Kommentaar

Maris Lauri | Valitsuse Excel näitab teed laenulõksu (74)

Maris Lauri, riigikogu liige, Reformierakond, 26. jaanuar 2017 18:02
Foto: Teet Malsroos
Arukas inimene plaanib oma suuremaid kulutusi võimaluse piires ette, arvestab sellega, et näiteks suurem remont võib kesta mitu aastat, ja loomulikult sellegagi, et laen tuleb tagasi maksta ning seegi mõjutab kulutamisvõimalusi veel pikalt. Arvestatakse sellega, et aeg-ajalt tuleb osta uus külmutuskapp või televiisor, sest ükski tehnika ei kesta igavesti. Ka riik teeb selliseid plaane: lisaks täpsele iga-aastasele eelarvele koostatakse igal kevadel nelja-aastane riigieelarve strateegia (RES). Seda tehes võetakse arvesse nii võimalik tulude kui ka kulude dünaamika ning hinnatakse suuremate ja ühekordsete kulutuste tegemise võimalusi. Me võime ju tahta teha väga palju asju, kuid nii nagu peregi ei saa kõike teha ühe korraga ja ühes aastas, ei saa ka riik seda endale lubada. Selline käitumine on loogiline ja seda ka juba tehakse, juba ammu.

Rahandusminister ei tea või hämab

RES on mõõdukalt jäik plaan ja lõplik eelarve võib RESis kavandatust mõnevõrra erineda, sest mitte kunagi pole võimalik täpselt planeerida rahalisi vahendeid ja kulutamisvajadusi väga pikalt ette. Tavaline on seegi, et üks või teine asi osutub ootamatult olulisemaks kui seda aasta-kaks varem arvati. RESi muutmine nelja-aastaseks riigieelarveks ehk praegusest oluliselt jäigemaks, ei ole arukas. Muidugi võib pere planeerida, et uus auto ostetakse kahe aasta pärast, aga mis siis saab, kui vana läheb varem lootusetult katki või peab ootamatult hästi vastu? Me muudame oma plaane, mitte ei pea neist jäigalt kinni.

Eelnevat peaksid teadma nii pea- kui ka rahandusminister. Aga ikka räägivad nad sellest, nagu oleks tegemist mingi uue avastusega. Sama lugu on eelarve puudujäägiga. Meile räägitakse suurest „avastusest“: kehvematel aegadel võiks eelarve olla puudujäägis ning parematel aegadel ülejäägis nii, et mitme aasta arvestuses jäädaks tulude ja kuludega nulli. Aga täpselt nii ju ongi!

Sellist eelarve tasakaalu, kus võetakse arvesse majandusseis, nimetatakse struktuurseks eelarve tasakaaluks. Eestis on selline tasakaalu hoidmine seadustatud ehk on lubatud majandusoludest tulenev nominaalne eelarve puudujääk või ülejääk. Seetõttu ongi nii, et puhtrahaliselt on Eesti riigieelarve sellelgi aastal puudujäägis, kuigi struktuurselt ehk kehvi majandusolusid arvestades tasakaalus. Mõõdukas puudujääk pisut kehva majanduskasvu juures on täiesti lubatav.

Praegune valitsus leiab, et sellisest tasakaalust ei peaks kinni pidama, tahetakse seadustada struktuurne puudujääk ehk paisutada puudujääki eelarves suuremaks kui see majandusolusid arvestades põhjendatud on. Niisiis tekib küsimus, kas rahandusminister ikka teab, mis on struktuurne eelarve tasakaal. Või ta lihtsalt hämab, et tegelikku soovi varjata? Kahtlustan viimast, sest koalitsioonileppe Excel ei ole tasakaalus ja mitmed maksude tõstmise plaanid on juba umbe jooksnud ning seega tuleb hakata laenama. Jutt tulevasest ülejäägist ei ole usutav: pilk sellele samale Excelile ütleb, et praegune valitsus ülejääki ei plaani.

Mis on puudujäägi ja laenu seos? Aga ikka see, et iga puudujääk tähendab, et jooksvatest tuludest ei piisa ning kulude katmiseks võetakse kas laenu või siis kasutatakse varem kogutud sääste. Eesti riigi reservide kasutamisel on üpris jäigad piirangud, mistõttu puudujäägi katmiseks tulebki laenu võtta.

Euroopa Liit keerab kraanid kinni

Valitsus on kinnitanud, et nemad jooksvate kulude tegemiseks laenu ei võta. Võib-olla tõesti. Kuid kuna valitsuse tulude plaan ei täitu, siis ilmselt on plaanis osa seni maksutuludest tehtud kulutusi teha juba lähitulevikus laenuraha eest.

Selline areng on ülimalt ohtlik! Iga riik peab olema võimeline tegema investeeringuid ka ilma laenuta: eelkõige peab olema võimekust teha hooldusinvesteeringuid, väiksemaid ja rutiinsemat laadi ehitustegevust, osta seadmeid jne. Laenud on mõeldud ikka suuremat sorti investeeringute jaoks, näiteks teedeehituseks, kusjuures alati peab ka laenaja ise oma raha sisse panema. Võib arvata, et valitsuse plaanidesse kuulub ka riigi oma panuse vähendamine.

Eesti peab arvestama sellega, et Euroopa Liidust hakkame tulevikus vähem raha saama. Eestil tuleb arvestada, et tulevikus peame investeeringuid ja mitmeid muidki kulutusi, nt ettevõtete toetusskeeme, koolide ja haiglate remonte, hakkama tegema kas maksudest kogutud rahaga või siis võtma laenu. See võib juhtuda varem kui oleme seni arvanud: brittide lahkumine tähendab ka Euroopa Liidu eelarve võimaluste ahenemist.

Eestil on arukas hoida oma laenukoormus võimalikult väiksena tuleviku peale mõeldes. Sest mida suurem on laenaja laenukoormus, seda kehvematel tingimustel laenu antakse. Mida kiiremini laenukoormus kasvab, seda kehvematel tingimustel laenu antakse. Mida vähem tehakse omatuludest investeeringuid, seda keerulisem on laenu saada. Seega, kiire ja hoogne laenuvõtmine tähendab, et Eesti laenuvõtmise võimekus kahaneb kiiresti. Mõõdukus, mida Eesti seni on kasutanud, ei avalda aga laenamisele negatiivset mõju.

Muidugi on tore rääkida sellest, kuidas laenurahaga saab teha seda ja teist. Kuid laen tuleb ka tagasi maksta. Ehk kui me lubame eelarves ühel aastal 0,5% struktuurset puudujääki, siis järgmisel aastal peaksime eelarve viima sama suurde ülejääki. 0,5% võib tunduda väikse summana, kuid selle rahaline väärtus on paarsada miljonit eurot. Kui me ei suuda leida eelarvest 100 000, vahel isegi mitte 10 000 eurot olulise asja jaoks, kuidas me leiame tulevikus need sajad miljonid ülejäägi jaoks?

Kas jätame mõned kulutused tegemata? Või tõstame makse? Kellele meeldib rohkem makse maksta? Kindlasti on neid, kellele meeldib see, et teised maksavad rohkem ja tema vähem, kuid kaua need rohkem maksjad on nõus rohkem maksma? Järsku jääks ikka tasakaaluka eelarvepoliitika juurde: maailmas on nii palju määramatust ja Eesti riik ei peaks sellises keskkonnas läbimõtlematult ja valijatelt selleks mandaati saamata riskeerima.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee