Kommentaar

Einar Ellermaa | Otsige tööraamatut, maa alt ja maa pealt (10)

Einar Ellermaa, Elutark.ee, 27. jaanuar 2017, 17:11
Filmis „Viimne reliikvia“ ütleb vend Johannes munkadele pärast seda, kui Agnes on Gabrieliga läinud: „Otsige preili Agnes von Mönnikhusenit! Vaenlaste ja sõprade seast, maa alt ja maa pealt.“

„Sotsiaalkindlustusamet palub inimestel, kes veel ei saa pensioni, aga on tööturul olnud enne 1999. aastat, tuua ametile oma tööraamat. Kui see kadunud on, tuleks leida üles vanad töölepingud või muud dokumendid.“

See uudis käivitas nostalgialaine, mis omandas ennustamatud mõõtmed. Inimesed meenutasid heldimusega kunagisi töökohti, töölevõtmisi, kohtumisi, lahkumisi, lõbusaid vastla- ja naistepäevi, jõulupidusid ja suvepäevi, ühiseid väljasõite, armumisi ja paljut muud ilusat, mis annab elule värvi. Sellest nädalast kujunes üks tõesti kena nostalgianädal, mis tuletas ühtlasi meelde, et „me kõik jääme vanaks“, nagu laulab Getter Jaani.

Segamini läinud pensioniuudised

Uudise käivitas tõsiasi, et alates 1. jaanuarist 1999 on maksuameti andmebaasist võimalik vaadata, kui palju on töötaja pealt sotsiaalmaksu makstud ja seega saab sealt teada nii tööaastad kui ka töötasu. Enne seda tasuti sotsiaalmaksu kõigi töötajate eest kogusummas ja seega pole seal infot igaühe töötamise kohta. See info võib olla riigiarhiivis või kunagiste tööandjate ja töötajate käes paberdokumentidel. Enamasti on.

Peamurdmine, kus on tööraamat, ajas pead niigi paksuks, aga siis läksid veel kaks pensioniteemalist uudist segamini ka ja tekkis nii-öelda megamix. Samal ajal teatas valitsus muudatustest vanaduspensioni arvestamisel. Riikliku pensioni suurus hakkab edaspidi sõltuma töötatud ajast, et pensionid liiga ebavõrdseks ei kasvaks. Aga tööstaaž, mis sel kujul arvesse läheb, hakkab kogunema alles pärast 2020. aastat. Kuni 2037. aastani arvutatakse tööpanust pooles ulatuses palga järgi ja pooles ulatuses staaži järgi ning alates 2037. aastast palga suurust riikliku pensioni puhul ei arvestata. Kava järgi saaks valida ka pensionile mineku ea, saada pensioni osaliselt või pensioni maksmine mingiks ajaks peatada.

Need, kes töötasid juba enne 1999. aastat ja kelle tööaastad on kirjas tööraamatus, pole selle teise uudise sihtgrupp.

Selline megamix tekitas tagantjärele veidrana paistvad küsimused, kas pensioni hakatakse nüüd maksma ainult tööaastate järgi ja kas pensionärid, kes pärast 1999. aastat polegi töötanud, peavad ka oma tööraamatutega ametisse minema.

Selle tohuvabohu keskel jäin mõtlema, kui meeletu infovoog meie peale iga päev vajub ja peades seguneb. Pole siis ime, et tekib telefonimängu efekt. Esimene ütleb „tööraamat“, aga kui seda on kümme korda kõrva sosistatud, saab viimane aru, et öeldi „öötraumad“.

Liiga palju põhjendamatut pahameelt

Aga see tööraamat. Kuhu see võis jääda? Või on kodus, aga kus? Mälutreener Tauri Tallermaa käis mitmes saates rääkimas, kuidas meie mälu toimib ja kuidas peaks tegutsema need, kes tahavad tööraamatut leida. Tema sõnul mõtleb inimene olulist asja kuhugi pannes, et see on üks hea koht. Tagantjärele tuleb siis endalt küsida, mida ma pidasin heaks kohaks. Tähtsaid asju kuhugi pannes soovitab Tallermaa kas või iseendale seejuures öelda, et ma panen selle asja siia. Nii salvestub tegevus paremini mällu.

Kummaline oli pahameel, et elame e-riigis, aga nüüd on äkki vaja nii arhailist asja. Nii e-riik ei ole ükski riik, et dokumendid paberi pealt ise nii-öelda e-sse läheksid. Eestis on niigi väga hästi, et selle sajandi kohta pole vaja paberit ette näidata. See ei ole isegi arenenud Euroopas tavaline.

Kummaline oli ka pahameel, et kuidas inimesed ei tea, kus nende tööraamat on. Töölt lahkumisel ja uude kohta tööleminekul pole seda ju vaja olnud ja mida pole vaja, sellele ka ei mõtle. Tuhandeid kunagisi tööandjaid pole enam olemas. Aga kui ongi tööraamat enda käes, siis ei pruugi seal pärast nõukogude aja lõppu kuigi palju kirjas olla. Neil, kes on kogu elu töötanud ühes või mõnes suures ettevõttes, on kerge targutada, et üksnes va lohakad ei tea, kus nende tööraamat on.

Kuna ma eelmisel suvel kolisin ja oma tööraamatut nägin, siis teadsin, et ta tuli koos minuga uude korterisse. Seega jäi üle vaid kodu läbi otsida. Leidsin. Oi kui palju mäestusi! Ma ei teadnudki, et selle kaane peale on kirjutatud „Trudovaja knižka“, mitte „Tööraamat“. Raamatu esimene pool ongi venekeelne ja teine pool eestikeelne. Kõigepealt isikuandmed ja siis palju tühje lehekülgi, kuhu kirjutati töökohtade andmed. Vaatasin, et mu Spordilehest lahkumine 1989. aastal on veel kirjas ka vene keeles, aga edasised sissekanded on ainult eesti keeles. Avastasin kurvastusega, et raamatu järgi on mu tööteel augud 1989–1991 ja 1994–1998.

Tallinna ülikooli Eesti demograafia keskuse vanemteadur ja praegu kehtiva pensionisüsteemi üks autoreid Lauri Leppik rääkis „Aktuaalses kaameras“, et praegu on pensioni aastahinde väärtus viis eurot ja 51 senti. Korrutades tööaastate arvu viie ja poole euroga, saab igaüks arvutada, palju ta selle staažiga kuus pensioni on kogunud. Ehk ka teistpidi: kui minul näiteks jääb kuus aastat tõestamata, jääb iga kuu 33 eurot saamata.

Pärast 1998. aastat pole minu tööraamatus ühtegi sissekannet, aga õnneks tuleb vastu juba nüüd kuulsaks saanud 1999. aasta, kui olid soe kevad ja suvi ning ka september ja oktoober olid väga soojad.  

Ma ei usu, et ma oma mitmeaastaste aukudega tööraamatus väga suur erand oleksin. Õnneks on väljaannete toimetuste nimekirjas nimi olemas ja ka potentsiaalsed tunnistajad alles keskealised.

Tööraamatut ei pea viima sotsiaalkindlustusametisse enne, kui pensionile minek kätte jõuab. Raamatuid võetakse vastu ameti klienditeenindustes üle Eesti, selleks ei pea Tallinna sõitma. Võib ka postiga saata. Ja tööraamatu sotsiaalkindlustusametisse viimine pole kohustuslik. See on võimalus neile, kes ei soovi oma pensionidokumente enam kodus hoida. Kuulen juba manitsusi, et tuleks ikka varsti minna, sest infot ja tunnistajaid on nüüd kergem leida kui näiteks kümne aasta pärast.

Kes ei julge tööraamatut ametisse viia, et äkki kaotavad ära, need peaks meenutama abtissi sõnu „Viimses reliikvias": „Ainult meie võime olla püha reliikvia hoidjad ja kaitsjad“.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee