Kommentaar

Inga Raitar | Kuidas lumehelbeke rändrahnu disainis (43)

Inga Raitar, imagoloog, 19. jaanuar 2017, 17:35
1987. aasta kevadel kogunes grupp tudengeid ööhämaruses Tartu ülikooli Pälsoni ühika puhkeruumi. Kaasas paberid ja värvid. Just oli dekanaat karmilt ära keelanud samade tudengite trükitud “Fosforiit? Tänan ei!” särkide kandmise eksmati ähvardusel. Ometi soovisid nad oma sõnumiga minna järgmisel päeval toimuvale maiparaadile. KGB valvsate piilukaamerate ette.

Väljendada vastumeelsust sellele, et Eesti üle valitsev režiim nende kodumaa maavarad hoolimatult ja vastutustundetult laiali tassib. Plakatid pidid olema pealtnäha neutraalsed, neil ei tohtinud olla ühtki sõnasõnalist vastu- ega pooltolemist. Ei sõna fosforiit ega midagi, mida saaks kaugeltki tõlgendada valitsevale režiimile vastandumisena. Noorel naisel, kelle ema oli loomakasvataja, plahvatas loosung: “Parim väetis on sõnnik!”

Pärat tudengite meeleavaldust vallandus laulva revolutsioonina tuntuks saanud võitlus Eesti tuleviku eest. Sirbis ilmus andeka animaatori Priit Pärna karikatuur kirjaga “Sitta kah!” Me kõik teadsime, mida sellega mõeldi. See läks südamesse. Pilti trükiti särkidele, kanti kui märki oma tegelikust eestimeelsusest. See ühendas tervet põlvkonda, sest oli loodud sooviga väljendada midagi, mis oli meile kõigile ühtmoodi oluline.

30 aastat hiljem

Moodsa sisustusega kontoris kogunevad hästiriietunud noored hipsterid. Üks neist avab tuttuue tahvelarvuti ja näitab teistele kummalise kujuga rohelist lätakat. Teised vaatavad, teevad tarka nägu ja noogutavad. Nende tiim osaleb Eesti brändi konkursil. Alles eile käisid nad koos hindamiskomisjoni omasuguste hästi makstud noorspetsialistidega Kalamaja popimas alternatiivbaaris viimastest kunstiuudistest rääkimas – kes oli käinud New Yorkis ekstremistpostpostmodernisti näitusel, kes uurinud internetis disainiblogisid, kus räägiti, et märgikeel ei tohi olla labane, selge ega arusaadav, muidu pole ta piisavalt diip, cool ega ärrita inimesi.

Aga just ärritada on kaasaegseid vaja! Sest muidu nad sindrid ju ei märka! Vaata, kuidas reklaame tehes peab pidevalt pingutama ja keegi ikka ei vaata. Erasektori reklaamitellimused kuivavad selle tõttu ka üha enam kokku. Seda lahedam on, et riik topib üha rohkem pappi kõiksugu kampaaniatesse, mille puhul tegelikult kedagi ei huvita selle mõju. Seega riigile võib müüa seda, mida eraettevõtjast tellijale, kes nõuab kohe tulemusi, kindlasti müüa ei saaks. Riigikampaaniate raha üle otsustamise eesotsas on õnneks omasugused. Need, kes on suutnud end installeerida fondide, sihtasutuste ja toetusprogrammide kraanide juurde ning on huvitatud oma heakõlalise nime ja kindla palgaga koha säilimisest.

Seega – roheline plärakas? Laua ümber kogunenud noogutavad. Sellist kellelgi veel pole. Kindlasti hakkab mass kisama ja ei saa midagi aru, kuid keda see huvitab. Ütleme, et poleemika tekitamine oligi meie eesmärk ja sellega tõstsime oluliselt huvi brändi lähemalt uurida. Raha on tegelikult juba arvele laekunud, nii et selleks ajaks, kui kisa taevani tõuseb, võiks sõita Ibizale.

Eriliste aeg

Mõni nädal tagasi tekitas kõneainet uudis, et Londoni kõrgkoolis nõudsid tudengid Platoni ja teiste klassikaliste filosoofide õppeprogrammist eemaldamist, sest nood on valgenahalised. Uudises öeldi nõudjate kohta “lumehelbekeste generatsioon”. Lumehelbekesed on need, kelle jaoks peab maailm vastama nende nõudmistele. Mitte nemad ei pea maailma mõistma, vaid maailm peab mõistma neid ja just nii, nagu neile see parajasti vastuvõetav tundub.

Kui õpetaja koolis halva hinde pani, kihutas lumehelbekese vanem kooli ja nõudis, et koolis kord majja löödaks. Selline kord, mis tema lapse tõelist väärtust tunnustaks. Muidu too frustreerub, läheb katki ja sulab ära.

Meie kohalikud lumehelbekesed on juba viimased kümme aastat kasvanud riiklike toetusprogrammide, Euroopa fondide ja alternaviivseid liikumisi toetavate sithtasutuste najal. Teinud näitusi, kontserte ja internetilehti, teades täpselt, kust selle jaoks raha küsida. Lumehelbekesed teavad, et nad on loodud millegi erilisema jaoks.

Projektipõhine Eesti

Eestis on palgad sellised, et lumehelbeke püsib siin vaid fondide, riiklike toetuste ja mahlakate projektide toel. Londonis või Berliinis on temasuguseid taotlejaid nii palju, et seal ta ei pääseks sellele rahale ligi. Lumehelbeke avab Wikipedia, leiab Facebookist hispaanlase tehtud geograafiaklipi, kus välismaalane ütleb et Eestis on kõige rohkem rändrahne. Selge, teeme rändrahnu! Et ikka eriti diip oleks, värvime roheliseks, sest Eesti on ju roheline riik. Lumehelbeke käis hiljuti sõpradega rabas. See oli nii cool! Jutt, et meil raiutakse metsa, on puukallistajate hüsteeria. Matkarajal oli puid nii palju, et kui laudteed poleks olnud, oleks lumehelbeke kindlasti ära eksinud. Palju puid on ohtlik, maailma moekates disainikvartalites pole peaaegu üldse puid.

Niisis on roheline rändrahn sümbol. Vägev ja paljuütlev sümbol sellest, mida tähendab Eesti praeguseks parimasse tööikka jõudnud nooremas keskeas inimestele. Projekt. Startup, kus võib vastutusvabalt proovida leida parimat rahastust nutikana paistvatele ideedele. S***a kah, kui välja ei tule. S***a kah, kui Rail Baltic osutub vaid kahemiljardiliseks tühjalt seisvaks kruusahunnikuks, mille valvamisele ja korrastamisele tulevased põlved peavad peale maksma.

Lumehelbekestel on mõnusamaid ja põnevamaid hobisid kui laste saamine. S***a kah, kui fosforiidi välja kaevavad. Ega siis seal kaevanduste alal ükski normaalne inimene elagi. Alati võib kolida Londonisse või New Yorki või vähemalt Kalamajja. S***a kah, kui metsad maha võetakse, eks me pildista neid mõnel looduskaitsealal, nii palju kui disainiks vaja, leiab pildipankadest ikka. S***a kah, kui uus bränd ei meeldi, ongi hea, saab uue konkursi teha ja veel raha kulutada.

Need, kes pidid 90ndate alguses midagi tõesti oma pea ja kätega looma, et ettevõtetele ja Eesti majandusele alus panna, hüüavad pahaselt, et korruptandid raiskasid raha ära.

Aga ei, lumehelbekesed ei ole enda arvates ju raiskajad korruptandid. Nii elu käibki – kes parema projekti saab, see selle ära teeb, raha tasku paneb ja järgmisele projektile kandideerib! See on elustiil, seda viljelev põlvkond ei näegi teistmoodi elamise võimalusi.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee