6
fotot
Veljo Tormis (Arno Saar)

"Neil, kes ilusa ilmaga ära pääsevad, on asjad vast helgesti," lausub muusik Jaak Johanson mõtlikult. "Mõtleme nii, et Veljol oli hea minna. Ega Veljo enam tahtnud niimoodi olla ja tema mineku aegu oli ilus ilm – päike paistis!" Johanson oli vastlahkunud helilooja Veljo Tormisega seotud lapsepõlvest saadik. Külastas teda ka mõni päev tagasi.

Küsimusele, mis on kõige eredam mälestus, mis Jaagule seoses oma tädimehe Tormisega meenub, kõlab Jaagult kiire vastus: "Suvi. Peedu. Jõgi. Jalgratas Sputnik."

Peab pausi ja puhkeb naerma. Mälupildid on vägagi elavad.

"Minu esimene kristalne mälestus Veljost on see, et ma seisan Peedul selle jõe kaldal, kus on ujumiskoht ka praegu," kõneleb ta.

"Tee tuleb mäest alla ujumiskoha poole, meie oleme suvitamas. Oli teada, et Veljo tuleb. Ootusärevus oli. Ning ta tuli! Jalgrattaga, mis oli sinine sokusarvedega Sputnik. Kolmekäiguline! See oli mütoloogiline hetk, kuidas Veljo selle võidusõidujalgrattaga tuli – nagu oleks vormeliga jõe äärde sõitnud. See oli elu hetk, kuidas Veljo tuli selle rattaga väga konkreetselt. See oli kosmos!"

Tormis oli agar jalgrattasõitja

Seoses Peeduga mäletab Johanson sedagi, et Tormis käis just nimelt Peedult Elvasse kõiki oma esimesi koorilaulutsükleid kirjutamas. Jalgrattal. "Elva rahvamajas oli klaver, mida ta sai kasutada, ning sinna ta käiski Peedult jalgrattaga," jutustab Johanson.

"Tal oli mingi vana jalgratas ja sellega sõtkus ta hommikul kella viie ajal Elvasse. "Esimesed tsüklid, näiteks "Kalendrilaulud", ongi minu meelest tehtud seal Elva rahvamaja klaveri taga. Aga et tal pärast oli jalgrattaks Sputnik, oli juba järgmine etapp. Midagi sarnast juhtus siis, kui ta järgmisel korral tuli Peedule Zaporožetsiga ja sellele järgnes juba villis, mille ta sai kuskilt kolhoosist – rahvaluule kogumiseks."

Mõistagi olid ka Jaak, Mart, Ants ja Kärt Tormise Zaporožetsi reisijad. Alatasa. "Ma ei saa tänaseni aru, kuidas me kõik sinna sisse mahtusime," muigab Johanson.

"See oli mingi maagia."

Teisalt oli Tormis ka see, kes juhatas väikesed Johansonid regilaulu juurde. Sel lihtsal viisil, et lapsed olid ninapidi juures, kui Tormis nende endi vanaema juures, magnetofon kaenlas, laule lindistamas käis. "Siis tundus, et see regilaul peab ikka tähtis asi olema," räägib Johanson, kes ei varjagi, et oma rahvalauluarmastuse on Johansonid vähemalt osaliselt saanud agaralt sel rindel toimetanud Tormiselt.

Peenetundeline ja minimalistlik helilooja

Tormise kirest regilaulu vastu on Õhtulehele kaks aastat tagasi kõnelnud ka Metsatöllu liige ja Arhailise Meestelaulu Seltsi eestvedaja Lauri Õunapuu, kes ütles, et helilooja õpetas teda terasemalt rahvamuusikat kuulama. "Mulle meeldib Tormise rahvalauluseadete juures väga see, et ta on osanud neid teha niivõrd peenetundeliselt ja minimalistlikult kui võimalik – nendes koorilauludes on endiselt vanad külalaulud äratuntaval kujul sees," lausus Õunapuu toona.

Õunapuud sidus Tormisega regilaulukirg ja see tegi neist vaatamata enam kui 40aastasele vanusevahele sõbrad. Nende esimene kokkupuude oli Tormise muusikaakadeemia juures korraldatud regitoas, kuhu helilooja rahvamuusikaansambleid esinema kutsus. "Tormis on korraldanud mitmeid loenguid, kus mul on olnud au viibida, ja me oleme ka Veljoga koos õpitubasid teinud. Ma olen aastaid vedanud Arhailise Meestelaulu Seltsi ja Veljo on meie laulutubasid külastanud ja seal laulnud."

Tormis ütles ka, et tema ja Õunapuu arusaamad lähevad ühes asjas lahku – Õunapuu ei sallivat rahvalauluseadeid, aga tema on just neid terve elu teinud. Vaidlusi nende kahe vahel ometi ei olnud. "Loomingu puhul on sul piiramatud võimalused – sa võid teha kõike, mida tahad," on Õunapuu kõnelenud. "See, et mulle rahvalauluseaded otseselt ei meeldi, ei oma siin mingisugust tähtsust."

Tormise loodud seadeid hindab Õunapuu kõrgelt nende lihtsuse pärast. "Rahvalaulikule on suurim au see, kui keegi laulab tema laule edasi nii, nagu tema on neid kunagi kuulnud ja esitanud," lisas muusik. "Arvan, et Veljo Tormise seadete puhul võiksid vanad rahvalaulikud olla nende laulude kõla üle uhked praegugi."

Õpilaste seas Arvo Pärt ja Kuldar Sink

Veljo Tormis oli helilooja, kelle kuulsus – vähemalt siseriiklikult – on võrreldav ehk vaid Arvo Pärdi omaga, kelle õpetajate seas oli muide Tormiski. Veljo Tormis sündis 86 ja poole aasta eest Harjumaal Aru külas, aastatel 1937–1942 elas ta Kivi-Vigalas, kus tema isa Riho Tormis töötas köstrina. Nende kodus oli orel, mille peal Veljo hakkas iseseisvalt mängimist harjutama juba poisina.

Aastatel 1942–1943 võttis ta vaid 12aastasena orelitunde professor August Topmanilt, kelle käe alt käisid läbi ka näiteks Edgar Arro, Hugo Lepnurm ja Villem Kapp. 1943–1944 õppis Tormis Topmani juures orelit juba Tallinna Konservatooriumis. Kui konservatooriumi keskastmest sai 1944. aastal Tallinna Muusikakool, jätkas Tormis oreliõpinguid seal Salme Krulli klassis. Ta oli 1947. aastal üks selle kooli esimestest lõpetajatest.

1949. aastal hakkas Veljo Tormis õppima samas koolis koorijuhtimist. See talle ei sobinud ja järgmisel aastal vahetas ta eriala heliloomingu vastu, õpetajaks Villem Kapp. 1951–1956 õppis Tormis kompositsiooni Moskva Konservatooriumis Vissarion Šebalini juures. Šebalini soovitusel hakkaski Tormis uurima eesti rahvaviise, tema eeskujuks sai samal ajal Moskvas õppinud Ester Mägi.

1956–1960 oli Tormis Tallinna Muusikakooli õpetaja, tema õpilaste seas olid heliloojad Kuldar Sink ja Tormisest vaid viis aastat noorem Arvo Pärt. 1956–1969 oli ta ENSV Heliloojate Liidu nõustaja, 1974–1989 samas esimene asetäitja. Vabakutseline helilooja sai Tormisest 1969. aastal.

Tormis oli ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor. 1997. aastal oli ta Tartu ülikooli vabade kunstide professor.

Tormis oli eelkõige koorimuusikahelilooja. Suur osa tema loomingust tugineb eesti ja teiste läänemeresoome keeli kõnelevate rahvaste folkloorile. Tormis tõi Eesti koorimuusikasse modernse helikeele.

Sarnaselt Pärdiga katsetas Tormis dodekafooniaga – ooperis "Luigelend" (1964) ja laulutsüklis "Kümme haikut" (1966).

Tormise loomingut on raske kokkugi lugeda. Ikka ja jälle kõlavad lavadelt "Raua needmine", "Ingerimaa õhtud", "Kolm mul oli kaunist sõna", "Eesti kalendrilaulud", "Unustatud rahvad", "Maarjamaa ballaad"… Ja kes ei mäletaks Eesti ühe märgilisema filmi "Kevade" muusikat! Oluline koht on Tormise loomingus olnud ka ühiskonnakriitilistel teostel, mis on kirjutatud 1970. ja 1980. aastatel. 1972 kirjutas ta kantaadi "Lenini sõnad", kus kasutas Lenini teostest vaid neid väljavõtteid, kus nõuti rahvaste täielikku üheõiguslust ja enesemääramise õigust. Kuna teksti autor oli Lenin, ei saanud keegi kantaadile midagi ideoloogiliselt ette heita. (Allikad: Vikipeedia, www.muusika.ee)

15 suuremat preemiat ja tunnustust

1970 ja 1972 Nõukogude Eesti preemia

1974 NSV Liidu riiklik preemia

1980 ja 1986 Eesti NSV muusika aastapreemia

1987 NSV Liidu rahvakunstnik

1995 Eesti Vabariigi kultuuripreemia

1996 Riigivapi III klassi teenetemärk

1998 Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutööpreemia

2005 Rahvusmõtte auhind

2006. aastast Vigala valla aukodanik

2009 Muusikapreemia

2010 Riigivapi I klassi teenetemärk

2015 PÖFFi elutööpreemia

2016 Välisministeeriumi kultuuripreemia (Allikas: Vikipeedia)

Hirvo Surva (Alar Truu)

Hirvo Surva: "Kaastunne meile kõigile!"

Koorijuht Hirvo Surva sõnab, et armastatud helilooja Veljo Tormise lahkumisega on lõppenud üks ajajärk. "On lahkunud üks suur mees, sümbol eesti muusikas. Mees, kes talletas armastuse oma maa, keele ja rahva vastu helidesse, mis ei kustu. On lõppenud üks ajajärk. Me oleme õnnelikud, et saame öelda: me elasime samal ajal selle mehega. Head teed sul minna, Veljo! Kaastunne meile kõigile!"

Äarne Saluveer paremal. (Ardo Kaljuvee)

Aarne Saluveer: meid sidusid Tormisega erilised sidemed

"Et meid seovad Veljo Tormisega erilised sidemed – see peabki nii olema, sest Tormis oli ju meie Otsa kooli I lennu esimeste lõpetanute seas ja mina pean praegu selle kooli tegemistel silma peal hoidma. Ja saan ilma häbenemiseta öelda, et meievaheline side ei ole katkenud hetkekski – kogu rohkem kui möödunud poolsajandi vältel," ütleb koorijuht ja muusikapedagoog Aarne Saluveer.

"Eks tekkisid need juba siis, kui me Ellerheinaga esimest korda Nõukogude Liidust välja saime, meie repertuaaris oli juba siis "Raua needmine", millel tollal kindlalt poolkeelatud tempel püsis, aga meie olime kui transis, täisrinnaga nautis seda ka kaasas olnud Tormis. Juba siis tekkis mul tunne, et Vana-Kreeka kombel on Tormise loitsud nagu mingi jumalus, tõsine, igiväärtuslik muusika, mis elab üle ajad ja kombed."

Sama võrdlus kipub talle meelde ka praegu. "Näiliselt on kõik nagu lubatud. Aga see on lubatud vaid vähestele – just Tormise-sugustele –, kellel on nagu iseenesest kõik paigas. Nii helikeel, vorm kui sõnum. Ning ka muu heliloomingu juurde kuuluv. See on tõelise meistri tunnus. Selliseid meistreid nimetan ma omaette pärisheliloojateks."

Tormise ja Saluveeri viimane tõsisem kokkupuude oli läinud aasta novembris. "Olime tütarlastekooriga taas kaugel – Singapuris, kogu maailma muusikaõpetajate eliidi kokkusaamisel. Kaasas terve kohvritäis Tormise loomingut. Pruukis meil konverentsi kontserdil esimesed noodid valla lasta, kui saal vaikis ja edasist polnudki enam vaja: juba vähese aja pärast hakkasid kuulajad püsti tõusma ja ovatsioonid ei tahtnud enam lõppeda."

Ants Üleoja

Ants Üleoja: Ernesaksale oli Tormis liialt "uus"

"Tormise teosed, näiteks "Hamleti laulud", võisid meie laulutaadi lauanurgal puhata aastaid, ilma et neid keegi puutunud oleks. Lõpuks ei pidanud Kuno Areng vastu, tegi alandliku näo ette ja läks maestrot tasase häälega paluma, et mis oleks, kui tema Tormise mingi sugulasrahva suursüidi ette võtaks. Ernesaks oli suurima rõõmuga nõus – temal polnud uue ja tundmatu helikeelega autori repertuaari võtmiseks vähimatki tahet ja arvatavasti ka oskust," meenutab RAMi aastatel 1991–1997 dirigeerinud Ants Üleoja. Just RAM oli põhiline koor, mis Tormise teosed algusaastatel rahva ette tõi. Aga eelmainitud juhtumist peale sündiski Veljo Tormise ja RAMi vaheline liit, mis ei ole mõranemise märke ilmutanud praegugi.

Aga Tormise ja Üleoja tihedam side on pärit aastatest, kui viimane seisis tele- ja raadiokomitee segakoori ees. "Aina tihedamini seisis meie koori ees ka Veljo, ta tavatses seda teha iga kord, kui tema teosed esinemisküpseks muutusid. Veljol oli öelda alati midagi niisugust, mida koorijuht polnud tähele pannud või tähtsaks pidanud. Tema andiski enamasti muusikale viimase lihvi," meenutab Üleoja.

Marko Atso: Veljo mõistus ja pilk olid sama terased kui 20aastasel

Metsatöllu trummar Marko Atso meenutab, et ühes RAMi meeskooriga esitati Veljo Tormise loomingut kümme aastat tagasi. Küll aga tuli Atsole alles kuu aja eest mõttesse, et võiks sama projekti taaselustada. "Võib-olla tulebki see projekt ette võtta nüüd. Mälestuseks Veljole," sõnab ta.

Atso kohtus Tormisega viimati umbes paari aasta eest Veljo Tormisele pühendatud kontserdil. "Mulle meeldis tema juures see, et tema mõistus ja pilk olid sama terased kui 20aastasel. Seda lõpuni välja. Osa vanemaid inimesi muutub justkui tüdinuks, nagu juba ootaksid, millal ära saab minna. Veljol seda märki ei olnud," räägib Atso.

"Mulle meeldis, kui ta rääkis muusikast. Ta ütles, et muusikat on vale panna täpsesse takti, sest see võtab muusikalt hinge ära. Ühtegi teost ei saa esitada nii, et sul on automaatne robot, mis mängib sulle n-ö klikki ette ja sa mängid seda. Ma olen temaga selles suhtes hästi nõus ja olen püüdnud tema öeldut järgida," sõnab ta.

Kersti Kaljulaid vasakul- (Teet Malsroos)

Presidendid leinavad Veljo Tormist

Seoses Veljo Tormise surmaga on sotsiaalmeedias sõna võtnud nii president Kersti Kaljulaid kui ka ekspresident Toomas Hendrik Ilves. "Langetan pea Veljo Tormise mälestuse ees," kirjutas Facebookis president Kersti Kaljulaid.

"Meie seas ei ole enam suurmeest, kes suutis ühendada Eesti muistse vaimu meie tänapäevase kultuuri ja eestlaseks olemisega. "Minu rahva laul on mulle kõige parem, ilusam ja väärtuslikum," on Helilooja öelnud.

Meie kohus on hoida ja säilitada tema pärandit ning ammutada sealt tarkust, mida ta meile jättis. Minu sügav kaastunne Veljo Tormise lähedastele."

Toomas Toomas Hendrik Ilves pühendas Tormise lahkumisele kaks säutsu Twitteris. "Olen tõeliselt kurb, kuuldes Veljo Tormise lahkumisest. Ta oli üks parimaid kaasaegse koorimuusika heliloojaid," kirjutas Ilves oma kontol ning lisas hiljem: "Ma arvan, et ma veedan päeva, kuulates Veljo Tormise "Laulud unustatud inimestest". Ma ei unusta teda!"

Jaga artiklit

1 kommentaar

A
ants  /   10:02, 23. jaan 2017
Väga töökas helilooja oli.Kaastunne lähedastele!

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis