Seljakotiga maailma | Blogid

Ühel päeval tuli uitmõte, et võiks minna Omaani... läksingi!  (1)

Liina Metsküla, 2. veebruar 2017, 17:31
Sultanipalee Muscatis PantherMedia / Scanpix
Plaan lennata Araabia Ühendemiraatidesse oli juba kolm kuud tagasi, kuid idee minna Omaani tekkis kõigest poolteist nädalat enne reisi.

Ma ei teagi, kuidas mul järsku turgatas see mõte pähe ja nii viimasel hetkel. Ühel hetkel guugeldasin Muscati ja Dubai vahemaad ning selgus, et linnad on üksteisest kõigest 420 kilomeetri kaugusel. Buss sõidab kahe linna vahet umbes kuue tunniga. Läksin Geidile ideed esitlema, mille peale vaatas ta mind pika pilguga. Ta ei öelnud esialgu midagi, vaid võttis lahti Google Mapsi ja vaatas seda. Siis teatas ta: "Tavaliselt tullakse minu juurde ja öeldakse, et lähme suitsule, mitte Omaani.“

Ja ta oli nõus minema.

Omaani viisa kohta oli kirjutatud, et selle saab piiril. Kuna ma natuke siiski pabistasin selle piiril viisa saamise pärast, ei rääkinud ma mitte kellelegi Omaani-ideest. Ma olen juba kord selline, et mulle ei meeldi oma reisiideedest väga rääkida. Ei taha ära sõnuda, sest mul on tulnud igasuguseid tõkkeid reisimisel ette: olen lennukist maha jäänud, jätnud lennule minemata, on puhkenud seagripi pandeemia.

Aga midagi halba ei juhtunud ja mingem tagasi Omaani-reisi juurde.

Pilet Omaani ja Dubaisse tagasi maksis kokku 90 dirhamit ehk umbes 23 eurot, mis on nii pika sõidu kohta ikka väga hea hind. Maismaad mööda Dubaist lahkudes tuleb tasuda riigist väljumise tasu (lennujaamas seda tegema ei pidanud), Omaani jõudes aga tuli piiril osta viisa. Mõlemad olid umbes15 eurot.

Õnneks sai mõlemas kohas maksta kaardiga.

 

Seistes Omaani piiril passikontrolli järjekorras tekkis küll veidi kõhe tunne. Meie ees oleval mehel (ma ei teagi, kas ta oli meie bussist või mitte) tekkis mingi probleem. Kuna ta oli veidi eemal, ei kuulnud me, mis teemal arutelu käis. Ta läks järjekorrast ära, paberid näpus. Mis temast lõpuks sai, ma ei tea.

Minu vestlus sellesama piiriametnikuga oli aga üsna naljakas.

"Kas see oled sina sellel pildil?" uuris ametnik, vaadates mu passi.

"Ee, vabandust, ma ei saanud aru," kogelesin. Ma tõesti arvasin, et sain valesti aru.

"Noh, kas see on sinu pilt," jätkas mees.

"Jaa, muidugi on see minu pilt!“ kinnitasin. Ise mõeldes, kuidas üldse on võimalik sellist asja küsida. Kui see poleks minu pilt, siis ma ju KINDLASTI tunnistaksin seda.

"Ma mõtlesin, et õde näiteks," vastas mees.

Nüüd oli siis vaja maksta viisa eest. Andsin talle oma pangakaardi, mispeale mees küsis mu PIN-koodi. Kulmu kergitades teatasin, et ei saa seda öelda ja panen ise koodi masinasse.

Panin koodi sisse ja vajutasin rohelisele okei-nupule. Nagu me ikka teeme. Seepeale küsis piiriametnik ehmunult, kuhu ma ometi vajutasin. Õnneks ei pidanud ma talle pikemalt seletama, sest masin trükkis kviitungi välja. Aga no tundub, et ta selle kaardimasinaga töötamisega pole üldse mitte kursis… Sellega meenus üks teine sarnane vahejuhtum, kui ma Puerto Ricol apteegis tahtsin kaardiga maksta ja ühtäkki vaatasid kolm sealset töötajat, kuidas see kaardiga maksmine õigupoolest töötab…

Aga Omaanist edasi järgmistest postitustes!

Ela minu tegemistele kaasa ka Facebookis!

1 KOMMENTAAR

p
Pohlad 3. veebruar 2017, 18:14
Rentisin Dubaist Landcruiseri ja kimasin läbi kõrbe Omaani, mis on mõttetu koht.
Keegi ei küsinud midagi, pohlad.

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee