Kas Janukovõtši saatus ähvardab ka Porošenkot? (32)

Kui Ukrainas kukutati kolme aasta eest Janukovõtši režiim, siis oli suurem osa ukrainlastest üheskoos ühise asja eest väljas ja valitsust maha võtmas. Nüüdseks, kui suurem osa riigi territooriumist on siiski suhteliselt rahunenud, on olukord kapitaalselt muutunud.

On tekkinud kildkonnad, kel kõigil on oma soovid ja eesmärgid ning kes kompromisse ei taha tunnistada, mistõttu Ukraina ühtsusest (esialgu isegi ilma Donbassi ja Krimmita) ei saa enam juttugi olla.

Kõik panustavad Trumpile

Nii on Ukraina sündmustel mitu osapoolt, kusjuures kõik nad teevad panuse millegipärast Donald Trumpile, kes aga tegelikult ei saa suurt midagi Ukraina probleemi lahendamiseks ära teha.

Trumpi peale loodavad kõik poliitilised jõud – nii president Petro Porošenko, opositsioonijuht Julija Tõmošenko kui ka näiteks Janukovõtši kukutatud valitsuse kunagine peaminister Mõkola Azarov, kes tahab moodustada eksiilvalitsust.

Ka hiljutine sõjategevuse hoogustumine Donbassis olevat nii Ukrainale kui ka Venemaale üks meetod demonstreerimaks oma võimeid ja oskusi Trumpile, et viimane oskaks võtta seisukohta, keda oleks kasulikum toetada.

Samas on tavaukrainlastel riigi mõnes piirkonnas toimuva lahingutegevuse kõrval ka hulgaliselt elulisemaid ja igapäevaseid probleeme.

Nende hulka kuuluvad näiteks väike töötasu, pisike pension, pidev hindade tõus, toiduainete või muude kaupade nappus, võrreldes palkade ja pensionitega on üüri-, gaasi- ja elektriarved üle mõistuse suured ning ikka veel tuleb siin-seal anda altkäemaksu jne.

Janukovõtš on lubanud avalikustada Euromaidani ja enda kukutamisega seotud asjaolusid, mis pidavat praegustele võimumeestele olema väga ebameeldivad. Kui ekspresidendil tõepoolest on selliseid andmeid ja dokumente, siis on tal hea võimalus Porošenkot ja teisi praeguseid riigijuhte šantažeerida.

Kuigi Janukovõtši väljaandmise kohta on esitatud Venemaale mitmeid nõudmisi, võib oletada, et ega Ukraina võimud ei soovigi tegelikult kohtupidamist Janukovõtši üle. Kõige vähem tahavad nad seda, et see toimuks Ukraina territooriumil.

Põhjus on väga lihtne: Janukovõtš teab liiga palju ja võib mitmed senised ametlikud versioonid paljude sündmuste kohta pea peale keerata. Pealegi on oht, et temast võib saada märter. Ja see on praegustele võimudele kindlasti kõige hullem lahendus. Ukraina õnneks on Venemaa senini keeldunud ekspresidendi saatmisest Ukrainasse.

Eelmisel nädalal keeldus Venemaa peaprokuratuur võtmast Janukovõtšit ajutiselt vahi alla, kuigi Kiievi võimud olid seda viimasel paaril aastal mitu korda palunud. Venelased põhjendasid oma keeldumist sellega, et nende meelest on Ukrainas algatatud kriminaaljuurdlus poliitiliselt motiveeritud. Mullu oktoobris andis Venemaa Janukovõtšile ametlikult ka ajutise varjupaigaõiguse.

Deutsche Welle andmetel olevat Janukovõtš saanud Venemaa kodakondsuse, kuigi ametlikku kinnitust sellele väitele pole. Ta elavat vene ajakirjanduse andmetel Moskva lähistel Barvihhas, kuid Ukraina õigusorganid saadavad talle kohtukutseid endiselt Rostovisse Doni ääres.

"Janukovõtši nimi esineb USA, ELi, Kanada ja Šveitsi sanktsiooninimestikes. Arestitud on tema Mežõgirja residents, krundid, 43 hoonet, autod, 29 miljonit grivnat, korporatiivõigus 147 miljonile grivnale, mõnikümmend korterit ja maja, parkimisplatsid ja garaažid," loetles Deutsche Welle.

Ekspresidendist ei saa üle ega ümber

Eelmisel nädalal teatas justiitsminister Pavlo Petrenko, et Janukovõtš olevat olnud juba varakult teadlik Venemaa kavatsusest ühendada Krimm oma territooriumiga ja aitas sellele igati kaasa – küsimus on vaid selles, et kas teadlikult või mitte.

Kui venelased hõivasid Krimmi avalikult 2014. aasta alguses, siis juba vähemalt 2013. aastal olevat Venemaa alustanud aktiivset tegutsemist ja luuretööd Krimmi poolsaarel, sealhulgas suurendanud oma sõdurite ja sõjatehnika osakaalu Krimmis. "Venemaa nn versioon sellest, et nad "reageerisid emotsionaalselt revolutsioonile" ja "abistasid oma vendi" Krimmis, korraldades "referendumi", on täielik vale," teatas minister resoluutselt.

Ukraina saatis vastavad dokumendid Euroopa inimõiguste kohtusse, kuna venelased olid juba enne Krimmi vallutamist sealseid elanikke vangistanud ja piinanud.

Janukovõtši advokaadid teatasid 10. veebruaril, et Šveitsis arestitud vara 70 miljoni Šveitsi frangi ulatuses ei kuulu ekspresidendile ja tema pojale Oleksandrile. Seda olevat kinnitanud Šveitsi võimud, kuigi kaks kuud varem olid Ukraina ametiisikud väitnud, et sealne vara kuulus ainuisikuliselt Janukovõtšile.

Kuna Šveitsi ametlikus pressiteates ei öeldud, kellele vara nimeliselt kuulub, siis oli Ukraina meedia teinud valejärelduse ja kirjutanud kogu vara Janukovõtši arvele. Tegelikult pidavat selles ulatuses vara kuuluma enam kui 20 isikule. Ekspresidendi sõnutsi pole temal Šveitsis midagi, kuid pojale pidavat kuuluma firma Mako Trading umbes ühe miljoni frangiga.

Riiklik finantsinspektsioon teatas jaanuari lõpus, et Janukovõtš olla koos oma meeskonnaga sooritanud hulgaliselt finantskuritegusid, mida tõestavad 547 dokumenti. Teadaolevalt legaliseeriti kuritegelikul teel (altkäemaksud, röövimine, vargused) saadud tulu 201,7 miljardi grivna (ca seitsme miljardi euro) ulatuses.

Varem on justiitsministeerium avalikustanud, et Janukovõtš olevat riigieelarvest varastanud 20 kuni 30 miljardit dollarit. Veel on inspektsiooni kinnitusel külmutatud Ukraina endise valitsuse ametnike varad Austrias, Hollandis, Itaalias, Küprosel, Liechtensteinis, Lätis, Suurbritannias, Šveitsis.

Praegune võim on realistina kinnitanud, et Janukovõtši varastatud rahade tagasisaamiseks kulub aastaid, kui mitte aastakümneid. Mõne riigiga on siiski juba koostatud graafik raha ja vara tagastamiseks.

Ukraina praeguse presidendi Petro Porošenko tool hakanud üha tugevamini kõikuma.

Porošenko positsioon kõigub

Sellele on tugevasti kaasa aidanud ka Putini kunagine vang Nadia Savtšenko, kes hakkab üha rohkem presidendile vastu. Naine on koguni teatanud võimalusest, et kavatseb ise presidendiks kandideerida. Savtšenko ei allu ühelegi reeglile ega seadusele ning on ajanud asju isegi Donetski ja Luganski rahvavabariikide juhtidega.

Selle eest on Ukraina parlament kahtlustanud teda koguni riigireetmises. Savtšenkol on ka selge, kes on Ukraina riigi kõige suuremad vaenlased: esikohal on Venemaa ja Putin, teisele kohale paigutas ta Ukraina võimud ja Porošenko.

"Porošenkot pean ma Ukraina rahva vaenlaseks," on mitu korda teatanud Nadia, keda on hakatud Ukrainas nimetama Kremli agendiks.

7. veebruaril püstitasid korruptsioonivastased aktivistid presidendi administratsiooni hoone ette hernehirmutise, millele tehti Porošenkot meenutav pea. Pika ninaga kujule kinnitati silt "Petispresident".

Aktivistid väitsid, et president soovib tegelikult kaitsta korruptantidest kohtunikke, mitte neid karistada, nagu ta on oma kõnedes lubanud.

Ukraina ajakirjanik Vitali Portnikov rõhutas eelmisel kuul, et erinevalt Janukovõtšist pole Porošenko idioot, vaid kogenud ja ettenägelik poliitik.

Ajakirjaniku sõnul pole kõige tähtsam see, et Janukovõtšil oli luksusvilla ja Porošenkol on vabrikud – diktaatorid võivad elada ja töötada ka väga spartalikes tingimustes ja tagasihoidlikult.

Portnikovi arvates olevat Porošenkol (praeguse seisuga Ukraina rikkaim inimene) Janukovõtšiga sama viga, kuna temagi püüab koondada kogu võimu enda kätte, mis aga seab demokraatliku arengutee ja reformide teostamise küsimärgi alla.

Portnikov ütles otse välja, et Janukovõtš "polnud üksnes usurpaator, vaid ka tõeline idioot, seejuures veel ahne ja juhm". Porošenko kohta ta selliseid sõnu pole kasutanud.

Kas läheb madinaks?

Ukrainas hakkab võib-olla juba järgmisel nädalal midagi juhtuma. Igatahes on mitu organisatsiooni (ametiühingud, õigeusklikud, paremradikaalid, natsionalistid, pangandusvastased jõud, väikeettevõtlusliit, homofoobid jne) kutsunud inimesi tulema esmaspäeval välja massimeeleavaldusele Porošenko vastu.

Üleskutse on esitatud kõigile, kes on praeguse võimuga rahulolematud. Peamine nõue on uued parlamendivalimised, sest praegune koalitsioon olevat rahvavaenulik ja kõigele lisaks veel ka ebaseaduslik.

On kuuldusi, et meeleavaldajatega ühinevad sajad terrorismivastases operatsioonis (ATO) osalenud mehed, kuid mitte selleks, et juttu puhuda ja seejärel laiali minna.

Organisaatorid on andnud esmaspäevasele protestiavaldusele juba nime Maidan-3 ja sotsiaalmeedias on esitatud koguni üleskutseid, et inimesed võiksid 20. veebruaril kaasa võtta ka registreeritud relvad ja ka mõni kivigi võiks igaks juhuks taskus olla.

Kahtlustusi Janukovõtšile on kogunenud hulgi

Ukrainas on Janukovõtš kuulutatud kahtlustatavaks ligi kümnes kuriteoepisoodis, kuid juurdlus pidavat veel käima. Ukraina peaprokuratuur on teatanud, et tahab kohtueelse juurdlusega lõpule jõuda veebruari lõpuks, misjärel edastatakse materjalid kohtule. Protsess võiks alata kusagil märtsis või aprillis, loodab peaprokurör Juri Lutsenko.

Ekspresident Viktor Janukovõtšile on esitatud kahtlustused Ukraina kriminaalkoodeksi kolme paragrahvi alusel:

1) vara omastamine ametiseisundit kuritarvitades ja selle vara kulutamine;

2) kuritegelikul teel saadud tulu legaliseerimine (rahapesu);

3) õigusvastase tulu saamine ametiisikuna.

Üheks huvitavaks kahtlustuseks on raamatu kirjutamise eest ebaõiglaselt suure honorari saamine – autoritasu olevat olnud tervelt 26 miljonit grivnat (ca 900 000 eurot).

Janukovõtšit kahtlustatakse finantskuritegude kõrval ka tahtlike tapmiste organiseerimises Maidani-protestide ajal. Tal on kaelas ka riigireetmise süüdistus. Hiljuti avaldati selle tõestuseks veel üks dokument, milleks on 1. märtsil 2014 allkirjastatud Janukovõtši kiri Putinile palvega saata Ukrainasse Venemaa armee.

Tegelikult oli Janukovõtš selleks kuupäevaks juba presidendiametist kõrvaldatud, mistõttu sai ta saata selle kirja Putinile eraisikuna. Miks Putin Janukovõtši palvet ei täitnud, pole teada.

Üks võimalus on see, et ta hakkas pelgama rahvusvahelist survet ja kõigele lisaks oli äsja aetud küüned taha Krimmile. Sellele lisaks oleks võinud terve Ukraina kui iseseisva riigi vallutamine tuua kaasa ettenägematud tagajärjed. Võib-olla oli põhjus ka selles, et kirja saatmise ajal polnud Janukovõtš enam ametlikult riigipea.

Janukovõtši kinnitusel on tal tõendusmaterjali selle kohta, et inimeste hukkumisega 2014. aasta veebruaris olid otseselt seotud Ukraina praegused võimud. Samal ajal kinnitas ekspresident, et senini pole talle esitatud ühtki tema enda süüd tõendavat tõendit.

"Praegune võim pole huvitatud tõe väljaselgitamisest," teatas Janukovõtš, kes on enda sõnul nõus tunnistusi andma. Kuid ainult Venemaal, sest Ukrainasse sõitmine olevat talle eluohtlik.

Samas on politoloog Vjatšeslav Potapenko rääkinud, et Janukovõtš poleks tohtinud kolm aastat tagasi riigist jalga lasta, isegi kui ta elu oleks olnud päriselt ohus.

"President ei tohi põgeneda välismaale ka siis, kui ta võidakse tappa. Presidendiamet on amet, mis eeldab, et inimene võib anda teatud juhul oma rahva nimel isegi elu," selgitas politoloog.

Arvatavasti pole maailmas ühtki inimest, kes peaks Janukovõtšit korralikuks ja ausaks inimeseks. Juba tema priiskav eluviis presidendina ja uhked elamud demonstreerisid tema suhtumist tavaukrainlastesse.

Samas on paljude riikide presidendid täpselt samasugused – ihkavad võimu, kuulsust ja raha ning eeskätt just raha, kuid see pole loomulikult õigustuseks Janukovõtšile.