Kommentaar

Jüri Saar | Sisekaitseakadeemia kinnisvaratehingu maiguga lähetamine (26)

Jüri Saar, kriminoloogia professor, Tartu ülikool, 26. veebruar 2017 18:30
Koolipõlvest mäletan labasevõitu nalja: „Ja nüüd tuleb esitusele „Peeru aaria“ ooperist „Paha hais““. Uue valitsuse juhtimisel esitatakse viimastel nädalatel avalikkusele aariat „Narva minek“ seebiooperist „Sisekaitseakadeemia lähetamine“, mille tase on sama vilets kui omaaegsetel pioneerilaagri naljadel.

Solistide-vokalistidena astuvad üles IRLi juhtfiguurid eesotsas justiitsministriga. Ei puudu koor ja etenduses osalevad klaköörid. Publiku hulgast kostab nende vaimustunud hüüdeid: „Braavo, õige, teeme ära!“, kuigi enamik hüüdjatest ei tea loo sisust vähimatki. Juba on sõna võtnud maailmakuulsa semiootiku sugulane, kes oskab lugeda märke ja saada aru nende tähendusest. Ilmselt poleks paha püüda leida meie rahvuseeposest „Kalevipoeg“ sisekaitseakadeemiat Narvaga siduvaid sõnumeid. Kahjuks ei aja see triangel enam üldse naerma, vaid pigem nutma.

Märgiline valitsusvahetus

Asjaga rohkem kursis olevad inimesed teavad, et sisekaitseakadeemia lähetamine Pirita-Koselt algas kohe pärast õppeasutuse loomist 1992. aastal. Sellelt 15 hektari suuruselt krundilt hakati akadeemiat algusest peale välja tõrjuma, tajutav oli pidev kinnisvarahõnguline surve kooli kuhugi mujale suunamiseks. Esimene rektor kurtis lähiringis pidevalt, et akadeemiale ei anta asu. Ükskord pakuti uueks kohaks teist Koset Tallinnast 40 km Tartu poole, siis jälle endise juhtimiskõrgkooli hoonet Sütiste tänaval. 2006. aastal tehti katse kolida sisekaitseakadeemia krundivahetuse korras Pärnu maanteele Keskerakonna tolleaegse tubli toetaja Oliver Kruuda kinnistule. Pakutud kohti oli veel, kuid sedavõrd lennukat ideed Ida-Virumaa akadeemia abil „taaseestistamisest“, nagu nüüd päevakorral, ei meenu.

Kõige mõjukam sisekaitseakadeemiat Narva viia tahtev poliitjõud on meie väidetavalt sinimustvalge rahvuslik-konservatiivne partei IRL. Poleks üllatav, kui mõne IRLi tipp-poliitiku päevikust saame tulevikus teada selle kõrgkooli kesksest rollist viimatiste tähtsündmuste kujunemisel. Et näiteks Eestis hulga aastaid võimul olnud koalitsioon lagunes 2016. aastal just seetõttu, et Reformierakond ei olnud nõus IRLi sooviga viia sisekaitseakadeemia Tallinnast minema. Uue koalitsiooni moodustamisel aga oli IRLi peamine valitsusse tuleku tingimus, et see asutus Tallinnast just nimelt Narva viiakse. Miks muidu hakkasid pärast valitsuse vahetumist kolimismõtted vulisema otsekui kevadised sulaveed? Koalitsioonilepingust võime lugeda kõrvuti üldiste parendamiste ja edendamiste soovidega väga konkreetset punkti: „Viime sisekaitseakadeemia Narva“.

Sisekaitseakadeemia kolimisest on rääkinud otsesõnu meie isamaaline eurosaadik Tunne Kelam 2012. aastal. Sisekaitseakadeemia tegevat Narvast taas Eesti linna, majandusimpulss  olevat võimas  ̶  alguses suurehitus, hiljem hoonekompleksi haldamine, kuid kõige olulisem olevat kaudne mõju. Kõik tuhat või isegi enam inimest tahtvat „süüa, poes käia ja vaba aega veeta“. Seega polevat see kulu, vaid hindamatu investeering meie kõigi julgeolekusse, mistõttu tuleb see kiiremas korras teoks teha. Kaks aastat hiljem (2014) rääkis sama poliitik, et Ukraina sündmused pidavat lausa otseselt näitama Narva kolimise tähtsust, kuigi selle väite loogika oli juba üsna raskelt tabatav.

Kellele läheb krunt?

Äsja tuli värske uudis, et Narva minekut toetab poliitikute erikomisjon, kuhu kuulusid isamaalased koos koalitsioonikaaslastega. Ja taas jooksis otsusest läbi jutt Narva Kreenholmi saare korrastamisest, sest kinnisvaral on hämmastav võime liita erinevaid, lausa vastandlikke ideoloogiaid. Küsiks ikkagi üle, kellele kuuluvad kunagise Kreenholmi hooned ja nende alune maa? Võib olla üsna kindel, et asjade samas suunas arenedes ostetakse need eraomanikult maksumaksja raha eest. Kui varem käis jutt kolimisest krundivahetuse korras, siis kas praeguseks on need täielikult lõppenud või ikkagi edenevad vaikselt? Seetõttu tasub avalikkusel väga tähelepanelikult jälgida, kelle omandisse läheks tulevikus praegune sisekaitseakadeemia Kase tänava krunt. Ja muidugi ei tasu unustada Muraste maatükki, kust hiljuti viidi sisekaitseakadeemia politsei- ja piirivalve kolledž Paikusele.

Otse kummastav on siinjuures järjekindlus, mis võimaldab jätta tähelepanuta riigikontrolli 2013. aasta analüüsi, mis andis sisekaitseakadeemia Narva kolimisele hävitava hinnangu. Nagu ka äsjane endiste siseministrite ühisavaldus, milles üheselt laideti kolimise idee maha. Ja samuti akadeemia juhtkonna, õppejõudude ja õppurite mure õppekvaliteedi languse pärast. Vastuseks käsib valitsus kõhklejatel „jalad kõhu alt välja võtta ja mugavustsoonist lahkuda“ ning annab üldsõnalisi lubadusi õppekvaliteedi parandamise kohta. See on näide kitsas ringis ja varjatud tagamaadega otsustamisest, jättes kõrvale kõik ilmselged argumendid.

Pole ju kahtlust, et Narvas tuleb luua uus õppeasutus pea nullist – uus koht, mis tuleb mehitada uute õppejõudude ja kadettidega. Milline see õppeasutus olema saab, ei tea praegu täpselt keegi, sest tundmatuid tegureid on adekvaatseks prognoosiks liiga palju. Kuid praeguse sisekaitseakadeemia jaoks tähendab Tallinnast lahkumine kindlasti likvideerimist. Akadeemia senisel kujul kaotamine ja traditsiooni lõhkumine on valus löök selle kooli rajajatele, endistele ja praegustele arendajatele ning arvukatele vilistlastele. Imelik, et sellest lihtsast tõest on poliitotsustajatel niivõrd raske aru saada.

Sisekaitseakadeemiast on kujunemas mitmetähenduslik Eesti omariikluse sümbol. Esiteks ausammas nendele õppejõududele ja kadettidele, kes hakkasid Eesti riiki üles ehitama ajal, kui keegi veel täpselt ei teadnud, kas ja kuidas riik välja kukub. Teiseks sümboolne häbimärk neile, kes pole selles õppeasutuses näinud kunagi midagi enamat, kui võimalust kahtlase väärtusega kinnisvaratehinguteks. Jutustades praegu Eesti riigi viimisest Narva, kuid mittesüvenedes akadeemia tähendusse Eesti sisejulgeoleku alases väljaõppes ja koolituses. Akadeemiat on peetud pigem „käsukorras liigutatavaks mahuks“ hoolimata sellest, et küsimuse all on Eesti riigi sisejulgeoleku ja tuleviku kindlustamine juhtide ja järelkasvuga. Ja kolmandaks võib saada sisekaitseakadeemiast lahkumise sümbol pealinnast, kus sedalaadi jõu- ja koolitusstruktuuril on kõige loomulikum asuda. Märgilises tähenduses põgenetakse Lasnamäe õigeusu kiriku alt Narva, et asuda ühte ritta sealse Aleksandri kirikuga koos ilmse ohuga korrata selle sakraalehitise saatust.

Aadress seadusesse!

Näen tekkinud halvas olukorras kolme jätkuvõimalust. Esiteks, et valitsus võtab peaministri juhtimisel aru pähe ja paneb otsustavalt punkti sellele üha inetumaks kiskuvale loole. Teiseks, kui sisekaitseakadeemia ja Eesti jaoks halb otsus ikkagi ära tehakse, siis peab lootma, et praegune valitsus lõpetab oma eksistentsi enne, kui hävitustöö päriselt teoks saab. Ja et praegusele järgnev valitsus tühistab väärotsused. Ning kolmandaks, et 2019. aasta parlamendivalimistel valijad ikka hästi täpselt mäletaksid nii neid konkreetseid erakondi (eelkõige IRL) ja poliitikuid, kes sisekaitseakadeemia lammutamisega aastate jooksul ametis on olnud.

Lõpetuseks kutsun asjaosalisi üles tegema Eesti vabariigile 100. sünniaastapäevaks tõeliselt ilusat kingitust ja võtma kavast maha sisekaitseakadeemia lähetamise seebiooper. Valitsus (praegune või siis sellele järgnev) peaks sisekaitseakadeemia staatuse kinnistamiseks võtma vastu eraldi seaduse, kus on kirjas ka selle rahvusliku tähtsusega kõrgkooli asupaik  ̶  Tallinn, Kase tee 61. Nagu Tartu ülikooli seaduses on meie rahvusülikooli peahoone asupaigaks märgitud Tartu linn, Ülikooli tn 18. Mis garanteerib ülikoolile muu hulgas selle, et mõni tulevane kavalpea ülikooli peahoonet kui väärtusliku asupaigaga kinnisvara müüki ei pane.

Autor on Vabaerakonna liige.