Uudised

Ida-Turkestan oli uiguuride riik  

7. märts 1997, 00:00

VELLO LADVA

1. märtsil algas Pekingis Hiina parlamendi - Ülehiinalise Rahvaesindajate Kogu - istungjärk. Aastapäeval esines parlamendiliikmete ees Hiina valitsusjuht Li Peng ettekandega olukorrast riigis. Ei saanud peaminister mööda minna ka olukorrast suures autonoomses piirkonnas - Tiibetis ja Xinjiangi Uiguurias. Mõlemas on põlisrahvus aastakümneid võidelnud hiinastamispoliitika vastu.

Tiibetist on maailmas palju räägitud, sest dalai-laama sõidab mööda maailma ning teavitab Tiibetis valitsevast olukorrast ning tiibetlaste raskest saatusest nii riigitegelasi kui avalikkust. Tiibeti ikestamise vastu on häält tõstnud mitmedki riigid. Seevastu Xinjiangi Uiguuriast teab maailm ääretult vähe. Hiina võimud püüavad maha vaikida sealse põliselanikkonna võitluse oma rahvuslike huvide eest. Kuid kinnituseks peaminister Li Pengi sõnadele parlamenditribüünilt kõlas järgmisel päeval Xinjiangi Uiguuri autonoomse piirkonna halduskeskuses Urumtšis kõva kärgatus - plahvatas pomm kohaliku julgeolekutalituse hoones just ajal, kui tähtsad tegelased arutasid seal ekstremistide vastase tegevuse tõhustamise võimalusi. Ehk siis repressioonide karmistamist.

Kuuendik Hiinast

Xinjiangi Uiguuri autonoomne piirkond on pindalalt (1 646 800 km

2

) Hiina suurim haldusüksus. Ta hõlmab tervenisti 17,2% suurriigi territooriumist. Ent maailma kontaktid selle Sise-Aasia osaga on väga nõrgad. Välisajakirjanikke sinna ei taheta lubada. Ja ega ajakirjanikud pole trüginudki sellesse maailmast isoleeritud kõrbete-poolkõrbete-kuivsteppide ning mägede alale. Asub ju seal ka kuulus Takla-Makani kõrb, üks elutumaid kõrbeid üldse.

Tegelikult on ju Xinjiangi Uiguuriast maailm teada saanud seoses Hiina tuumakatsetustega. Autonoomse piirkonna idaosas paikneb Lop Nori tuumapolügoon. Iga tuumakatsetuse puhul avaldasid mitmed riigid Hiina võimudele protesti.

Veebuarikuus sai maailm kahel korral teada sealse põlisrahva uiguuride rahulolematusest Hiina võimutsemisega Xinjiangi Uiguurias. Esimesel juhul puhkesid rahutused Yiningi linnas, teisel juhul plahvatasid pommid Urumtšis. Mõlemal korral oli surmasaanuid ja vigastatuid. Mõlemal juhul järgnesid otsekohe ka Hiina repressioonid.

Niikaua kui Hiinas on võim kuulunud kommunistidele, on päevakorral olnud ka rahvusküsimused ja vähemusrahvuste õigused. Hiinas on üldse üle 50 vähemusrahvuse ja rahvusrühma. Neist suuremad on tšuangid (13 miljonit inimest) riigi lõunaosas ja uiguurid (7 miljonit) loodeosas. Üldse moodustavad vähemusrahvused 7% Hiina elanikkonnast ehk kokku umbes 85 miljonit inimest.

Hiinastamise tulemused

Nii et Xinjiangi Uiguuriast autonoomses piirkonnas elavad uiguurid polegi päris väike rahvus. Etniliselt ei ole neil mitte midagi ühist hiinlastega. Uiguurid on türgi-tatari rahvas. Usutunnistuselt on uiguurid muhameedlased (sunniidid). Just keel ja usk on uiguuride rahvusliku iseteadvuse aluseks. Ent nende asualasid püüab Peking hiinastada. Kui 1950. aastal oli Xinjiangi Uiguuria elanikkonnast vaid 15% hiinlasi, siis praegu on ametlikel andmeil hiinlaste osakaal juba 38%. Tegelikult on hiinlasi kindlasti märksa rohkem, sest Pekingile pole kasulik näidata vähemusrahvustega asustatud ääremaade etnilise hõlvamise ulatust. Xinjiangi Uiguuria rahvaarv on umbes 16,5 miljonit, neist vaid alla poole on uiguurid. Pekingi meetod on sama, kui meie jaoks oli Moskva meetod - industrialiseerimise, majanduse arendamise ja rahva elatustaseme tõstmise sildi all rajatakse tööstusettevõtteid, kuhu suunatakse tööle hiina rahvusest spetsialistid ja töölised. Autonoomse piirkonna suurimas linnas ja tähsamas tööstuskeskuses on enamik ametnikest hiinlased ja asjaajamine käib hiina keeles. Ent uiguuride põhitegevusalad olid ja on niisutuspõllundus ning karjandus. Uiguurid üritavad säilitada oma rahvuslikku eripära. Nad ei ole rahul Hiina võimude rahvus- ja sotsiaalpoliitikaga. Uiguuri rahvuslased nõuavad koguni piirkonna eraldamist Hiinast ja sõltumatu Ida-Turkestani riigi moodustamist.

Jõud on ebavõrdsed

Hiina vallutas Uiguuria 18. sajandi keskpaiku, liitis selle 1760. aastal ja nimetas ala Xinjiangiks, mis tõlkes tähendab "uut piiri". Kuid feodaalse Hiina jaoks ei kujutanud see piirkond (nagu ka Tiibet ja Sise-Mongoolia) erilist tähtsust. Mis ei tähenda, et uiguurid oleks hiinlasi sallinud. Kasutades ära Hiina nõrgenemise sõjas Jaapaniga ja kodusõjas, kuulutasid uiguurid 1944. aastal välja sõltumatu Ida-Turkestani Vabariigi. Kuid see sai eksisteerida vaid 5 aastat. 1949. aastal "vabastas" võidukas rahvavabastusarmee Xinjiangi Uiguuria. Peking hoiab kõiki vähemusrahvustega asustatud alasid kõvasti peos. Ja sõna "autonoomne" nende piirkondade ametlikus nimetuses on puhas pettus. Mingit autonoomiat ei ole. Rahvuslikke ühendusi ei ole uiguuridel lubatud luua. Islami usuühingud on keelatud, sest need olevatki separatistlike meeleolude levitamiseks. Aga pommid lõhkevad, hiinlastest riigiametnike vastu pannakse toime atentaate, rahutused ja meeleavaldused jätkuvad, tuhanded uiguurid on vangi pandud (osa kindlasti ka hukatud), laipu loetakse kümnete kaupa. Peking saadab uiguuride "rahustamiseks" kohale üha uusi sõjaväeüksusi.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee