Seisukoht

Seisukoht | Tõeline kodutu (10)

Kristjan Väli, reporter, 19. jaanuar 2017 17:02
Foto: TAIRO LUTTER
„Ajal, kui ajakirjanik eksperimenti tegi, kas haisvas kambris on mõnus magada, jäi mõni tõeline kodutu ukse taha külma kätte ja tühja kõhuga,“ kõlab kommentaar minu artikli all.

 

Stereotüüpne arusaam „tõelisest“ kodutust on inimene, kes üritab iga hinna eest tänavalt ära saada, on tühja kõhuga ning pidamas meeletut võitlust viinakuradiga. Julgen väita vastupidist.

 

Tõepoolest, jõululaupäeva õhtul jalutasin südamerahus kodutute öömajja ja hõivasin eksperimendi raames ühe magamiskoha. Tahtsin teada, kas kodutu ma-lähen enne-vangi,-ma-olen-seal-ka-puhtam-kirjeldus kattub sealse miljööga või on tegemist tühipalja vabandusega. Nimelt ei tohi öömajas alkoholi tarbida.

 

Keegi minu pärast ukse taha ei jäänud, samuti ootasid sööjaid puutumata pakendid verivorstide ja hapukapsaga. Mitmed jõuluõhtule politseiga saabunud hinged olid raskelt pudeli otsa kukkunud – paljud olid minetanud seismis- ja rääkimisvõime.

 

Ma ei taha ülekohtune olla, kuid paljud ei mõista, et suur osa kodututest on sotsiaalsetest normatiividest nii kaugele triivinud, et tähtpäevad, sealhulgas jõululaupäev, ei mängi enam suurt rolli. Sõprussuhted, perekonnaväärtused, karjäär, haridus – kõik see kaob halliks massiks, mustvalgeteks piltideks kunagisest elust.

Samal teemal

09.02.2017
Külm piinab ja kodutud peavad aru – ehk põrutaks Kreekasse?!