Kommentaar

Raimond Kaljulaid | Keskenduda tuleb küünarnukitunde taastamisele (19)

Raimond Kaljulaid, Keskerakonna juhatuse liige, 27. veebruar 2017, 19:59
 Teet Malsroos
Viimase kuu aja põhjal tundub, justkui oleksid erakonnad pärast eelmise aasta küllaltki pöördelisi sündmusi aja maha võtnud. See on aga petlik, iga kahe kuu tagant lihtsalt ei vahetu valitsus. Suured küsimused on endiselt õhus.

Keskerakonna jaoks oli suur küsimärk see, mida teevad pärast Edgar Savisaare aega erakonna valijad. Mõned ennustasid, et toetus väheneb järsult, teised, et aja jooksul. Kolmandad pakkusid, et isegi kui n-ö Savisaare valijate arvelt toetus mõnevõrra väheneb, siis selle teeb tasa uute toetajate lisandumine. Praegu jääb mulje, et õigus oli kolmandatel, aga lõplikke järeldusi on liiga vara teha.

USA asemel Võru

Valitsusvahetust hinnatakse pigem positiivselt. Jüri Ratas jätab inimestele märksa tasakaalukama ja töisema mulje kui Taavi Rõivas. Ta ei ole end sidunud marginaalsete teemadega ega ülemäära välispoliitikaga, keskendudes pigem majandusele, pensionidele ja regionaalse arengu küsimustele – ühesõnaga sisepoliitikale. Jüri tugevus on ka väsimatu otsesuhtlus Eesti inimestega.

On väga vajalik ja oluline, et praegusel segasel ajal, kui määramatus maailmas on suur, oleks nii ministritel kui ka riigikogu liikmetel aega ja jõudu kohtumisteks, inimeste mõtete ja murede ära kuulamiseks ja küsimustele vastamiseks. Kui on valida Ameerika jutusaate ja Võrumaa visiidi vahel, siis tuleb minna Võrumaale. Eriti oluline on jõuda inimesteni, kes elavad väljaspool suuremaid linnu. Rääkida tuleb maarahva ja venekeelse kogukonnaga. Veel üht eralennukiga Brüsseli vahet lendavat peaministrit pole Eestile kindlasti vaja.

Reformierakond korraldas juhivalimised aasta alguses. Kiirustamine pidi kindlustama võidu Kristen Michali tiivale, kuid läks teisiti. Reformierakonnal on riigikogus küllalt tugev ja värske valitsuskogemusega seltskond, kellega ajakirjanikud on harjunud suhtlema. Nad paistavad opositsioonierakonnana hästi silma ja on väga osavalt suutnud mitmes olulises küsimuses kallutada avalikku arvamust valitsuse kahjuks, peamiselt maksude ja pensionide teemal. Valitsus langetab makse, aga paljudele inimestele on jäänud mulje, et need hoopis tõusevad! Valitsus võrdsustab ühe tööaasta pensioniaastaga, aga inimestele on jäetud mulje, et Eesti pensionidega on midagi valesti.

Reformierakonna juhid ei ole enam valitsuspoliitikud, kes peavad vastutama selle eest, mida räägivad, vaid opositsioonierakond, kus räägitakse ainult seda, mis on endale kasulik ja konkurentidele kahjulik.

SDE ja IRLi toetusnumbrid jäävad kindlasti alla nii nende juhtide kui ka laiema avalikkuse ootustele. On neid, kelle meelest viib see vältimatute pingeteni valitsuses – tahetakse ise rohkem silma paista ega lasta partneritel liiga palju head tähelepanu saada. Raske on ette kujutada, et enne järgmisi valimisi pöördutaks tagasi Reformierakonna juurde, tunnistades, et ilma nendeta siiski ei mängi Eestis valitsust välja. Reformierakonna seesmine kokkujooksmine saigi eelmisele valitsusele saatuslikuks – läheb aega, enne kui see erakond on jälle valitsuskõlblik.

EKRE kiire tõus on selleks korraks läbi. Pagulaspaanika on ühiskonnas vaibunud ja kooseluseadus ei ole uue valitsuse laual. Keegi ei suru peale selle rakendusaktide vastuvõtmist, mis võiks pingeid kruvida. EKRE liidrid on püüdnud leida uusi teemasid – näiteks, et Euroopa Liit kukub varsti kokku, aga need ei ole sama tugevalt tuld võtnud.

Samas on EKRE esindajad riigikogus end paljude teemadega sisuliselt kurssi viinud, nt rahvusringhäälingu eetris olevas opositsioonitunnis on nende esindajad kindlasti märksa veenvamad ja selgemate seisukohtadega kui vabaerakondlased, kes on maailmavaateliselt ja ambitsioonidelt täiesti arusaamatu seltskond.

Kuid erakonnad ei ole poliitika kõige olulisem osa. Suurem küsimus on see, mida mõtleb ja tahab Eesti rahvas.

Maailmas toimuva valguses tuleb muidugi küsida, kas ka meil on võimalik Trumpi-Brexiti stiilis hääletuse stsenaarium.

Enamik Eesti inimesi ei taha uut murranguaega, nagu oli üheksakümnendate alguses. Riigis tuleb asjad korda teha, et saaks eluga edasi minna. Eestit on juhtinud eliit, lähtudes eliidi huvidest. Kuid see ei tähenda, et kogu maja tuleb maha põletada.

Kuid kõik on võimalik. Kui kümnest valijast neli eelistab populiste, kolm ei tule välja ja kolm jagunevad viie ülejäänud erakonna vahel, siis populistid võidavad isegi juhul, kui neil ei ole enamike kodanike toetust. Kui eesmärk on liikuda edasi tasakaalukamalt kui mitmed teised riigid, siis tuleb keskenduda peamiselt kahele töösuunale.

Sissetulek ja julgeolek

Esiteks, majanduskasv. Palgad peavad tõusma, vahe Euroopa keskmise ja Põhjamaadega peab tuntavalt vähenema. Pensionid peavad kasvama ja Eestist lahkunud inimestele tuleb luua uued töökohad kodumaal, et neist võimalikult suur osa saaks tagasi tulla. Kui see ei tule välja, on tulevik tume.

Teine võtmeküsimus on mõistagi julgeolek. Sama oluline kui tankid, taristu ja liitlased.

Selle üle, kas Trumpi juhitava NATO artikkel 5 toimib või mitte, Eestis muidugi arutada ei tohi. Arutada ei tohi ka selle üle, kas NATO vägede siia paigutamine suurendab meie turvalisust või vastupidi kruvib pingeid. Kuid kindlasti tuleks arutada selle üle, kuidas taastada ühtekuuluvus- ja küünarnukitunne siin elavate inimeste vahel, mis ei ole vähem tähtis küsimus kui tankid ja artikkel 5.

See on üks koht, kus suur vastutus on kohalikel omavalitsustel, aga ka asumiseltsidel ja -ühendustel.

Riigist hoolivad omavalitsusjuhid ja kogukonnaaktivistid peavad lisaks kommunaalküsimustele mõtlema ka sellele, mida teha, et inimesed tunneksid palju rohkem, et on tõesti osa

kogukonnast, kellega arvestatakse.

Hea uudis on see, et inimestega arvestamine ei nõua lisaraha, vaid sõltub mõtteviisist. Teha võib ka asju, milleks seadus otseselt ei kohusta. Kui korraldasime Põhja-Tallinnas eelmisel aastal eelarveküsitluse, mille tulemusena muutus linnaosa eelarve väga olulisel määral, siis ei olnud otseselt ühtegi seadust või ka kohaliku omavalitsuse määrust, mis oleks meile ette kirjutanud, kuidas seda teha. Ometigi võttis küsitlusest osa üle 4500 inimese ja nende tulemuste järgi me nüüd linnaosas elame ja teeme edasisi otsuseid.

Mitte keegi ei keela linnal või vallal palju suuremal määral kaasata kohalikke detailplaneeringute ja tänavate remondikavade arutamisse – nähes ettepanekute tegemises pigem väärtust kui tüütust.

Tulevik sõltub kolmest asjast. Kas ja kuivõrd õnnestub Eesti erakondadel muutuda ja kohaneda muutunud ootustega ning muutuva maailmaga meie ümber. Kas me suudame seisakust päriselt välja tulla ja anda kõigile Eesti inimestele tagasi tunde, et see on nende riik.

Sellest sõltub kõik ülejäänu. Kaasa arvatud see, kes võidab järgmised riigikogu valimised ja moodustab järgmise valitsuse.

19 KOMMENTAARI

k
Kapott 28. veebruar 2017, 14:03
Savisaare koll ei kao. Ära võtta... keelata... moskvaga olla... kakskeelsus... See kaljulaid on küll endale vale nime saanud.
a
ah et küünarnukitunne? 28. veebruar 2017, 12:15
mil moel? Kas eeskuju nakatab, kui ametnikud ajavad inimesed ära, kui need tahavad Vabadussõja ausambale pidupäeval pärga panna? Ametnikud võiksid vaa...
(loe edasi)
Loe kõiki (19)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee