Maailm

Omanikud jätsid koera lennujaama lähedale surnuks külmuma ja sõitsid ise puhkusereisile

Toimetas Liivi Sõrmus, 23. jaanuar 2017, 18:48

27 KOMMENTAARI

s
25. jaanuar 2017, 00:37
s
Sellest me muidugi ei räägi/ 24. jaanuar 2017, 14:46
et Itaalias toodi hotelli varemete alt välja kolm koerakutsikat kes olid viis päeva külmas ja keegi vist neid seal söötmas ka ei käinud.Metro on paras kusekollane ja muidugi VENE!!!Kuidas siis sellest mööda daab minna.
p
Probleeme on palju hullemaid!/ 24. jaanuar 2017, 11:17
Mis külmuma? Mul on mõlemad koerad väljas kuudis, kumbki ei kipu tuppa, pigem vastupidi. Aga õnnetus tabas meid eelmise aasta(2016) jõulupäeval: nimelt keset päeva tungis, linna keskel olevasse koerakuuti rebane rebane ning tappis seal sees olnud emase koera, kusjuures selle koera poeg, kes asus kõrvalkuudis, pidi seda kõike pealt vaatama. Ja meil tuli nutvat koera jõuluajal lohutada. Paratamatult tekib küsimus: Mida teeb küll Keskkonnaamet liigselt paljunema kippuvate rebastega. Nende arvukus on läinud juba nii suureks, et kiputakse juba linna toitu otsima minema. Loomapidajatele tahaks aga öelda, et tehke oma väljas olevale lemmikule varjumis võimalus, kas kuudi alla või mingi pugemisauk abihoonesse, kuhu loom saab ohu märkamise korral silmaeest peitu pugeda. Vanast püüti rebaseid puuriga, kuhu loom läks sööda peale mille järel puuriuks kinni langes nagu hiir lõksu.
s
SIIM/ 24. jaanuar 2017, 10:41
Loomaarmastust on mitmesugust. Inimesel ja koeral on erinev külmataluvus. Seal kus inimene külma kätte sureb, peab karvane koer veel kenakesti vastu. Inimesed kipuvad aga oma lemmikloomi iseendaga samastama.
Käisin aastaid tõõle minnes või poes käies ühest majast mööda. Seal elas mingi pensionärimutike. Külmakartlik. Istus teine suve ajalgi maja ees pingi peal, viltsaapad jalas, villane rätik peas ja puhvaika seljas. Mutikesel oli ka väike toakoer. Õue ta toda ei lasknudki - äkki veel külmetab! Aga värske õhu saamiseks asetas ta ma koera vahel suvel aknalauale. Kuid eelnevalt mähkis ta looma vatitekki nagu kookonisse, nii et ainult tolle silmad ja koon sealt välja paistsid. Sest mutike eeldas, et kui temal on külm, siis on külm ka noorel koeralgi. Suveajal! Ausalt öeldes oli minul sealt mööda käies tollest piinatud koerakesest südamest kahju, Vaatas teine nii kurvalt, küllap tahtnuks temagi koos teiste koertega väljas joosta. Aga mida teha, peremeest ei saa endale ise valida.
s
SIIM/ 24. jaanuar 2017, 10:28
Autor on üsna emotsionaalne ja üle pakkunud. Surnuks külmuma! Kuigi inimeste rikutud fantaasia on aretanud ka karvutuid, külmakartlikke koeratõuge, näib vähemasti too pildil olev koer üsna korraliku karvakasukaga olema. Tegelikult pole koer sugugi selline külmavares, nagu mõned koerasõbrad kardavad (mõne kassipidajad jälle kardavad e kassid ei oska ronida ja kutsuvad puu otsa roninud kiisude alla toomiseks päästeteenistuse välja). Korraliku karvakattega koer talub külma üsna hästi, Eritikui ta saab vabalt liikuda ja ise endale tuule- või muud varjualust valida. Näiteks põhja kultuuriruumis, kus on märkimisväärselt külmem, on koeri aastatuhandeid välitingimustes peetud. Koer tubase dekoratiivesemena on alles viimase aja leiutis.
k
Kassipidaja/ 24. jaanuar 2017, 10:33
Jah, kassil on puu otsast alla saamisega probleeme, sest küüned on ainult ühte pidi kõverad ja nad ei julge eriti pikemat maad, tagumik ees, ronida, sest nad tahavad näha, kuhu lähevad.
M
!/ 24. jaanuar 2017, 10:44
Millegipärast ei ole ma oma ligi 60.ne aasta pikkuse eluea jooksul näinud mitte ühtegi puu otsa ära surnud kassi või selle säilmeid. Ega eiole ka kellestkimkuulnud, kes sellist imeasja näinud oleks. Kõik on omal jõul lõpuks ikka alla ka saanud.
k
kassipidaja/ 24. jaanuar 2017, 14:56
Ma oma 48 eluaastaga mõtlesin samamoodi, kuni lõpuks ükskord juures olin ja nägin, kui suur häda kassil tegelikult tavalise õunapuu otsast alla saamisega oli. Hirmuga näiteks kuuse otsa pagenud kassil võib allatulek tõesti väga vaevarikas olla, sest mitte iga kass ei kannata kuuseokkaid. Vanasti ei olnud seda nõuet, et kass ei tohi omapead ringi uidata. Ärge mõnitage loomaomanikke, kes tegelikult ka oma loomadest hoolivad.
a
ARMASTUS?/ 24. jaanuar 2017, 09:15
''
'
'
'
'
'
'
'
'
'
'
'
'
Puudus armastus, sest reis oli kõige tähtsam. Ta oleks võinud selle koerakese lennujaamas kellelegi ära kinkida, soovijaid oleks olnud kindlasti. Ütlemata julm surm. Muidugi ka kuidagi imelik, et keegi ei märganudki surevat koerakest1 Kardan, et Venemaal selline julmus kahjuks täiesti tavaline!
'
S
-/ 24. jaanuar 2017, 09:03
Sead,ütlen ma,on need kaks reisile minejat. Kui üks niimoodi käitub,aga teine ka reisi pärast mõistuse kaotanud,et ei helista kedagi koerale järgi?
p
pontu/ 24. jaanuar 2017, 08:18
Nüüd tuleb vastupidi teha, koer puhkama ja peremees loomad ise sinna külma jätta.
c
C/ 24. jaanuar 2017, 09:03
mida see koer enam puhkab, kui surnud :(

m
Mõtlen..../ 24. jaanuar 2017, 07:38
kas omanik sidus koera sinna kinni või? raske on uskuda, et koer, kes on harjunud inimestega - läheb lihtsalt mingisse vaiksesse nurka ja sureb. ei ürita inimeste juurde minna sooja otsima, ei ürita tuppa pääseda. lihtsalt läheb vaiksesse nurka surema? lisaks ei kuulnud mittekeegi teda haukumas ega ulgumas. midagi ei klapi selle loo juures..
m
Monica/ 24. jaanuar 2017, 01:47
Igatahes karm. Mis puhkuse tuju saab olla sel mehel? Ma siiamaani olen murtud oma otsusest mite sisse murda kodusse, kus surid 3 lamba tallekest ilma hooitsuseta, talunik oli jooma peal. Olin vaid 14 aastane tol aal, praegu 44, aga siani asi hingel. Oleks ikka pidanud akna purustama ja sisse minema. Mitu muudki olukorda hinge peal. Vaat loomadega on nii, et mitte ei saa sydamelt ara.
j
Jälgid/ 24. jaanuar 2017, 00:52
tüübid need omanikud. Et neid sama saatus tabaks
m
Mees/ 23. jaanuar 2017, 23:22
n
naine/ 23. jaanuar 2017, 22:39
Kui ma loen selliseid lugusid, siis ma alati mõtlen, kas sellised inimesed on oma elus armastust üldse tundnud? Kuidas võib üks inimene nii julm olla? Oma looma vastu? See võtab lihtsalt sõnatuks. Ühel päeval jätab ilmselt ta oma laps ta vanaduses ka surema, sest mis eeskuju on selline isa lastele?
i
irv/ 23. jaanuar 2017, 23:05
Oleks sinu geene ka mongolid-tatarlased lörtsinud ja stalin harvendanud siis teeksid arvatavasti samuti.
e
erin/ 24. jaanuar 2017, 09:03
Jah, ma mõtlen ka, et kuidas selliseid inimesi üldse olla saab. Et ma sõidan siis puhkusele! Päriselt? Kohe puhkangi end mõnusalt välja teades, et minu kutsu jäi pakase kätte võõrasse kohta, tedamata mis temast edasi saab? Kui pabereid korda ei saanud, oleks ainumõeldav minna koju tagasi, koos koeraga. Ja puhkus ära jätta. Meenub miskipärast veel üks naisterahvas, kes läks ka puhkusele, jättes koera kuumuse kätte piinlema...Inimese egoism on piiritu. Ja siis imestatakse, miks elu kehv on ja ühiskond igasuguseid probleeme täis. Kordki võiks inimene peatud ja mõelda, mis on elu, mis on selle eemärk, et hoolimine teisest hingest,.. sellest algab kõik.
e
Eesti staar/ 23. jaanuar 2017, 21:43
Venemaal ei loe inimelu midagi,mis siis veel koera oma...Aga vaat kohe kargab meie staarkiunats välja, et "mis sest koerast,vaadake,kuidas lapsed nälgivad"...!
s
sergei/ 23. jaanuar 2017, 21:30
Et Ameerikale ära teha, ei maksa inimelu seal maal midagi ja, et puhkusele minna, ei maksa koera elu midagi.
t
Tase/ 23. jaanuar 2017, 20:50
ma olen küll kindel, et koer aimas paha- targem, kui inimene ju.

K
???/ 23. jaanuar 2017, 20:28
Külmus surnuks. Kas Venemaal on tõesti juba sellised pakased? Meil on ilm puha nullilähedane, üle 15 kraadi pole veel olnudki ja sedagi vaid paaril ööl. Vanasti peeti koeri aasta läbi öues - koer oli mitte iluloom või pereliige, vaid eelkõige valvur. Kes valvas maja ning majapidamist. Tõsi, olid ka kuudid, heina või õlesületäis küljealuseks, kui see kuut kaitses vaid tuule ning sademete eest, ei enamat. Maalt lapsepõlvest mäletan, et koerad lasti tuppa end soojendama vaid tugeva külma, pakase korral. Või kui oli tugev tuisk. Koera kaitses ikka pigem tema soe karvkate. liikumine ja tugev kaloririkas toit.
m
Madu/ 23. jaanuar 2017, 22:32
Olen 51 aastat vana ja ilmselt tean, mida mõtled "vanasti" all. Ainult et see, kuidas neid koeri "valvuritena" ketis peetakse, ei taga mitte vähimalgi määral sinu poolt mainitud vajaliku liikumist. Need kahejalgsed ollused, kes oma koeri väljas ketis huntide söödana peavad, ei vääri inimese nime. Palju turvalisem on panna infrapuna andurid ja kaamerad valvama ja ise nautida seda suurimat rõõmu, mida ainult koer suudab inimesele pakkuda. Pealegi oli mainitud et tegu oli väikese koeraga. Palun nimetada ükski väikese koera tõug, kes talub -30 kraadi mitu ööpäeva söömata ja joomata.
m
Mad.../ 24. jaanuar 2017, 09:07
Täpselt! Ju see ikka toakoer oli,sest ei tahaks uskuda,et suurt õuekoera nüüd kaas taheti võtta.
m
Maole/ 24. jaanuar 2017, 10:10
Kahtlen nimetatud 51-aastases auväärt vanuses, kui nii hoogsalt infrapunaanduritest patrad. See on kaasaegne vahend, sest "vanasti ", sinu oletataval noorusajal teatavasti ei olnud selliseid asju üldse olemaski. Vähemasti mitte vabamüügis. Ikka koer oli majavalvuriks. Igal ajastul on omad vahendid.
Vahest ehk sinu vanemad või vanavanemad ehk olidki sadistid, kes oma koeri lühikese kerijupi otsas talvel kinni pidasid. Sest jutustad sellest nii veenvalt nagu oleks ise asjaga kursis ja oma silmaga ära näinud. Minu vanaisa ei elanud asulas või küla sees, vaid kaugemas eraldi metsatalus ja tema koerad olid ikka ketist lahti, vabalt hoovis. Ära jooksmise vältimiseks piisab tegelikult heast, korralikust ning kõrgest tarastki maja ümber.
Mis puutud aga sellesse vaidetavasse "suurimasse rõõmu, mida ainult koer suudab inimesele pakkuda", siis maitse ja eelistuste üle teatavasti eivaielda. Igaühel on oma väärtusskala. Mina näiteks leian, et minule pakub suurimat rõõmu kena naisterahvas ja pereelu. Samuti vaimsed naudingud - kunst, kirjandus, muusika j.n.e. Ja üldiselt e ole a ka inimestes niivõrd pettunud, et peaksin neid loomast madalamale seadma. Sest oma sõpru ja tuttavaid, kellega läbi käia, tuleb hoolikalt valida.
s
siss/ 23. jaanuar 2017, 19:40
Vastuoluline jutt : kord öeldakse , et lennujaama töötajad soovitasid mida teha , samas mõni hetk hiljem väidetakse , et nad polnud asjast teadlikud ?!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee