Repliik

Tõnu Ots | Ida-Eesti ja Lääne-Eesti, kas tulevikureaalsus? (11)

Tõnu Ots, psühholoog, 25. jaanuar 2017, 16:44
 TIINA KÕRTSINI
Kavandatava Rail Balticu tehnilise taristu pilt on enam-vähem selgunud: 35 meetri laiune, ümbritsevast keskkonnast kõrgem muldkeha, millel on liiprid ja relsid ning mõlemal pool muldvalli kolme meetri kõrgune terasvõrk või müraaed. Kindlasti väga kvaliteetne ehitis, mis ei lagune. Kahtlemata ka tugevam sellest, mida riik praegu idapiirile ehitada suudab.

Kui vaadata meie kaarti ja tõmmata sellele joon Tallinnast Pärnuni, oleks see täpselt põhja – lõuna suunaline ja ulatuks ühest Eesti servast teiseni. Nii, nagu kaardil hakkab ka raudtee – see riigipiirist kindlam rajatis maastikul – jagama Eestit Ida-Eestiks ja Lääne-Eestiks. Ignoreerides praegust haldus-territoriaalset jaotust valdadeks ja maakondadeks,  küladest  ja taludest rääkimata.

Samal teemal

Rail Balticu propageerijad viitasid ühel kohtumisel poolt argumendina selle ühendustee militaarvajadustele – võimaliku see laseks sõjalise konflikti korral kiiresti paisata ühest kohast teise sõjatehnikat ja sõjaväge. Oletatavasti pole need vihjed sõjahüsteeria õhutamiseks ega ka vandenõuteooriana välja pakutud. Aga milliseks kujuneks selle raudtee roll ohu muutumisel tegelikkuseks? Igale tsiviilisikulegi on selge, et raudtee saab rivist välja lüüa paari-kolme täpse mürsuga ja 260kilomeetrisest sõidukiirusest riikide vahel pole siis juttugi.  Küll aga oleks ohu puhul vaja liigutada üle selle põhja-lõunasuunalise riigisisese tõkkerajatise meie tehnikat või evakueerida inimesi. Siis tuleb küll pähe, et selle tõkke ehituse taga peituvaid gruppe ei saa nimetada teistmoodi kui sabotöörideks.

Kuid on teinegi võimalus, samuti hüpoteetiline, kuid mitte võimatu ja ka mitte täiesti vandenõuteoreetiline – võib-olla ehitatakse kindlat piiri just millegi kaitseks? Eesti riigist  ilmselt sõjaväega üle ei trambita – see oleks sõda kogu Euroopa vastu.  Aga mõjupiirkondade kaupa seda tükkhaaval Eesti küljest haugata saab küll. Tuleb vaid paikkonniti elimineerida Eesti rahvuslike väärtuste, eesti keele ja kultuuri kaitse; sõnastada rahvus rahvaks, eesti keel eesti rahvaste keelteks ja eesti kultuur rahvaste multikultuuriks, ning siis on muu juba nii-öelda poliittehnika küsimus. See on hiiliva hõivamise, rahvusliku, majandusliku ja kultuurilise assimileerimise taktika, mis on mitmel pool juba järele proovitud. Ja meil, paraku, levib selline mõjupiirkond idast lääne poole.

Kuni aga meie põhiseaduse preambulit pole muudetud, ei tohi ka rahvuse ja rahvuslikkuse kaitsmist pidada natsionalismiks või isegi natsismiks. Aga kuidas ja kus seda rahvuslust muutuvates oludes säilitada? Paljud suured kultuurid ja riigid on loonud samalaadsete protsesside tulemusel kompromisskäitumisena ürgkultuuride kaitseks piirkonnad, mida nimetatakse rahvusreservaatideks. Kas see on ikka halvakspandav nali ka veidi kaugema tuleviku arengu arvel või oleks selline tee siiski reaalne võimalus säilitada muutumatuna nii eesti rahvuslik, keeleline ja kultuuriline omapära? Sel juhul oleks see loodav ja võimsa piiriga eraldatav Lääne-Eesti koos saartega paras pelgupaik kokkusurutavale eestlusele. Või kuidas neid jagatud moodustisi siis nimetada? Kas mitte  Eesti rahvavabariik ja Eesti rahvusriik?

Tervise huvides tuleks seda juttu võtta lolli naljana, aga keda see naerma ei aja, võiksid hallide ajurakkude vahele lasta sellisegi arengunägemuse.

11 KOMMENTAARI

m
maksumaksja kontide tee 29. jaanuar 2017, 21:04
Selline megaprojekt peaks läbima referendumi. Muul juhul lõhestatakse sellega lisaks ida-läänele ka rahvast. Rahva vastuseisu arvestades on selle Eest...
(loe edasi)
o
oi, oi 26. jaanuar 2017, 17:11
Meie asula jagab osadeks ka nii jõgi, kui ka raudtee ja midagi pole häda, pääseb mõlemale poole.
Loe kõiki (11)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee