Eesti uudised

ÜLEVAADE: milline on Venemaa relvajõudude hetkeseis (1)

Toimetas Sander Silm, 9. veebruar 2017, 08:50
Neli aastat tagasi toimunud Venemaa suurõppus Zapad 2013.Foto: RIA NOVOSTI
Teabeamet avaldas kolmapäeval raporti "Eesti rahvusvahelises julgeolekukeskkonnas", kus muuhulgas kirjeldas ka Lääne strateegilisel suunal asuvaid Vene relvajõudusid.

Raporti kohaselt 2016. aastal Venemaa relvajõudude arengus ning aktiivsuses suuri muudatusi ei olnud. Üldjoontes jätkus viimase kümnekonna aasta trend – ümberrelvastamise ja relvajõudude aktiivsuse stabiilne kasv. Peale selle loodi 2016. aastal uusi üksusi ja väejuhatusi, eelkõige fookusega Lääne strateegilisel suunal ja eriti Ukraina vastu.

Samal teemal

Nagu varasematelgi aastatel, olid Eestile 2016. aasta tähelepanuväärseimad sündmused seotud uute relvasüsteemide juurdetoomisega Läänemere regiooni. 2016. aasta oktoobris saabusid Balti Laevastiku koosseisu projekt 21631 BUJAN-M klassi raketilaevad Serpuhhov ja Zeljonõi Dol.

Mõlemad keskmise suurusega lahingulaevad on varustatud raketisüsteemidega KALIBR-NK (laskeulatus kuni 2600 km). Need laevad koos pardal olevate rakettidega annavad meri-maa ründevõime, mida Balti laevastikul varem ei olnud.

2016. aastal paigutati Kaliningradi oblastisse kõige uuemad kaldakaitse-raketisüsteemid BAL ja BASTION. Jätkuvalt harjutatakse ISKANDER-M taktikaliste raketisüsteemide ajutist viimist Kaliningradi oblastisse. 2016. aasta oktoobris viidi näiteks õppuse raames tsiviilpraamil Ambal Kaliningradi oblastisse ISKANDER-M raketiüksus. Sarnane õppus toimus 2014. aasta detsembris.

Lähiajal relvastatakse Kaliningradi raketibrigaad tõenäoliselt alaliselt ümber ISKANDER-M reaketisüsteemile.

Moodsaimate operatiivtaseme relvasüsteemide ümberpaigutamisega Läänemere regioonis püüab Vene Relvajõudude juhtkond suurendada võimet takistada juurdepääsu ja tegevusvabadust ning valmistuda potentsiaalse sõjalise konflikti puhul sõjateatrit isoleerima. Sõjalises planeerimises panustab Relvajõudude juhtkond endiselt erioperatsioonidele, asümmeetrilistele meetmetele ning strateegilisele ja taktikalisele tuumarelvale.

Need tegevused toetavad idanaabri sõjalise planeerimise pikaajalist eesmärki: kompenseerida tavavägede konventsionaalseid puudujääke võrdluses NATO-ga ning saavutada sõjaline eelispositsioon Lääne strateegilisel suunal.

Lääne strateegilise suuna tähtsustamine sõjaliste võimete parandamisel tuleneb Vene Relvajõudude juhtkonna kauaaegsest ohupildist, kus peamise vastasena nähakse USA-d ja NATO-t. NATO mistahes tegevus või tegevusetus seda maailmavaadet tõenäoliselt ei muudaks. Kremli jutt sellest, et Venemaa alustas oma sõjalise võimekuse suurendamist Balti operatiivsuunal NATO suurema tähelepanuja kohaloleku tõttu Läänemere regioonis pärast 2014. aasta Walesi ja 2016. aasta Varssavi tippkohtumise otsuseid, ei vasta tõele.

Venemaa relvajõud on Lääne sõjaväeringkonda järjekindlalt tugevdanud juba kümmekond aastat. Selle aja jooksul on Lääne sõjaväeringkond olnud esmatähtis nii ümberrelvastamisel moodsale tehnikale (sealhulgas said Lääne sõjaväeringkonna üksused esimestena näiteks S-400 õhutõrjesüsteemid, ISKANDER-M raketisüsteemid, Stereguštši klassi korvetid ja Su-34 hävitajad), kui ka uute üksuste ja väejuhatuste loomisel – Lääne sõjaväeringkond oli esimene, kus taastati diviisid, näiteks 2. motolaskurdiviis ja 4. tankidiviis, ning tankiarmee – 1. tankiarmee loodi 2014. aastal.

Venemaa relvajõud reageerivad NATO täiendavale kohalolekule regioonis pigem taktikaliste aktsioonidega, eelkõige on aktiveerunud luuretegevus ning provokatiivsed manöövrid, näiteks Kaliningradi Su-24 pommitajate madallennud üle USA hävitaja USS Donald Cooki 11.04.2016.

Jätkuvalt on Venemaa Relvajõudude üks suurimaid probleeme kvalifitseeritud personali (lepinguliste sõjaväelaste, nooremspetsialistide) nappus. Maksimaalselt üks pataljon igast maaväe manööverbrigaadist on täielikult või suures osas mehitatud lepinguliste sõjaväelastega. Ainult õhudessantväed ja eriüksused on paremini komplekteeritud.

Lääne sõjaväeringkond koos õhudessantvägedega on suuteline kiireks regionaalseks konfliktiks ühel operatiivsuunal välja panema maksimaalselt 30–34 pataljoni taktikalist gruppi (s.o suurusjärgus 20 000 – 30 000 sõjaväelast).
Maaväeüksusi toetab Lääne sõjaväeringkonnas 2 suuremat, 6 keskmist ning 23 väiksemat lahingulaeva, 4 suurt dessantlaeva, 2 allveelaeva, umbes 120 hävituslennukit, 70 ründelennukit ja 120 helikopterit. Laiem sõjaline konflikt nõuab pikemat ettevalmistusaega, sealhulgas vägede juurde toomist Kesk- ja Lõuna sõjaväeringkonnast või reservväelaste mobilisatsiooni. Vene relvajõudude tegevusvabadust maailmas pärsivad praegu lõpetamata konfliktid Süürias ja Ukrainas.

Majanduslikud probleemid on sundinud Venemaad kaitsekulutusi mõnevõrra vähendama. Venemaa riigieelarve aastateks 2017–2019 näeb ette kaitsekulutuste vähenemist 2,7–2,8 trln rublani (40–41 mld eurot).

Lühiajalised muudatused kaitse-eelarves ei mõjuta otseselt sõjalist võimekust, kuna rahastamise vähendamine mõjutab sõjatööstust tavaliselt viitega. Senine sõjaline võimekus säilib vaatamata ajutistele rahastamisraskustele, ning juba tellitud ja ehitatavad relvasüsteemid antakse relvajõududele üle. Relvastuse hangete ning suurte taristuprojektide vähendamiseks peaksid eelarvekärped olema pikemaajalised. Praegu loodab Venemaa juhtkond, et majandusraskused on ajutised.

Ukraina kriis ja Lääne sanktsioonid on mõjutanud sõjalaevade ehitust. Tuumaallveelaevade ja abilaevade tootmine kulgeb küll enam-vähem plaani kohaselt, kuid näiteks majandussanktsioonidest tingitud raskused jõuseadmete tarnimisel on mõjutanud mõne suure pealveelaeva valmimist. See ei takista aga Vene sõjalaevastikul aasta-aastalt aktiivsemaks muutumast ega sooritamast sõjalisi või jõunäitamise operatsioone nii lähiregioonides kui ka kaugetes mereregioonides.

Vaatamata majanduslikele probleemidele on sõjandus Venemaa eelarves endiselt suuruselt teine kuluartikkel, mis ainuüksi Venemaa ametlikel andmetel18 moodustab 3,7% SKP-st. Neljas kuluartikkel riigieelarves on sisejulgeolek, mille alla kuulub ka Rahvuskaart (endised siseväed).

Raporti hinnangul on Venemaa otsese sõjalise ründe oht NATO liikmesriikidele 2017. aastal madal. Arvestades asjaolu, et Venemaa valitsuse näol on tegemist autoritaarse režiimiga, ei saa siiski täiesti välistada ohtu, et Venemaa juhtkond teeb strateegilise valearvestuse ja otsustab proovile panna NATO kollektiivkaitse toimimise. Vene režiimil on pealegi vaja alati esiplaanil hoida välisvaenlase kuvandit, et juhtida tähelepanu kõrvale riigisisestest probleemidest ning summutada ühiskonna demokraatiataotlusi.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee