Eesti uudised

Vaata ka galeriid Mihhail Gorbatšovi visiidist Eestisse veebruaris 1987.

RETRO | Kuidas meil Gorbatšov külas käis (62)

Õhtuleht.ee, 19. veebruar 2019 09:51
Õhtuleht 3. märts 2001Foto: Õhtuleht
19. veebruaril 1987 astus Eestimaa pinnale tolle aja üks maailma tähtsam riigijuht Mihhail Gorbatšov. Meenutame 2001. aasatal Õhtulehes ilmununud vahva retrolooga, kuidas propagandamasin Eesti perest üle sõitis ja miks jäi perekond Gorbatšovidel „Saaremaa valss” kuulmata.
Õhtuleht 3. märts 2001 Foto: Õhtuleht

„Ärge meist nii palju kirjutage!” palub Leini Poom. Just tema pere eramut Väätsal külastasid 14 aastat tagasi ootamatult Raissa ja Mihhail Gorbatšov. Sellest alguse saanud kuulsus on pere ammu ära tüüdanud.

Tollane propagandamasin pasundas Eesti kolhoosniku kodust üle terve N. Liidu. Paarikümneminutiline visiit jõudis isegi Moskva ajalehtede esikülgedele, rääkimata toonase ENSV väljaannetest.

Õhtuleht 3. märts 2001 Foto: Õhtuleht

Seepärast helises ka perekond Poomide kodune telefon lausa mitu kuud järjest nagu sõge. „Kas see on tõsi, et Gorbatšov just teie majas käis?” pärisid nii tuttavad kui võhivõõrad.

Poomide perele tuli kirju lähedalt ja kaugelt, milles sooviti teada täpseid muljeid peasekretäri visiidist. Paljud möödasõitjadki peatasid eramu ees auto, et näha tube, kus alles äsja liikus ringi suure riigi esimene mees. „Kõigil oli üks ja seesama küsimus - mida Gorbatšov siin ikkagi nägi,” meenutab pereema. “Vastasin nagu papagoi: „Sedasama, mida teie praegu!””

Tänaseks on perenaine kõik tollased ja hilisemad leheartiklid korralikult kausta kogunud. Elutoa põrandal, kus kõrged külalised pererahvaga vestlesid, paterdab nüüd ringi väike Aleks - peretütar Anne paarikuune poeg. Toas on alles needsamad rohelised tugitoolid, mille vastu esileedi erilist huvi tundis. „Kas need on kodu- või välismaised?” päris ta 14 aastat tagasi. „Kodumaised!” kõlas üle maailma levitatud vastus. Tegelikult oli mööbel puha Soome kaup...

Pererahvas klubis vangis

Ametliku nõukogude info järgi võõrustas oma eramus Gorbatšove terve Poomide pere. TASS trükkis ära isegi nende olematud vastused peasekretäri küsimustele.

Tegelikult oli pererahvast tol päeval kodus vaid keskkoolitüdruk Anne koos sõbranna Terjega. Neile tulid seltsiks ka Leini Poomi õetütar Triinu ja vanaema, et eramu aknast kõrge külalise autokorteeži jälgida. Ema-isa tegid samal ajal kapelliga klubis proovi, valmistudes riigiisadele n.-ö. söögiisumuusikat esitama. Välja neid klubihoonest ei lastud ja nii polnud Poomidel oma kodus toimuvast aimugi. Kojujäänud aga pidid ukse taha ilmunud külalisi nähes suurest ehmatusest suisa kangeks jääma.

„Ehmatus oli muidugi suur, kui kolhoosi kartulihoidlasse ja farmi sõitnud autoderida äkki meie eramu ees peatus,” naerab Leini Poom. Ähmi täis koduses riietuses vanaema püüdis kohe tagaukse kaudu jalga lasta, kuid memme tee tõkestasid tursked turvamehed. Tagasi tulles nägi ta juba ka esikus turvamehi, siis Gorbatšove, kolhoosiesimeest Endel Liebergi ja Karl Vainot. Riigijuht tahtis nimelt oma silmaga näha lihtsa Eesti kolhoosniku elamist.

Raissa õpetas saunas vene keelt

Ootamatult Poomide koju saabunud Raissa ja Mihhail Gorbatšov huvitusid kõigest. Eriti uudishimulik oli riigipea proua, kes käis kahekorruselise maja pööningust keldrini läbi. Küsimusi sadas omadele ja võõrastele nagu kuulipildujast: kui palju maksab maja, kust on pärit parkett, mööbel jne. Köögis uuris ja puuris Raissa pikalt seinakappe, mis tundusid talle suisa ilmaimena.

Lõpuks käis ta koos peretütrega ka keldris sauna vaatamas. „Alguses püüdis Raissa tüdrukuga vene keeles rääkida,” meenutab Leini Poom. Vestlusest ei tulnud aga suurt midagi välja ning esileedi läks üle inglise keelele. „Anne oli vist paar sõna vastu öelnud ja külalisega lõpuks jutu peale saanud.” Eramust väljudes ütles Raissa Annele: „Ma tulen siia ükskord tagasi, kuid selleks ajaks õpi vene keel ära!”

Kogu selle aja köögis istunud vanaemale jäid külaskäigust mälestuseks Mihhaili käepigistus ja kallistus. Veel aastaid hiljem uhkustas ta sõbrannade ees, et on kohtunud ühega 20. sajandi suurmeestest. „Küll mul ikka vedas, et ma puhtalt uudishimust kohale tulin!”

Nõukogude juhid Eestis

Erinevalt slaavi, Kesk-Aasia ja Taga-Kaukaasia liiduvabariikidest ei armastanud Nõukogude Liidu tippmehed eriti Baltikumis käia. Revolutsioonijuht Vladimir Uljanov-Lenin sõitis 9. aprillil 1900. aastal Pihkvast Riiga ja tagasi. Valga raudteejaamas olevat ta rongi peatumise ajal ka jala Eestimaa pinnale saanud, sama kinnitas ka jaama seinal olnud tahvel.

Jossif Stalin Eestis ei käinud. Tema surma järel võimule saanud Nikita Hruštšov viibis Eestis 17.-18. juunini 1955. Parteijuht külastas Kaardiväelase kolhoosi Järvamaal, Viisu sovhoosi, Tartut ja Tallinna.

Hilisem parteijuht Leonid Brežnev käis Tallinnas 28. detsembril 1960 ja esines parteiaktiivil kõnega. 1965. aasta laulupeo aukülaliste hulgas oli ka tollane ülemnõukogu presiidiumi esimees Anastass Mikojan.

29. detsembril 1973 tegi kiirvisiidi Eestisse tollane Nõukogude julgeolekujuht, hilisem parteijuht Juri Andropov. Ta külastas Kirovi näidiskalurikolhoosi ja Järvamaa 9. Mai kolhoosi.

19. detsembril 1986. aastal avas tollane Nõukogude peaminister Nikolai Rõžkov koos Soome peaministri Kalevi Sorsaga Tallinna Uussadama esimese järgu.

„Eesti ajaloo kronoloogia” ja ajakirjanduse andmed

„Saaremaa valss” jäi kuulmata

Mihhail Gorbatšovil jäi Väätsa külalistemajas 20. veebruaril peetud lõunasöögil kohaliku külakapelli esituses „Saaremaa valss” kuulmata, sest pillimeestel polnud noote. Söögiaja lõpul soovis riigijuht kuulata Raimond Valgre „Saaremaa valssi”, mida ta väitis mäletavat juba aastate tagant.

Kahjuks polnud kapellil kaasas loo sõnu ega noote ning peast nad lugu ette kandma ei soostunud. „Niisama ümiseda ja poolikute sõnadega me laulda ei tahtnud,” seletab Leini Poom. „Ikkagi häbi, kui midagi nii kõrgete külaliste ees metsa läheb.”

Nii jäidki Raissa ja Mihhail Gorbatšov 14 aastat tagasi sooviloost ilma. Nende külaskäiku meenutavad aga siiani Väätsa külalistemajas asuvad kaks lihtsat tooli, mille põhjade alla pererahvas hiljem külaliste nimed kirjutas. Mitu aastat pärast visiiti oli kõige suurem tormijooks just neile istekohtadele.

Mida Gorbatšov Eestis tegi?

Nõukogude parteijuht Mihhail Gorbatšov ja tema abikaasa Raissa saabusid Tallinna lennujaama 19. veebruaril 1987. Linna sõites pani ta kõigepealt kohustusliku rituaalina lilli valge maja ees asunud Lenini monumendile ja seejärel ka Maarjamäe mälestuskompleksile.

Pärastlõunal oli Gorbatšov Tallinna Raekojas kohtumisel partei- ja sõjaveteranidega. Seal esitas Jaak Alliku isa Hendrik talle kuulsa küsimuse: „Kas uutmise jaoks ikka püssirohtu jätkub?” Gorbatšov vastas talle: „Siis küll, kui veteranid omad tagavarad välja toovad!”

Veel samal päeval uurisid Moskva külalised Tartu maanteel asuva tootmiskoondise Marat eluolu. See oli Gorbatšovi soov, näha Eestis just kergetööstuse tegevust.

20. veebruari hommikul tervitas külaline tollase Eesti Komsomoli 20. kongressi. Kõnes nimetas ta Eesti noori kaks korda ekslikult Nõukogude Läti noorteks. Alles kolmas kord läks peasekretäril kohamäärus täppi.

Kongressilt tuiskasid Gorbatšovid Järvamaale, tollasesse 9. Mai kolhoosi. Pärastlõunal vestles parteijuht Paides tollaste partei rajoonikomiteede juhtidega. Tallinnas anti Estonia kontserdisaalis külaliste auks kontsert.

Laupäeval, 21. veebruaril käisid külalised Tallinna Tehnikaülikoolis. “Teie, seltsimehed, olete õigel teel,” jäi temast maha pühendus kõrgkooli külalisraamatus.

Lõunaks oli valgesse majja kokku kutsutud nn. vabariigi partei- ja nõukogude aktiiv. Seal peetud kõnes väljendas Gorbatšov pehmelt öeldes külma suhtumist selleaegsesse Eesti parteijuhti Karl Vainosse. Laulva revolutsioonini oli jäänud veidi rohkem kui aasta: 16. juunil 1988 istus parteijuhi kohale Vaino Väljas.

Pühendus Väätsa rahvale

Tollase 9. Mai kolhoosiga tutvumise järel kirjutas Mihhail Gorbatšov uhiuude külalisraamatusse järgmised read:

„Olen väga rahul sellega, et tutvusin 9. Mai kolhoosiga. Rõõmu valmistab kõik: saavutused majanduses, sotsiaalses ja kultuurilises ülesehitustöös. Ja eriti inimesed, kolhoositöötajad, kelle käte ja mõistusega see kõik on tehtud. Kuid rõõmu teeb ka muu. Olles jõudnud kõrgetele rajajoontele, mõtleb kolhoosi kollektiiv juba sellest, et vallutada homme uusi kõrgusi. Tahan õnnitleda kõiki töötajaid suurte saavutuste puhul ja avaldada lootust, et tulevikuks kavandatu saavutatakse.

Veel tahan ma soovida kõigile Väätsa elanikele reipust ja õnne igale perele.”

NLKP Keskkomitee peasekretär Mihhail Gorbatšov.

20. veebruar 1987.

Mihhail Gorbatšov

Tulevane Nõukogude Liidu riigijuht sündis 2. märtsil 1931 Stavropoli krais Privolnoje külas. Töötas aastatel 1945-50 kombaineri abilisena, astus seejärel Moskva ülikooli õigusteaduskonda. Lõpetas kõrgkooli aastal 1955 ja naasis kodupaika. Alustas karjääri komsomolitöötajana, aastast 1960 oli krai komsomolijuht. Seitsmekümnendate keskpaigaks oli tõusnud partei Stavropoli krai komitee esimeseks sekretäriks. 1978. aasta sügisel, NLKP põllumajandussekretäri Kulakovi surma järel nimetati Gorbatšov tema järglaseks. 1980. aasta oktoobris valiti 49aastane uustulnuk riigi kõrgemasse ladvikusse - NLKP Keskkomitee poliitbüroosse.

13. märtsil, kolm päeva pärast põdura parteijuhi Konstantin Tšernenko surma sai Gorbatšovist kuueks aastaks Nõukogude parteijuht. Aastatel 1988-90 oli ta ka ülemnõukogu presiidiumi (sisuliselt presidendi) ametis. Seejärel aasta viimane Nõukogude Liidu president.

Ebaõnnestunud augustiputši järel loobus Gorbatšov parteijuhi ja 25. detsembril 1991 ka presidendi ametist. Seejärel asutas rahvusvahelise Gorbatšovi fondi, valiti ka Rahvusvahelise Rohelise Risti juhiks. Pälvis 1990. aasta Nobeli rahupreemia, valitud Time’i aasta inimeseks.

Tutvus Moskva ülikoolis õppimise ajal Raissa Titorenkoga, kellega abiellus 1954. Tunamullusest aastast on Gorbatšov lesk.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee