Kommentaar

Sotsiaalpedagoog | Koolikiusamisega on võimalik võidelda (16)

Heli Rand, Loo Keskkooli sotsiaalpedagoog, 8. veebruar 2017 18:27
Aastakümnete vältel on  kiusamist peetud osaks koolielust, millega on pea võimatu võidelda ja mida peaks justkui vaikimisi taluma. Õnneks on see mõtteviis siiski hakanud murenema ja üha rohkem räägitakse sellest, et mitte ainult füüsiliselt, vaid ka emotsionaalselt turvaline lapsepõlv peab saama enesestmõistetavaks. Veidi vähem teatakse ehk seda, et inimese aju suudabki vaid hirmuvabas olekus keskenduda õppimisele ning õpitu meeldejätmisele. Seega on kiusamisvaba keskkond hariduse omandamiseks ainuvõimalik.

Koolikiusamist saab esineda igas kooliastmes. Sõltuvalt laste vanusest võivad viisid selleks olla erinevad. Enamasti läheb vanuse kasvades kiusamiskäitumine varjatumaks, rafineeritumaks, aga ka julmemaks. Seega on väga oluline varane märkamine ja kohene kompromissitu reageerimine. Ühest igapäevasest väikesest nügimisest või sõnavahetusest ehk laste omavahelisest tülist, mida koolielus ikka ette tuleb, eristab kiusamist jõudude ebavõrdsus (kiusajaid on rohkem või on kiusaja suurem, vanem, tugevam) ja olukordade korduvus. Just viimase tõttu on sihilikult pahatahtlik käitumine eriti olulise mõjuga, sest harva püsib vägivald ühel tasemel. Ajendatuna soovist ohvrit kahjustada, võetakse kasutusele üha uusi võtteid ja kiusamine kasvab kui lumepall.

Üks levinud eksiarvamusi on, et kiusatav on ise kuidagi selles süüdi. Oleme püüdnud õpilastega tunniaruteludes kaardistada tüüpilist kiusajat ning kiusatavat mingite väliste tunnuste või kindlapiiriliste iseloomujoonte järgi. On ilmnenud, et üks-ühest seost ei ole. Ehk sõltuvalt olukorrast ja jõuvahekordadest võib laps sattuda kas ühte või teise rolli. Sageli ongi kiusaja mingis teises situatsioonis olnud ohver või vägivalla all kannataja ning püüab seeläbi kompenseerida endale osaks saanud ebaõiglust.

Omaette ja üha aktuaalsem teema koolikiusamise vallas on internetikiusamine, kus eriti sageli tuleb ilmsiks eelpool kirjeldatud bumerangiefekt, kuna alavääristamist või ebaõiglust kogev laps võib internetis esineda kellegi teise ehk suurema ja tugevamana ning sel moel end välja elada.

Esmapilgul tundub see võrreldes otsese verbaalse ja füüsilise vägivallaga suhteliselt süütu ning naljana esitatav ajaviide. On ju kiusataval võimalik arvutikuvar lihtsalt välja lülitada ja solvavatele sõnumitele mitte vastata. Kui tavalise näost näkku suhtlemise puhul saavutavad vägivallatsejad ühel hetkel oma eesmärgi sel moel, et ohver hakkab nutma või tõmbub endasse, siis küberkiusamise puhul seda efekti ei teki ja kiusamine võib võtta üha uusi tuure ning muutuda järjest karmimaks.

Lisaks on internetiühenduse vahendusel väga lühikese aja jooksul võimalik haarata suurt hulka teemasse pühendunuid. On võimalik paari klikiga jagada kompromiteerivat infot ja solvavaid postitusi sadadele ning sellega kahjustada kaaslase mainet.

Sageli on lapsed oma nutiseadmetes vanemate pilgu alt ära ning seetõttu toimub interneti teel aset leidnud kiusamine varjatumalt, mis teeb sekkumise veel keerulisemaks. Enamasti tulevadki sedasorti lood päevavalgele, kui mõni laps kaasab päevi või nädalaid kestnud suhete sasipuntrasse oma vanemad või usaldab kirjavahetuse klassijuhatajale ja kooli mõnele tugispetsialistile. Erinevalt tavavestlusest jääb aga internetis toimuvast hallatav jälg ja kogu kiusamise lugu saab detailideni analüüsida ning kõik asjaosalised kindlaks teha.

Kiusamiskäitumisel on lisaks ohvrile ja kiusajale ka kolmas osapool, kellest harvemini juttu tehakse - need on kiusamise pealtnägijad ehk kõrvaltvaatajad. Usun, et enamik meist on oma kooliaja jooksul olnud vähemasti korra selles kiusamiskäitumise rollis ning mäletab sõltuvalt situatsioonist kas abitust, hirmu, viha või võimalik et mõnel juhul ka parastavat kahjurõõmu, mis selle olukorraga kaasnes.

Loo Keskkool, kellele omistati sel õppeaastal tiitel Harjumaa Turvaline Kool 2016, on kiusamisvastases ennetustöös alates läinud aastast liitunud ka Kiusamisvaba Kooli ehk KiVa programmiga. Programmi iseloomustavateks võtmesõnadeks on väga põhjalik ennetustöö teemakohaste arutelude ja rohkete materjalidega varustatud tundide näol esimeses ja teises kooliastmes ning operatiivne kõiki osapooli hõlmav reageerimine kiusamisjuhtumitele.

Sekkumine aitab

Erinevalt tavapärasest kiusamisvastasest tegevusest, kus keskendutakse ohvri ja kiusaja suhetele ning vajadusel nende lepitamisele, lähtub KiVa lähenemisviis sellest, et kiusamine saab teoks vaid tänu kõrvalseisjate vaikivale poolehoiule, ükskõiksusele või julgusetusele sekkuda. Seega võiks öelda, et KiVa on kogu kooliperet haarav ja mõtteviisi muutev ning sekkumisjulgust toetav aastaid kestev programm ning tõenduspõhine sekkumismetoodika. Nimetatud argumendid olid ka põhjuseks, miks Loo Keskkool mitme aasta jooksul just selle programmiga liitumist taotles.

KiVa (www.kivaprogram.net/estonia) on välja töötatud Soomes Turu ülikoolis. Meie põhjanaabritel on projektiga haaratud 90% kõikidest üldhariduskoolidest. Eestis läheneb liitunud koolide arv 40-le, kuid huvilisi ning vajadust sellise põhjaliku töövahendi järele oleks oluliselt rohkem. KiVa koolis tegutseb kiusamisjuhtumitega üldjuhul kolme- kuni neljaliikmeline meeskond, kes reageerib operatiivselt kiusamisjuhtumitele, organiseerib toetuse ohvrile ning lisaks vestlustele kaardistab ja dokumenteerib kogu loo. See annab kiusajale kindla signaali, et tema käitumist ei aktsepteerita ning kokkulepetest jääb kirjalik jälg, mille juurde saab alati vajadusel tagasi pöörduda.

Kaasõpilasi õpetatakse võimalikku juhtumit märkama, sekkuma ning vajadusel ohvrit toetama või abi saamiseks täiskasvanute poole pöörduma. See on väga oluline, sest paljud kiusamislood leiavad aset täiskasvanute pilgu eest varjatult. Programm pakub tuge ka lapsevanemale, kellele saab teatavaks, et tema laps on sattunud ohvri või siis vastupidi hoopis kiusaja rolli, sest nagu juba eelnevalt rõhutatud sai, on mõlemal lapsel oma mure.

Kokkuvõtteks võib öelda, et lisaks mõtteviisi muutusele on kiusamisega võitlemiseks vaja aru saada kuidas, milliseid kanaleid ja rollisuhteid pidi see toimib, omada vahendeid, millega metoodiliselt õigesti sekkuda ning kõige lõpuks muidugi neid inimesi ehk tähelepanelikke ja motiveeritud õpetajaid ning kooli esmatasandi tugipersonali, kes õpilasi ja õpetajaid oma kohaloleku ja nõuga toetavad.

Kuna kiusamisjuhtumite puhul on võtmesõnaks operatiivsus, peavad need inimesed olema teemas sees, tundma lapsi ja olema igapäevaselt koolis kättesaadavad. Kahjuks ei ole paljud koolid varustatud sel tasemel kohapealsete tugiteenustega ning teise taseme nõustamiskeskused ei suuda sellistes olukordades piisavalt kiiresti ja kõiki osapooli haaravalt sekkuda ning vajalikku ennetus- ja järeltööd teha.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee