Kommentaar

Katrin Laur | Segregatsioon Eesti moodi (20)

Katrin Laur, režissöör, 20. jaanuar 2017, 17:55
 RENE SUURKAEV
Jõulude eel olin lapselastega Raekoja platsil jõululaadal ja suurem poiss tahtis nooltega õhupalle lasta. Laskiski – kolm sai pihta ja kaks läks mööda. Oli kena pärastlõuna ja meil tekkis vestlus kioskis töötava tütarlapsega. Õigemini – ma püüdsin seda vestlust tekitada. Tütarlaps oli ilus, pikka kasvu, viisakas, arvatavasti vanemate klasside koolitüdruk. Kahjuks ei osanud ta aga eesti keelt, ka mitte nii palju, et oleks suutnud rääkida oma tööst ehk noolteviskamisse puutuvast. Ta ei olnud võimeline kliendiga eesti keeles suhtlema.

Ma küll ei proovinud temaga inglise keeles suhelda, kuid olen kindel, et inglise keelt ta oleks osanud. Vene noored lähevad pärast kooli välismaale, vähemalt nii loodavad nii nemad kui ka nende pered ja nad teavad hästi, et seal vaid vene keelega hakkama ei saa. Küsisin tütarlapselt lõpuks vene keeles, et kas ta on kohalik, kas on Eestist. Jah, ta oli Tallinnast, käis siin koolis. Ma ei hakanud noort last tänitama. Kuid seda ütlesin küll, et ma olen terve elu elanud välismaal ja ei kujuta endale ette, kuidas oleks elada riigis, mille keelt sa ei oska.

Mõne päeva eest olin Stockmanni kaubamajas, kus sõbrannaga lõunatada tahtsime. Jõudsin pisut varem ja läksin apteeki, mul oli silmatilku vaja. Küsisin ühelt naiselt, kes ruumis oli – ta ütles mulle, et oodaku, ta kutsub proviisori. Tema eesti keel oli hädavaevaline. Proviisor tuligi kohe. Noor, kena ja viisakas vene mees. Rääkisin talle, mis häda mul on ja mis tilku ma silmas pean. Rääkisin aeglaselt ja lihtsate sõnadega, sest ma sain aru, et noormees oli venelane ja eesti keeles ennast kuigi mugavalt ei tundnud. Ilmselt ei saanud ta aga peaaegu üldse aru, sest ta soovitas mulle laiatarbe-pisaratilku, kuigi olin talle kohe alguses öelnud, et neid ma ei taha.

Ta rääkis sellist juttu, et mul tekkis tunne, et ta oli selle vähese pähe õppinud ja ei saanud eriti arugi, mida ta täpselt räägib. Ma ei hakanud teda edasi kiusama, ütlesin aitäh ja läksin välja, õnneks ei olnud neid tilku nii hädasti vaja. Ma võisin selle asja edasi lükata. Ukse peal keerasin siiski tagasi, vabandasin ja küsisin, et kas ta on Eestist pärit, kas ta on siin õppinud. Jah, Eestist ja siin koolis käinud. Arvestades Stockmanni kaubamaja ja seda, kui uhked kohvikud ja muud söögikohad seal viiendal korrusel on, ei kahtle ma, et seegi noormees oleks mind inglise keeles teenindada suutnud.

Kuna ma elan osa ajast Eestis ja osa Saksamaal, siis on mul eesti, nagu ka saksa asjade nägemiseks teatud distants ja teravam pilk. Minu tähelepanekute järgi on murrang halvema poole toimunud viimasel viiel kuni seitsmel aastal: enne seda oli teeninduses ja avalikus ruumis palju noori venelasi, kes oskasid hästi eesti keelt, olid viisakad, rõõmsad, head suhtlejad. Andsid eesti noortele silmad ette. Viimastel aastatel ma neid enam märganud ei ole. Küll aga on eesti keel muutunud nišikeeleks, millega küll enamasti hakkama saab, aga kaugeltki mitte alati. Ent alati ja igal pool pakutakse varmalt võimalust suhelda vene keeles. 

Ma olen elanud nõukogude ajal ja võin kinnitada, et tollal ei olnud eesti keele olukord Eestis hullem kui praegu. Võib-olla nii palju oli, et koolis sunniti eesti lapsi palju vene keelt õppima ja teisi keeli kõrvale ei õpetatud. Aga nüüd peavad ka eesti noored vene keelt õppima, sest kõigi teenindussfääri töökohtade saamise eeldus on vene keele oskus. Eesti keele tähtsus avalikus ruumis on nõrgenenud mitte niivõrd venelaste vastumeelsuse tõttu suhelda eesti keeles, kuivõrd eestlaste suhtumise tõttu, et me ei tohiks oma keelt venelastele peale sundida. De facto ei ole eesti keel riigikeel.

Mu lapselapsed räägivad kodus saksa keelt ja tunnevad veel mitmeid muid keeli rääkivaid inimesi. Nad on head suhtlejad, kes ei pelga ühegi lapsega mängima minna. Väljaarvatud vene lapsed, kelle kohta nad teavad, et nendega mängida ei saa, sest nad räägivad ainult vene keeles.

Üks lasteaed, üks kool, üks riik

Ma olen kaua Saksamaal elanud ja õpetan ka praegu Kölni ülikoolis üliõpilasi. Ma tean, kui teravalt eestlased selle kohta ütlevad, et Saksamaal nii palju välismaalasi elab ja ma leian, et see on väga keeruline probleem, osalt juba käest lastud. Kuid Saksamaal käivad kõik lapsed saksakeelses koolis ja igal pool on ametlik asjaajamise keel saksa keel. Paljud harimatute türgi vanemate lapsed on Saksamaa koolisüsteemist kasu saanud, on saanud haritud inimesteks, neid on kõrgetel kohtadel, teaduses ja poliitikas. Meil arutletakse selle üle, mida eestlased peaks tegema, et venelased saaks Eestis paremini karjääri teha.

Eestis on arutatud ja arutatakse edasi küll põgenike, küll teiste sisserändajate küsimust. Loodan muidugi, et neid ei tule liiga palju, aga ometi on tõde see, et neid tuleb igal aastal. Ka Venemaalt, Ukrainast ja mujalt. Olen neid inimesi ise kohanud, ja paljud neist on igati kenad ja Eesti suhtes lugupidavad. Aga nende lapsed lähevad vene kooli – kus neile hoopis midagi muud õpetatakse.

See, et Eestis on eraldi eesti ja vene õppekeelega koolid, on segregatsioon. Nii nagu mustade ja valgete koolid. Kui me võtame seda tõsiselt, et me oleme üks riik ja tahame selleks jääda ega oota uut okupatsiooni, siis peab Eestis olema üks kool. Ja enne seda loomulikult üks lasteaed. Õppekeeleks oleks eesti keel. Kui selles kokkuleppele ei saada, siis olgu koolikeeleks kas või inglise keel. Eestikeelses koolis võib lastele hea meelega vene keele süvaõpet pakkuda – kes tahab, see võtab juurde.

Alles siis, kui kõik lapsed saavad üksteisega mängida, saavad hariduse ühest koolist, saab Eestist riik, millel on lootust sel moel püsima jääda. Vastasel juhul loodavad eestlased edasi venelaste imelisele haihtumisele ja venelased sellele, et Venemaa jälle Eesti okupeerib ning vene keelest saab taas lingua franca.

20 KOMMENTAARI

c
cz 25. jaanuar 2017, 14:38
Venelasi on meil lihtsalt liiga palju. Ja segakoole küll poleks vaja.
r
Reede 25. jaanuar 2017, 09:28
Õige jutt. Juba 1992 aasta sügisest oleks pidanud venekeelsed koolid likvideerima ja probleem oleks lahendatud. See, et täna räägitakse venekeelsest k...
(loe edasi)
Loe kõiki (20)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee