Kommentaar

Jüri Saar | Poliitkartell laguneb, mis saab edasi? (10)

Jüri Saar, kriminoloogia professor, Vabaerakond, 15. jaanuar 2017 18:53
Kui varem oli koalitsiooni-opositsiooni vahekord lihtne nagu reha, mille üldjoonis tugines Reformierakonna ja Keskerakonna teatraalsele vastandumisele, siis alates 2015. aasta parlamendivalimistest see nii enam pole. Varasem stabiilsus, mida võis võrrelda seisva veega, on asendunud tormiga. Senine tasakaal kadus, kui riigikokku valiti nelja asemel kuus erakonda. Seda nii Eesti tasemel, kus esitati näidendit Toompea versus Tallinn kui ka parlamendis, kus Reformierakond valis ja vahetas koalitsioonipartnereid nii nagu heaks arvas.

Ajaloo lõppu ei tulnud

Kuue parlamendierakonnaga läks olukord keerukamaks, kuid lihtsusega harjunud poliitikud ei saanudki sellest esimese hooga aru. Väidan hüpoteetiliselt, et juhul kui Reformierakond oleks kaasanud valitsusse Vabaerakonna ja oleks moodustunud tugev enamuskoalitsioon, püsinuks see pärast valimisi loodud valitsus siiani. Sotside ja IRLi kambakas Reformierakonnale poleks õnnestunud ja Rõivas oleks rahulikult jätkanud peaministrina. Lisaks oleks koalitsioonis olev Vabaerakond kaotanud kiiresti oma teravuse ja ohtlikkuse konkurendina.

Paraku on see kõik üks „oleks“ jutt ja tegelikkuses om kõik neli suuremat erakonda pidanud vahetama juhtfiguure. Kõigepealt läks toetuspind hõredaks sotside esimehe Mikseri jalge all, järgnes IRLi juhi Reinsalu väljavahetamine, seejärel löödi hingekella Keskerakonna sümbol-juhile Savisaarele ja viimaks lahkus Reformierakonna peamees Rõivas. Oluline pole siinjuures üksnes, et on vahetunud tippjuhid, vaid et kõigis neljas erakonnas on toimunud sisuliselt paleepöörded.

Hirm on haaranud neid, kes arvasid tõsimeeli, et Eesti poliitellu oli lõplikult stabiilne, justkui Eesti versioon ajaloo lõpust. Selles suhtes on sümptomaatiline kaheksa ärimehe möödunud aasta lõpul tehtud annetus suurele nelikule, mille tegelik sõnum on – „poisid, aitab jamast, taastage ometi rahu, vaikus ja stabiilsus, milles meil kõigil oli nii hea olla. Peenhäälestusest piisab ju täiesti“.

Õhk vanadest erakondadest välja

Tegelikult hakkas koalitsioon ja koos sellega suurte erakondade petlik monoliitsus murenema kohe pärast moodustamist. Ja kestab aina edasi. Reformierakonna sisemiste lahkhelide sügavust ja pingete suurust näitab ilmekalt hiljuti napi häälteenamusega peasekretär Reimo Nebokati väljavahetamine, samuti teeneka „probleemide lahendaja“ Kalev Lillo suunamine peakorterist välja. Vaatame, kas uue juhi Hanno Pevkuri lubadus toetada konkurendi Kristen Michali kandidatuuri Tallinna linnapeakandidaadina jääb kehtima. Või leidub sellele kohale hoopis väärikaid inimesi uuest juhtgrupist ehk Kallaste leerist.

Keskerakonna uus hingamine ei taha hästi käima minna väga proosalisel põhjusel – Ratas ja tema leer ei suuda kontrollida seltskonda, mis väidab end omavat venelaste hääli, sealhulgas Yana Toomi. Kahjuks on kummagi leeri tegelikku toetust enne valimisi väga raske kindlaks teha ja eksimine oleks lausa ohtlik, sest kaotus Tallinnas võib tulla hirmus. See, et Keskerakonnal pärast sügisesi valimisi enam senist absoluutset enamust pealinna volikogus olema ei saa, on ju praeguseks üsna kindel. Küsimus on pigem selles, kas Keskerakond üldse saab olema uues pealinna valitsevas koalitsioonis või mitte.

Sotsid on keskendunud alkoholivastasele võitlusele ja mida targemat neil üldse teha? Ükskõik, mida nad põhimõttelist ka ette ei võtaks, see kahjustaks nende mõnusalt ebamäärast poliitilist positsiooni. Nende orientatsioon kusagil härrassotsluse ja karmi proletaarsuse vahel on olnud sobiv igasugusesse valitsuskoalitsiooni. Konkreetselt Eesti jaoks on neil varuks aga ainult loosungid inimeste moraalsest ümberkasvatamisest uue ilusa ja vastuoludeta ühiskonna tarvis. Oi, kui tuttav see vasakpoolsete traditsiooniline retoorika on! Erakonna juhi Jevgeni Ossinovski keskendumine üle-euroopaliste viinavedamise piirangute kehtestamisele on tõeline naljanumber, mille eest võiks talle anda poliitikute Darwini auhinna. Kui selline eksisteeriks.

IRLi tagasi muutmine „isamaaks“ on põnev ettevõtmine, kus lisaks loosungile on raske sisu näha. Samas ei tasu alahinnata selle erakonna liidrite pikaajalist osavust halvast olukorrast kavalasti välja tulemisel. Olles koalitsioonis kahe vasakjõuga ja tantsides nende pilli järgi saab IRLi kohta arvata kahte asja. Kas nende isamaaline retoorika koos parempoolsuse rõhutamisega on järjekordne PR-trikk või on IRL võtnud endale märtrirolli ja kihutab teadlikult huku poole. Seetõttu tasub tähelepanelikult vaadata nende ministrite käitumist näiteks ilmselt vasakpoolsete majanduspoliitiliste otsuste õigustamisel ehk nii-öelda valitsuskoalitsiooni järelt koristamisel. Üldse tuleks regulaarselt võrrelda IRLi loosungeid tegudega. Esimesi tulemusi näeme pärast kohalikke valimisi, kui saab selgeks ka värske valitsuskoalitsiooni edasine püsimine.

Siinse poliitika tormine meri ei näita vähimaidki rahunemise märke. Oskamatus toimuvat adekvaatselt hinnata põimub sageli soovmõtlemisega. Näiteks väitis üks lootusetult kadunud stabiilsuse ihaleja tõsimeelselt, et uutest erakondadest lastakse peagi õhk välja ja kõik jätkub nii, nagu varem . Paraku näeme toimumas vastupidist: õhk lastakse põhjalikult välja hoopis vanadest erakondadest ehk neljast suurest. 2015. aasta valimistega algasid pöördelised muutused, 2016. lakkas poliitkartell sisuliselt olemast ja 2017. aasta on selles kontekstis üksnes eelmäng tõelistele vapustustele Eesti poliitikas, mis saavad teoks hiljemalt 2019. aasta valimistega.