Foto: TEET MALSROOS
Igor Gräzin, riigikogu liige, Reformierakond 18. jaanuar 2017 16:36
Aastavahetuse ja jõulude aega jäi vaidlusi ja mõtisklusi teemal, kas Eesti vabariik on kristlik riik või mitte ja kas kirikutraditsioonid: jõulude pidamine, uusaasta (s.t Kristuse ümberlõikamise tähistamine), pudeli nõudmine hilineva uusaasta-soovimise puhul (kolmekuninga päev Idamaa tarkade auks, kes tulid beebi-Jeesust kummardama) ja isegi jõulusoovidega postkaardi saatmine on ikkagi üks õige asi riigile, mis ametlikult oleks justkui ilmalik.

Üks esimene tähelepanuväärne detail – kuigi judaism ja kristlus on ajaloos olnud kahjuks sageli vastandatud ja sageli väga veriseltki – kolleeg Iisraeli parlamendist, Euroopa asjade Komisjoni esimees Helik Bar saatis mulle õnnesoovi sõnadega „Merry Christmas“ (mis tähendas algselt Kristuse missat) ja mina siis vastu juudi sõpradele – õnnelikku hanukat. Sest meie jaoks pole olemas mittemõistmist ühe ja sama usulise kultuuri – judeo-kristluse sees. Jeesuse teeb Kristuseks juutide toora ja juutide vana testament on raamat sellest, et Kristus saab kord tulema.

Kirikule vastandujatest

Paljudki praegused kirikule vastandujad ei märka, et sellega kaasneb ka kogu meie balti-saksa traditsiooni – seega kogu eestluse traditsiooni hülgamine. See aga on klassikaline venelaste strateegiline ideoloogia, mida edendasid Eduard Bornhöhe (kelle vürst Gabriel oli Ivan Julma strateegilise luure resident Liivi sõja ajal) ja Carl Robert Jakobson (500kroonise raha pealt), kes arendas propagandat venelaste headusest võitluses saksa „rõhujate ja orjastajate“ vastu – kõik nood kuulsad 700 orja-aastat, mida pole kunagi olnud: aastad olid, aga orjust mitte eriti. Mart Laar rõhutab, et esimesteks eesti rahvuslasteks olid just saksa pastorid.

Kirikuvastalisuse üheks usule pretendeerivaks aluseks on viide sellele, et eestlastel oli ja on üks „päriselt oma“ muinasusk („Mees, karda Taarat!“ – Enn Vetemaa „Pomm Eesti peaministrile“), mille sakslaste vere ja mõõga toel toodud ristiusk maha olevat surunud.

Aga esiteks – sakslaste ajaks olid paljud eestlased juba ristitud – venelaste poolt, aga sellest pole kombeks rääkida, kuna ordurüütlite koledus ei paista siis olevat piisavalt kole. Ja teiseks: igasuguste maa-, puu-, linnu- ja tammikuusulistesse suhtuvad tänapäeva kristlased mõistva heatahtlikkusega, kui meenutada kas või meie kuulsat Torgu kuningat Kirill I-st (eraelus Kirill Teiter, liikluspolitseinik) või ülimalt nunnut paari Gurut ja neiu Võilille rajufilmist „Jan Uuspõld läheb Tartusse“.

Praegune ristikirik, eriti luterlik, ei suru üldse kellelegi midagi peale – 500 aastat tagasi toimunud usuteaduslik revolutsioon, mida juhtis Martin Luther rõhutas eriti seda, et inimene saab õndsaks ainult isikliku usu läbi. (Augsburgi usutunnistus). Apostel Paulus oli õpetanud: „inimene mõistetakse õigeks usu läbi“ ja „õige elab usust“.

Seega on küsimus sellest, kas kirik võib kogemata võtta võimu riigi üle, jäänud 500 aastat hiljaks. Küsimuse lahendas kirik ise. Kusjuures oli nii, et mitte riik ei lahutanud end kirikust, vaid just kirik võitles end riigi alt vabaks – et ilmalikud võimud ei sekkuks usuga seotud asjadesse. Selle kirikliku vabadusvõitluse draamat on teatrisõbrad näinud Katariina kirikus Draamateatri lavastuses „Becket ehk Jumala au“. Usuvabaduse eest peetud võitluse kuulsamgi ohver on utoopilisele sotsialismile nime andnud Thomas More, kelle hukkas kiriku allumatuse pärast kuningas Henry VIII.

Kus on Vao süütaja?

Eesti põhiseaduses kiriku ja riigi lahutamist ei ole. Paragrahv 40 ütleb, et ei ole riigikirikut. S.t kirikud mõistagi on, aga ükski neist ei ole riigi suhtes eelistatud seisundis. Asutav Kogu lahutas end ära tsaariaegsest olukorrast, kus eriseisund oli vene õigeusukirikul. Samas kui riik rajati ja ka taasloodi 1991. aastal kristlikul alusel. Sellest kirjutab oma mälestuste esimeses köites Asutava Kogu liige, välisminister ja Viljandi pastor Jaan Lattik.

1934. aastaks määratles riik oma suhte ristiusuga nii: usuõpetus on algkoolidele kohustuslik, aga õpetajatele ja õpilastele vabatahtlik. Ehk teisiti: usuõpetust tuleb õpetada, aga pedagoogiks peaks olema kas kirikuõpetaja või mõni teine aktiivne kristlane, kes seda soovib teha ja see, kas keegi klassi tuleb või, pole ei riigi ega kooli asi – las vanemad ja kodu otsustavad. Aga mošeed pole Eestis ette nähtud – ei palve-, terroristide õppekeskuse- ega relvalaona. Sest mis riigiõiguses pole selgelt lubatud (kirikud), on keelatud.

Me ei ela enam vaimse harmoonia maailmas (me ju räägime eetilisest kriisist), vaid sellises, kus Euroopa vaimus ja eetikas tekkinud lünka hakkab täitma võõras ja vaenulik, sõjakas ja ohtlik võõras tsivilisatsioon. Mart Helme on öelnud: „Rindel ateiste ei ole!“ Väidete taga sellest, et islam on samaväärne Euroopa religioon nagu kristlus, on (tahtmatu?) valmisolek teha meid alamrahvaks uues multikultuuris.

Sellekohane nn Umari lepe kehtib moslem-juristide vaadete kohaselt praegugi. Sadade muude reeglite seas käsib see kristlastel moslemi tulles püsti tõusta, lubab meil rääkida vaid sosinal, keelab omada suurt hobust, kõrget ust jne ja mõistagi keelab mistahes ristikujulise eseme, pühakojast rääkimata.

Risk, et oleme muutumas eurooplastena vähemuseks, on demograafiline; oht, et hakkame omaks võtma meile võõraid väärtusi (muutes isegi oma keelekasutust „poliitiliselt korrektseks“ – s.t ebateaduslikuks, valetavaks, tõejärgseks) on vaimne. Selle tagajärgi näeme terroriaktides Lääne- ja Kesk-Euroopas.

Kus isegi politseid demoraliseerib kohustus otsida „õigeid“ süüdlasi vältides nn põgenikke (kes ei põgene, vaid lihtsalt tulevad rasvasema poti juurde). Kristlus pole kellegi vastu – ajagu riik omi asju ja uskugu moslemid, taaralased ja ufoloogid keda nad tahavad. Aga Euroopal ja Eestil on õigus jääda iseendaks oma kristliku olemuse ja ajalooga.

Miks ei leitud Vao põletajat, kelle pärast president Ilves häbenes end oimetuks? Sellepärast, et ei õnnestunud leida õiget „öiroopsuse“ vastalist: eestlast, väheharitud, valgetverd usufanaatilist natsionalisti… Ja teistsugust süütajat ei tohtinud otsida.