Vestlesin lasteaiaõpetajaga, kel on töökogemust kaks aastat. Teda Kaljulaidi käsulaud ärritas. Ta imestas, kes peaks siis lapsi õpetama ja rääkis oma pikkadest päevadest, kus lastega on nii palju tegemist, et ei jõua lõunatki süüa. Ta küll armastab oma tööd, aga ei tahaks lisakohustust võtta. Kuid kas kõigi omavalitsuste rahakott võimaldaks igasse lasteaeda eraldi keeleõpetajat palgata? Vaevalt.

Teine küsimus on keeleõppe vajadus. Keelekümblus on tore – eesti laste kohalolek vene lasteaedades on kasulik mõlemast rahvusest mudilastele. Ent see on vanemate teadlik valik, loodetavasti ka lapse võimeid arvestades.

Tuttav lasteaiaõpetajagi ütles, et väiksed poisid-tüdrukud on arengutasemelt nii erinevad: mõni saab keele suhu kas või telekat vaadates, teine aga pole selleks valmis. Lõpuks on aja raiskaminegi vaieldav – kõige tähtsam on rahulik lapsepõlv. Kas liigsed kohustused ei riku seda? Õppida jõuab ju kogu ülejäänud elu.