Eesti uudised

"Olen kümme aastat elanud teadmisega, et Eliiset ei ole enam kauaks, aga näib, et tal on veel heategusid teha…"

Katrin Helend-Aaviku, 1. veebruar 2017, 04:00

66 KOMMENTAARI

l
Liisa / 3. veebruar 2017, 22:05
mine co-oppi , seal on Iceberg lettish olemas
j
Juhan./ 2. veebruar 2017, 21:17
Reklaamimehed oskavad väga hästi selliseid puudega inimesi ärakasutada sest ka reklaamimehed saavad osa nendest annetustest.
k
kui/ 2. veebruar 2017, 20:06
masohhism muutub tasapikku sadismiks...
s
Süsteem on vigane/ 2. veebruar 2017, 16:14
Tegelikult on puudu selline tervisekindlustuse fond lisaks Haigekassale. Kuigi ma ei nõustu Haigekassa poolt välja öelduga ja tõlgendan nii selle kui muude juhtumite põhjal, et järelikult on Eesti inimeste eludele määratud konkreetne hind, siis tekib ikkagi küsimus, kuidas ja kes peaks katma sellised kulud? Tavaline tervisekindlustus leiab alati mingisuguse väikese nõksu, miks toetust mitte maksta. Kuidas leida süsteem, mis toimib abivajajatele? Minnes sünnitama, ei ole sa kunagi 100% kindlustatud, et kõik laabub nagu peab, aga kuidas leida süsteem, mis garanteerib, et isegi kui midagi läheb mitte ootuspäraselt, on materiaalne pool enam vähem toimiv.
Ka teiste juhtumite puhul, toimiks sama valem. Nt. vähihaige elupikendamine? Kui nimetatakse faas 4, siis kriipsutatakse nimekirjast maha? 5 a. elupikendust ei tundu ehk palju, aga kui sul on lapsed kasvatada on viiel aastal suur hind. Või kui täistööjõuline inimene satub liiklusõnnetusse ja peab aastaid vaidlema teemal kas tal on mingi invaliidsusgrupp või on ta kaotanud osalise töövõime, reaalsuses kindlustusega vaieldes on neil kahel terminil suur vahe.
n
nonoh/ 2. veebruar 2017, 11:20
Tuleb vaid tänada saatust, et meil, kellel on terved lapsed, saame tunda lastest rõõmu.Tihti ka kindlasti muret, kuid see on elu. Ja meil on olnud õnne. Millega oleme selle ära teeninud? Kas oleme elanud puhast, korralikku elu, tervisest hoolinud? Aga ka joodikutel, narkaritel sünnivad terved lapsed!
Kui varakult tehakse kindlaks, et on mingi väärareng, siis on ebainimlik viia asi sünnini.
Aga kui see on sünnitrauma või väärareng, mida varakult ei avastata?
Kas see on ema inimliku elu lõpp? Ta ei sure, kuid aastaid, aastakümneid piinleb.
Mida saab teha riik? Maksta toetusi. Avada sellistele lastele hooldekodud?
s
Solei/ 2. veebruar 2017, 08:20
Noor inimene sündimise käigus juhtus sünnitrauma.Nüüd on ta kõver, moondunud, ei suuda peale silmade liigutamise midagi muud teha.24/7 on ta voodis või toolis pikali.Söödetakse , joodetakse teda.Aga tema silmavaade on targem, kui paljudel, aga mis sellest kasu on, kui ta ei suuda suhelda, aga on näha, et ta mõistus on korras.Ta saab kõigestvaru ja kuuleb sind, aga vastata ei saa.Mis tunne on, kui su laps on kurt, tumm ja pime? Mismoodi peab elama teadmisega, et sünnitasid siia ilma olevuse, kes on looma ja inimese vahepealen olevus? Inimene on sügava liitpuudega? Kuidas me aitame neid, kui me ei suuda aru saada nende vajadustest.?Kui neil millalgi kuskilt valutab ja nad ei suuda meile märku anda?
e
Ema neljale/ 1. veebruar 2017, 17:22
Loen ja kurk läheb kibedaks ja silmad märjaks - miks ometi kellegile on antud nii palju kannatusi kanda... Väga tubli ema ju, et kõige selle kõrvalt ikkagi nii palju on jõudnud teha ja toimetada. Ma arvan, et kui ma ise oleks oma last lugematuid kordi elu ja surma piiril näinud - siis tegelikult oledki oma südames juba rahu teinud/leppinud, et kui see juhtub, siis see lihtsalt juhtub. Sellises olukorras see ema on rohkem kahe jalaga maa peale kui keegi meist lugejatest. Ma arvan, et kui Pöialiisi kord lahkub, siis selle ema südamesse tuleb lõpuks ometi rahu - ta ei pea enam oma tütre pärast muretsema. Emal on ju 12 aastat iga minut süda valu täis olnud - ta on näinud ja kogenud rohkem kui enamus inimestest. Ta on tundnud tundeid seinast-seina - see on ju normaalne, et ta on endaga rahu teinud ja teab, et millega see kõik lõppeb. Ja tegelikult ongi ju kõik hästi - pisitüdruku eksistentsi tõttu on rajatud tugi teistele samalaadses olukorras lastele. Pöialiisi on emaga koos 12 aasta jooksul rohkem teinud ja korda saatnud kui enamik terveid inimesi kogu elu jooksul jõuavad teha. Jõudu emale igasse päeva ja Pöialiisile naeratust igasse päeva, mis talle on jäänud.
k
küll/ 1. veebruar 2017, 21:22
Sa kirjutasid ikka ilusti!!! Nii selgelt ja ausalt, kaasaelavalt ning tundlikult.
Ei saa tänamata jätta, kuigi ma neid inimesi ei tunne.
Aitäh sulle, selle kommentaari eest!
m
Mina/ 1. veebruar 2017, 13:43
Aga mina olen selline väga vastik, kes jätkuvalt ei saa aru, et kui sünnib nii tohutult enneaegne laps, et teda siis arstide poolt kõikvõimalike vahenditega kuidagi ellu "tupsutatakse". Tema pärastine elu ja tema eest 24/7 hoolitsevatel vanematel ja teistel lähikondlastel on ikka kohutav pinge. Tavaliselt jääb see kohustus emadele, kes mõne aasta pärast on ise "elavad laibad"ja isad on pere juurest jalga lasknud sest ei suuda seda koormat kanda. Laske sellistel inglitel minna, sest järelikult loodus on seda nii plaaninud ja ei tohiks vägisi enam midagi muuta. Las nad lähevad, usun et sellest on kõigil kergem.
K
"Hippokratese vanne"/ 1. veebruar 2017, 14:28
Kunagi töötasin sünnitusmajas ja nägin,kuidas sügavalt enneaegse lapse ema palus jumalakeeli, et "las jääda nii nagu loodus otsustab",aga arstid nagu üks mees kargasid elustama ega kuulanud vaikselt nutvat naist silmapilgukski...See oli nii valus vaatepilt.
e
Emadus/ 1. veebruar 2017, 19:17
Minu vennanaisel sündis laps enneaegsena ja kaalus kõigest pisut üle ühe kilo. Pisike nagu konnakulles. Turgutati samuti elule ja nüüd on temast saanud imearmas, 14-aastane neiu. Täiesti terve, normaalse arenguga laps, kes on rõõmuks oma vanematele.
Te ise pole õnnetuseks ilmselt ematunnet kogenud (või siis pole te heaks emaks loodud) - aga midagi imelisemat, kui seda on oma laps, pole olemas. Normaalsele inimesele vähemasti. Ja pole vahet, millisena ta sünnib - iga normaalne ema loodab, et kõik läheb hästi.
3
3 poja ema to : Emadus/ 2. veebruar 2017, 19:10
rumal lapsik . ehk sa arvad ka seda . et kui jalg on inimesel amputeeritet. siis kasvab see ju tagasi ? ikka ju ? mine oota. ehk saad kunagi suureks. KUI saad.
1
19,10/ 3. veebruar 2017, 23:53
sulle tundub rumalalt lapsik see; ...Pisike nagu konnakulles. Turgutati samuti elule ja nüüd on temast saanud imearmas, 14-aastane neiu. Täiesti terve, normaalse arenguga laps, kes on rõõmuks oma vanematele???
Mida sa siis soovitad? sünnib laps, tal on ebasobiv kaal-nägu-pikkus-laius...siis mahalaskmisele või? Mis variandid sinu meelest on, kui inimene ON sündinud ja ta ei kavatsegi surra? MIDA teed sina, kui mitte rumal ega lapsik? MIDA SA TEED, KUI SINU LAPS EI KAVATSEGI SURRA? Arusaadav, sa ei kavatse tunda instinkte ega emaarmastust, aga mida sa ikkagi teed, KUI TA EI SURE? Annad ära, tapad ära? Midagi ei tunne ega kaota?
Unista edasi, juba homme pole täna, aga...eks ise vaata ja näe
m
mhhh/ 1. veebruar 2017, 14:59
Sa ei saa aru...Aga annad hinnangu, enne võiksid õppida aru saama, alles siis annad hinnagu. Sul on veel palju elus vaja õppida ja enda peal kogeda, mis ja milleks on nii. Ehk kunagi hakkad aru saama. Mida tähendab armastus, inimlikkus ja õigus elada. See punkt vaja sul aastate jooksul endale selgeks teha. Äkki mõni arvab, et sinususgustel arvajatel polegi õigus elamiseks, et oled vaid tüliks ja peast enneaegne...No,mida ütled, suu töllakil nüüd.
i
1. veebruar 2017, 18:44
inimlikkuse alla käib ka võime minna lasta, see muide on osa armastusest. vägisi klammerdumine ei ole just armastus, pigem sõltuvus ja egoism. õigus elada on kõigil ja nõrgemaid on inimlik aidata. aga kusagilt jookseb reaalsuse ja mõistlikkuse piir. ise me tahaksime ka pigem vaikselt ära minna kui aastaid vireleda, kannatada, kui mingit elu ei ole ja teised peavad seda pealt vaatama ning oma elu ohverdama.
t
tegelikult/ 1. veebruar 2017, 15:29
Asja teeb raskeks see, et tegelikult turgutatakse üha suurem osa selliseid pisilasi täiesti normaalsele elule. Mul on tutvusringkonnas mitu üliväikse sünnikaaluga enneaegset last. Kaks neist sündisid veel varem kui siin räägitud tüdruk. Nad on täiesti tavalised lapsed. Üks natuke allergiatega hädas, aga muidu omavanustega täiesti samal tasemel. Vaimsetelt võimetelt isegi ehk natuke ees, sest temaga on palju tegeletud.
Seda, milline stsenaarium konkreetse lapsega tuleb, ei tea keegi ette. Samamoodi võib eluks ajaks puudega jääda ajaline laps, kel on jäänud mõni oluline diagnoos hiljaks või kes on sünnil hapnikupuudusesse jäänud. Võib ka olla stsenaariume, kus esimesed kuud või aasta näivad normaalsed ja siis näha, et midagi valesti. Tean last, kel alles 9-kuuselt diagnoositi raske südameviga (kusjuures rutiinse kontrolli käigus) ja mitte keegi ei taipa, kuidas ta probleemideta sinnani elas ja kuidas seda varem ei avastatud.
Kohe tuleb pähe ka vähemalt 5 last, kelle sünnihinne ehk apgar oli algul 1-3 ehk siis sündinud raskes seisus. Neist ühel on hilisemad probleemid. Teised taas täiesti tavalised lapsed. Kas arstid poleks pidanud proovima, sest kellegi meelest on nad "niikuinii looduse poolt nõrgaks määratud"?
Ehk siis - kui ei ole veel teada, kui suured on kahjustused, on loogiline, et arstid püüavad ega loobu lihtsalt ühe või kahe näitaja pärast.
l
lia/ 1. veebruar 2017, 18:18
Kui arstid loobuda julgeksid , o,leksite kohe kõik neil harjas kinni, et kui jubedad.

2
2 lapse ema/ 1. veebruar 2017, 13:36
minu tuvuskonnas üks 600 gr beebi jooskeb ringi ja on igati asjalik laps. neil vedas ja läks teisiti. Kahjuks siin nii hästi ei läinud. olen ka seda meelt - kas see elustamine oli arstidel õige otsus - aga samas on see nende kohustus -nad ei saa lasta ju surra.
m
minumeelest/ 1. veebruar 2017, 11:42
Kuidas saab see lps teada üldse,mis vahe on kurbusel ja rõõmul, jooksul ja paigal seisul, kui ta pole kunagi lus tunda saanud rõõmu ja jooksmist. Igal juhul, meie iniemsed loeksid rohkem pättidest kui südamehaavatud ja puudega lastest, inimestest. Pigistame jah silmad kinni selle ees, mdia vaadates on hirm, kahju ja teadmatus. Muu maailm teab et on olemas haigeid ja puudega lapsi sünnist alates ja ime küll elavad ka nemad ja oma pisikeses elus on harjunud omade teadmistega , elus olla. Ema ei reklaami oma last, ema avab oma lapse kaudu meie, lugejate, silmi.
See lausekatke....andeke ära minna, laske minna...no see on küll muutunud nagu moeasjaks...Et see, mdia ei talu vaadata ,teada, praktiliselt on raske tegutseda, et siis ...aga laseme minna, et edal kergem oleks...Igal inimesel,kes siia ilma sünnib, on oma saatus alus sünd ja lõpp surm ning kuidas see agus ja lõpp kujuneb, see on tema saatus ja soov kellegi saatust muuta, on saatusemääraja enda probleem juba...Ta tahab olla jumal-saatus, ta tahab olla kõrgem, kui saatus...Nii et ära iialgi ütle, et su soov oleks kellelgi minna lasta...see muudab su enda saatust. Mõtle sügavuti hoolega.
v
VaBank/ 1. veebruar 2017, 12:13
Puudega lastest on muidugi kahju aga Eesti on alla kirjutanud EL erivajadustega inimeste abistamise lepingule, mille alusel peab RIIK tagama nendele võrdsed tingimused tervete kodanikega.
Paraku on poliitikud siiani muretsenud rohkem maksuvabade pangakasumute, kui oma kodanike eest.
s
sinumeelest/ 1. veebruar 2017, 12:18
Koputad inimeste südametunnistusele ähvardades nende saatust mõjutada. Ära tee nii ja ära mõtle naa.
v
Vasak-sots/ 1. veebruar 2017, 12:23
Meie rahvas valis paraku võimule kalk-kapitalismi esindava reformierakonna. Parempoolsete pärand on see, et igaüks peab ise hakkama saama: https://innojairja.blogspot.com.ee/2016/11/reformierakonna-inetu-parand-inimeste.html
k
kurb/ 1. veebruar 2017, 10:26
kurb on, et ÕL kasutab ära oma kasu eesmärgil õnnetut ema ja tema last (tasuline artikkel). Täiesti arusaamatu on ka ema tegevus. Kas tõesti on vaja kogu ilmale kuulutada ja kaastunnet kerjata oma haiget last ära kasutades. Inetu ja labane. Haige laps on niigi suur-suur õnnetus ja valu, aga seda sellisel viisil reklaamida, ei ole küll kohane. Minu kaastunne sellele perele, sest tean, mida see tähendab, soovin ainult jõudu ja vastu pidamist.
T
.../ 1. veebruar 2017, 12:05
Tundub, et elad veel sügaval nõukaajal, kus pigem oli häbiasi, kui sul oli puudega laps? Sellistest olukordadest tulebki avalikult rääkida, iial ei tea, kes ja kunas samasuguse asja ees on. See on õpetuseks kõigile, kuidas hakkama saada ja mitte alla anda. Paratamatult selliseid lapsi sünnib ja pead ei tohi liiva alla peita. Ei ole siin kaastunde kerjamisega küll midagi pistmist.
k
1. veebruar 2017, 15:37
Kas sa oled ka haige, et ei jaga, mida ma öelda tahtsin. Mis tähendab nõuka ajal. Siis oli arsti abi ka palju madalamal tasemel. Ja kui eriti julm olla, siis on praegu neid elule turgutatud invaliide juba kohutavalt palju. Milleks ja kellele neid vaja on? Kas on mõni ema või isa õnnelik, kui perre sünnib selline laps. Kas sa mõtled ka selle peale, et kui need vanemad ükskord oma elutee lõpetavad, kuhu see haige inimene siis sattub. Mõtle reaalselt, kui sa ka juhuslikult ajupuudega ei ole. Sel juhul anna andeks minu julmus,.
l
1. veebruar 2017, 15:40
Lisan veel seda, et mingit häbi ei pea keegi haige lapse vanem tundma, ei tundnud ka nõuka ajal. See on ilmselt mingi sinu poolt väljamõeldud asi. Kui sina oled ka haige lapse vanem ja tunned häbi oma haige lapse pärast, miks sa siis teda peale sünnitust kohe ära ei andnud.
e
1. veebruar 2017, 12:12
Eks vene ajal oli häbi küll, kividega loobiti
K
.../ 1. veebruar 2017, 12:40
Kas just kividega loobiti aga puudega lapsed viidi suletud hoolekandeasutustesse. Praegu elavad ikka paljud lapsed vanematega, nendega tegeletakse, haritakse, kui võimalik. Vanasti peeti puudega lapsi haritamatuteks, nende eest lihtsalt hoolitseti kuskil looduskaunis kohas hoolduskodus või lastekodudes. Praegu on ikka suur areng toimunud, kui nad juba sündinud on, siis tuleb ka neile võimalikult täisväärtusliku elu pakkuda. Keegi pole vabatahtlikult sellises seisus ja sellistest asjadest tuleb rääkida, harida.
k
2. veebruar 2017, 13:53
keegi ei viinud sundkorras kedagi hooldusasutusse. Kui vanemad soovisid lapse ära anda, siis ka said seda teha, aga nüüd peavad vanemad selle eest küllal palju raha välja käima, odavam on haigeid lapsi kodus ülal pidada. sest lapse pealt saab ka pensioni. Mingit hoolivust riigi poolt küll üles ei näidata rohkem kui nõuka ajal.
e
ema/ 1. veebruar 2017, 10:21
See on loomulikult iga ema enda otsustada, aga eelkõige peaks ikkagi mõtlema lapsele, kas ta saab üldse aru, miks ta siin ilmas on ja miks on temaga teisiti kui teiste lastega. Miks on vaja selliseid kannatusi lapsele, kes ei ole milleski süüdi. Süüd nagu ei olekski kellelgi, kuigi siisiki ema peaks sügavalt sellele mõtlema.
m
mida ema peaks / 1. veebruar 2017, 16:22
mõtlema? Kõik loodavad saada terveid ja õigeaegseid lapsi. Jah olen ka nõus, et selline laps lihtsalt vaevleb oma elupäevad lõpule, kuid kas ikka on see kohe selge kes saab jalad alla ja kes ei saa. Usun, et kui kohe oleks selgus majas, siis ehk tõesti poleks meil haigeid lapsi.
K
../ 1. veebruar 2017, 10:13
Kurb lugu. Soovin jõudu ja jaksu vanematele ja lähedastele.
l
Lily/ 1. veebruar 2017, 09:58
28. raseduskuul on artiklis. Palun parandage see näpukas
i
Ingrid/ 1. veebruar 2017, 09:47
Kõik mõtted teemal, kas peaks raske puudega lapse üldse sünnitama, on muidugi ratsionaalsed, aga kuidas mõtteavaldajad ise käituks, kui peaks sellise otsuse langetama? Mina küll ausalt öeldes ei tea ega julge targutada, et ma teeks nii või naa. Pealegi oleks kõrvaltvaataja targutamine kõiki asjaolusid täpselt teadmata ka veidi kohatu. Seepärast elan pigem sellele perele kaasa, imetlen ema jaksu ning tütrekese tahtejõudu ja usun, et läheb nii, nagu ette nähtud. Küllap tütrekese hing valibki ise, kui kaua ta veel ema juures on ja mida tal on teistele siin maailmas õpetada ja ise õppida.
a
1. veebruar 2017, 09:53
Antud juhul sündis laps sügavalt enneaegselt ja seetõttu on puudega, mitte ema ei sünnitanud teadlikult puudega last.
s
Solei/ 1. veebruar 2017, 10:28
Häda sellesongi, et kõik on nii isekad.Mina tahan seda last ja suudan tema eest hoolitseda kogu elu.Tegelikult pekais sellised inimesed minema hooldekodusse ja vaatama, mis elu elavad haiged ja puudega inimesed.Sügava liitpuudega inimesed.18.-nda eluaastani hoolitseb ema või perekond tema eest,aga mis edasi saab? Kui kaua jaksatakse ööd ja päevad läbi hoolitseda haige inimese eest täisväärtuslikult.Kahjuks elu käib ümberringi ja ahvatlusi on nii palju.Kas need hooldajad tahavad kõigest mingi aja pärast loobuda haige pärast kodus?Kus kohast võetakse välja kogu raha, mis kulub hooldusele?
P
:(/ 1. veebruar 2017, 11:05
Paari aasta tagune artikkel:
Eliise sündis üheksa aasta eest enneaegsena. Tüdrukutirts kaalus vaid 490 grammi. "Tema aju ei olnud välja arenenud," meenutab Margit esimest arstidelt saadud infot.
Ta nendib, et kui tänapäeval on enneaegsete laste vanemate nõustamine tublisti arenenud, siis 2005. aastal ei olnud vajalikku teavet kelleltki saada. Tema sõnul ei saa üheltki veidi üle kahekümneselt emalt eeldada, et ta teab, mida tähendab ajukahjustus. "Sellest, mis aastate kaupa on kestnud, polnud aimu. Haiglas kuulsin ainult julgustavaid sõnu," nendib naine, keda kurvematest lugudest säästeti.
Tagantjärele sai Margit teada ka sellest, et kui Eliise oli üheksa päeva vana, tabas teda kliiniline surm ning beebit tuli elustada.
"Elustada poolekilost loodet, kes on vaid 19 sentimeetrit pikk – milleks?" küsib Margit, lisades, et ta ei pea seda kõige õigemaks. Tegelikult möödus kogu Eliise esimene eluaasta nagu noateral, elu ja surma piiril.
Margiti sõnul ei saa oletada, mis oleks temast ühel või teisel juhul saanud, kuid ta on kindel: kui Pöial-Liisi mõõtu Eliise oleks siis surnud, oleks noored vanemad lapse kaotusest varem või hiljem üle saanud ning neil oleks sündinud teine, terve laps.
http://www.ohtuleht.ee/568510/sugava-puudega-lapse-ema-meditsiin-aitab-elule-kuid-kes-aitab-elada
k
kuulge/ 1. veebruar 2017, 11:08
Mäletan Eliise lugu juba Puutepunkti saatest. Küüniline on rääkida selle ema otsusest sünnitada puudega laps! Tegu oli 500-grammise sügavalt enneaegsega. Selliseks asjaks ei oska keegi valmistuda. Kui aga sulle haiglast mitmeid kordi elustatud beebi kaasa antakse, ei jäägi muud üle, kui lapse eest hoolitseda. Ükskõik mis hinnaga. Või mis oleks teine variant? Näljutan surnuks ja ise vangi!?
v
väga / 1. veebruar 2017, 09:23
kurb,et sellised koledad haigused olemas,aga ema kes saab teada ,et tal sünnib väärarenguga laps ,peaks suutma teha otsuse,kas sünnitada või mitte.Sest puudega peab elama laps,nii kaua kui elab,kas ta on õnnelik ja kas saab aru oma eksisteerimisest,.Julm,aga ei peaks sünnitama.
s
see laps oli/ 1. veebruar 2017, 10:08
lihtsalt enneaegne ja kahjuks ei läinud tema arenguga nii nagu paljudel teistel, ilusa lõpuga s.t laps oleks edasi norm lapseks saanud
v
Väga vägale/ 1. veebruar 2017, 10:21
Kas Sa aru ei saa, kui midagi loed. Millestki ei saa aru? Miks loed?
M
---/ 1. veebruar 2017, 12:20
Millest sa siin praegu kirjutad,lugesid ikka läbi jutu või ainult pealkirja?
k
Kristiina/ 1. veebruar 2017, 14:06
Iga puudega ei pea ega tohiks aborditama. Nii raskeid puudeid on vaid kolm mis enne leitakse. Ülejäänud on ravitavad või ei sega elu(ratastool,kerge/mõõdukas intellektipuue, kätetus)

n
n67/ 1. veebruar 2017, 08:45
Olen nõus eelmiste kommenteerijatega. Tunneb see tüdrukuke rõõmu oma elust? Ainult kannatused nii lapsele kui emale.
t
to n67/ 1. veebruar 2017, 10:22
Millega oled nõus? Sellega, et jutu sisu ei hooma? Ma ka olen sellega nõus!
k
Kristiina/ 1. veebruar 2017, 14:08
Tüdruk natuke tunneb kui tal halb pole. Naeratus on nii siiras,et süda sulab ja silmad säravad helgetel hetkedel kui toit maos ja krampe pole.
j
JP/ 1. veebruar 2017, 08:43
Soovin jaksu, jõudu ja usku tublidele vanematele!
k
kas tõesti/ 1. veebruar 2017, 12:13
mis jaksu sa soovid ? ema ütleb siin: ELAN JUBA LÕPU OOTUSES...hullemat lauset ei saa ollagi ! ootuses, et lõpuks ometi sureks ???
m
1. veebruar 2017, 14:12
Mis sellel lausel viga on? Ema ütleb nii, nagu asi on. Ta ei ütle, et ootab surma, aga normaalsele elule on tal õigus ometi. See laps ei arene mitte mingis suunas, ta lihtsalt on. See, et meditsiin on kunagi nii "üllas" olnud, kohustab ema nüüd samamoodi teadmata aja lihtsalt vegeteerima... Milleks?
k
Küsimus usklikele./ 1. veebruar 2017, 08:14
Usute ikka veel Jumalat? Siis seletage ära, mis patud hindel sellel emal ja eriti sellel vaesel lapsel on sellised, et nad sedasi kannatama peavad?
j
JP/ 1. veebruar 2017, 08:54
Vastan kommenteerija küsimusele:
Jumal pole kaupmees, kellega teha kokkuleppeid "mina annan sulle väikese punase õuna, sina anna mulle vastu kaks suurt kollast õuna".
Vale on ka suhtumine "usun Jumalasse vaid siis, kui see mulle kasu toob".
s
Sa loe enne/ 1. veebruar 2017, 09:20
piibel läbi ja siis sa ei küsi enam nii.siis räägime edasi
t
tädi/ 2. veebruar 2017, 18:12
Aga kas sa ei ole mõelnud, et tegelikult ei ole kellegi elul mingit sügavamat mõtet. Ja haige lapse elu on jumala silmis täpselt sama väärtuslik kui kellegi teise oma.
t
tädi/ 2. veebruar 2017, 18:15
Jumala silmis on haige lapse elu täpselt sama väärtuslik kui tervel.
s
Solei/ 1. veebruar 2017, 08:06
Kui inimene saab varakult teada, et ta kannab haiget last, siis tuleb teha elumuutvaid otsuseid.Mõelda sellepeale, las see tulevane pisike inimene tahab elada haige ja vigasena.Me peame panema ennast tema olukorda, mitte peale suruma enda isekust.Mina taha, mina teen, mina sünnita, mina kasvatan.Aga see mina väsib, ootab kergendust.Mida teeb see haige inimene, kui ta elab täisealisels ja siis viiakse hooldekodusse, kus hakkavad teised tema eest hoolitsema, kui te ise väsite ja oma eluga puntrasse satute? Kuna olen ise sellise asja üle elanud, siis tean ja ausalt öeldes tänan õnne, et niimoodi läks.Üks süütu hing ei pea kannatama ei valusid ega midagi uud halba.Nüüd on ta inglikene taevas ja valvab seal.
v
Vanamees/ 1. veebruar 2017, 12:55
Ingel ? Mis see on? Tulge maapeale !
s
Solei/ 1. veebruar 2017, 18:58
Kuidas sa kutsuksid oma vastsündinut last kes on surnud? Kuigi tal on nimi, pean mina sellega elama ja kutsun teda nii, nagu taha,.Oma mees kutsun ma vanameheks, mitte sind ja oma lapsukest inglikeseks.
s
Solei/ 2. veebruar 2017, 20:15
Kes oled sina, et tuled elu ja surma üle siia komenteerima?
e
Elu on / 1. veebruar 2017, 07:39
k
krisse/ 1. veebruar 2017, 07:19
Seda lugu lugedes tuli paratamatult môte, et nö saatus vôi see midagi on vist targem kui inimesed. Alati PEAB läbi kaaluma, milliseid otsuseid teha, emotsioonid tuleb kôrvale jätta ja môelda, mida sellise elu säilitamine tegelikult tähendab. Saan aru, et tegemist on lapsega, aga samas milline on tema elu kvaliteet, milline on tema ema elu kvaliteet. Oleks ehk olud ôigem lasta tal minna, oleks olnud kurb ja traagiline. Nüüd on 12 aastat pidevat vôitlust ja hirmu, valusid ja kannatusi, ema stressi ja masendust ning läbipôlemist, arstidel pingutusi. Pidev valmisolek lôplikuks lahkumiseks. Ja seda kôike 12 aastat.
e
---/ 1. veebruar 2017, 12:23
ema ei saanud ju otsustada,arstid elustasid ja tegid otsuse.
z
ziidiuss/ 1. veebruar 2017, 14:33
Just. "... milline on tema elu kvaliteet, milline on tema ema elu kvaliteet..." Sellest "kvaliteedist" üks perepool taandus,ei jaksanud koormat kanda,ka mitte kahepeale jagades. Ja ma ei süüdista teda.
k
kkk/ 2. veebruar 2017, 00:03
Õudne lähenemine, et elu pole kellegi meelest kvaliteetne, oleks pidanud maha surema.
a
ah ei süüdista/ 2. veebruar 2017, 10:42
teine pool ei jaksa, aga ema peab jaksama mõlema eest. ega ema ei valniud ka sihilikult seda "kvaliteeti".
j
jah/ 1. veebruar 2017, 19:06
ja ega lõplik lahkumine tulemata ikka ei jää.
e
Ega/ 2. veebruar 2017, 23:31
keegi ei ole siia ilma ilmasambaks jäänud.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee