Progebändi Dream Theater trummar Mike Mangini on maailma üks kiiremini mängivaid trummareid. Foto: Dream Theater
Ülo Külm 26. jaanuar 2017 17:52
Ameeriklaste Dream Theater oli ja on omas žanris vaat et suunanäitaja ning hoolimata mitmetest koosseisuvahetustest, eelkõige kõrgelthinnatud Mike Portnoy lahkumisest bändist, rühib meeskond usinalt edasi.

Aasta tagasi suutis progebänd genereerida hämmastavalt võimsa albumi „The Astonishing”. Kuid nad on tuntud ka tõeliselt võimsate ja põhjalike show’de poolest, mis sageli vältavad pea kolm tundi. Õige varsti, 27. veebruaril, esinevad nad Helsingi jäähallis. Tuur muide on pealkirjastatud kui „Images, Words & Beyond”, kuna nende ühe tähtsaima plaadi ilmumisest on nüüdseks möödunud veerand sajandit.

Mike, mida on oodata peatselt startivast Euroopa tuurist?

Kontserdid tulevad väga energilised, väga vürtsikad. Õhus on suurepäraseid, spetsiaalseid momente meie albumitelt. Tervikuna mängime läbi albumi „Images And Words” (1992). Kontserdid kestavad tublisti üle kahe tunni. Teeme mõned lood ka viimaselt stuudioalbumilt „The Astonishing”.

Teie viimane stuudioalbum „The Astonishing” väärib vaid kiidusõnu. Kuid kas nõustud väitega, et kohati loeb sealt välja märkimisväärseid sarnasusi nii Rushi kui ka Yesiga?

Jah. Ma ise seekord lugusid ei komponeerinud, ainult mängisin trumme. Improviseerisin palju, kõigepealt tegimegi trummid sisse. Alles siis tuli muu. Põhiliselt komponeeris John (kitarrist John Petrucci – autori märkus). Kogu stuudiotöö ajal oli meil väga lõbus.

Legendid räägivad, et alustasid trummimänguga juba kahe ja poole aastaselt...

See on täiesti õige (naerab). Alguses piirdus minu „trummimäng” pulkadega vastu purke ja panne tagumisega! Kuid kolmeaastaselt oli mul juba oma trummikomplekt.

Mida vanemad ütlesid? Kas neid sinu sage mürgeldamine ära ei tüüdanud?

Minu vanemad olid hoopis õnnelikud. Parem on ikka nii, et laps on hõivatud, tegeleb oma asjadega, mitte vastupidi. Ja ma mängisin peamiselt keldris.

Sinust räägitakse tunnustavalt kui maailma kõige kiiremini mängivast trummarist. Aastatel 2002–2005 suutsid selles vallas püstitada koguni viis maailmarekordit.

Jah, ma suutsin seda. Kuid arvan, et trumm on lihtsalt tööriist, see kõik pole omaette eesmärk.

Ma pole tegelikult mingi maailma kiireim trummar, aga vahel lihtsalt kujuneb nii.

Trummimängu kiirus on sõltuv sellestki, mis stiilis mängida. Ma pole ainult rokktrummar, olen kodus ka teiste stiilidega.

Kes tuntud trummaritest on sind karjääri jooksul rohkem mõjutanud, keda ise kõrgelt hindad?

Siinkohal võiks välja tuua kolm perioodi. Kui olin alla kahekümne, siis esmalt Buddy Rich, Ringo Starr, John Bonham, Neil Peart ja Terry Bozzio.

Vanuses 20–30 võiks öelda, et oli kusagil 200 trummarit, kes mulle meeldisid. Sellised trummarid, kes oma tegemistes jäid iseendaks, kellest igaüks oli oma erilise lähenemisega.

Lõpetuseks toon eraldi välja veel kaks. Eric Singer (eks-Black Sabbath, Kiss), kes on minu jaoks parim ning Tommy Aldridge (eks-Ozzy Osbourne, eks-Whitesnake) – nad on väga suurepärased.

Just astus ametisse USA uus president Donald Trump. Mida sina kui Ameerika kodanik temast arvad?

Usun süsteemi, usun valijatesse. Olen arvamusel, et meie valimised on briljantsed. Valimistulemus oli just selline, mida enamik inimesi tahtis. Trump teab, kuidas inimesi ühendada ja see on fantastiline asi. Aeg näitab, kas ta saab hakkama.