Eesti uudised

Kohtuotsusest aasta möödas: mehed pole pääsenud Indiast koju oma perede juurde juba üle kolme aasta

Laevakaitsja ema: "Kodumaa on jätnud 14 laevakaitsjat virelema India vanglasse. Süütult. See on suur pettumus!" (175)

Kristiina Tilk, 11. jaanuar 2017 17:44
VÕÕRSIL: Laevakaitsja Laurit (pildil) ootab ema Maret pikisilmi kodumaale. Seni paraku asjatult.Foto: Alar Truu
"Panna sõnadesse, mida tunneb ema, kui ta poeg on võõrriigis süütult kinni hoitud ja vangla betoonile pandud, seda ma ei suuda…" tõdeb aasta eest Indias viieks aastaks vangi mõistetud laevakaitsja ema.

2016. aasta 11. jaanuaril seisid Indias Tuticorini kohtu ees 35 laevakaitsjat firmast Seaman Guard Ohio, nende seas 14 Eesti kodanikku. Mehi süüdistati relvadega riiki sisenemises. Et kohus mõistab neile karistuseks viis aastat vangistust, ei uskunud enne otsuse kuulutamist mitte ükski laevakaitsja. Ei uskunud ka nende advokaat, kes oli vahetult enne istungit mehi rahustanud, et halvim, mis saab juhtuda, on pooleaastane karistus, mis on tegelikult juba ära kantud.

Kohtuotsus oli meestele tõeline šokk. Nad ei mõistnud, kuidas see sai sündida! Osa meestest püüdis meeleheitlikult saada ühendust lähedastega. Mõnele tundus talumatuna mõte valust, mida tunnevad sellise uudise peale pereliikmed Eestis. Nemad koju ei helistanud.

Samal teemal

"See pole normaalne," olid ainsad sõnad, mida veekalkvel ja šokist värisevate kätega Aivar suutis öelda vahetult pärast otsust. Tema tütre saadetud mobiilisõnum isani enam ei jõudnud – selleks hetkeks olid mehed juba politsei vahele surutult teel Chennais asuva Puzhali vangla poole. 

Kirjamargid on defitsiit

Nüüdseks on möödas juba üle kolme aasta, mille jooksul 2013. aasta 18. oktoobril Indias arreteeritud mehed pole pääsenud koju oma perede juurde. Kuigi esialgu lubati mehed paari nädala jooksul vabastada, ei ole nad tegelikult kodumaale pääsemisele lähemale jõudnud. Mehed on edasi kaevanud 11. jaanuaril jõustunud Tuticorini kohtu otsuse, millega neile määrati viieaastane vanglakaristus. Ent kohtus on terve möödunud aasta käinud lõputu venitamine ja edasilükkamine.

Laevakaitsja Kristo ema Ülle käis pojal korra vanglas külas. Kogemus Indiast oli šokk, millest toibumiseks kulus nädalaid. Mida tunneb ema, kelle poeg on võõras riigis ja vangis, ei suuda ta kirjeldada siiani. "Kohtumist ootasin ma väga. Seda oli vaja."

Ema ja poeg suhtlevad pidevalt kirja teel – kas siis posti teel, läbi saatkonna või kui keegi laevakaitsjate Indias elavatest sõpradest vanglat külastab ja kirju vahendab. "Mehed ise saavad kirjutada küll, aga kuna kirjamargid on vanglas defitsiit, on kirja saatmine saatkonda raskendatud."

Ema ja poeg kirjutavad omavahel kõigest, mis maailmas toimub. Küll aga tunnistab Ülle, et ta ei tea, mida tema alati positiivse olemisega poeg päriselt tunneb. "Küll aga mäletan ühte lugu, kus keegi ütles, et kõige raskem ja valusam tema elus oli süütult vangis olemine."

Pakkide India vanglasse saatmine on kallis ja Üllet teeb murelikuks, et vanglaametnikud on hakanud meestelt pakkide üleandmise eest pisteliselt raha küsima. "Summa on kirjutatud rebitud paberitüki peale, mis väidetavalt peaks olema kviitung."

VÕÕRSIL: Laevakaitsja Laurit (pildil) ootab ema Maret pikisilmi kodumaale. Seni paraku asjatult.Foto: Alar Truu

Laevakaitsja Lauri ema Maret ütleb, et saatis aasta lõpul pojale lugemiseks Viplala lood, mis räägib tillukesest mehikesest, kes oskab võluda – ta ise nimetab seda tinistamiseks. Lauri sõber, raamatu esimese osa lõpetanud, hakanud kätega vehkides ringi käima. Kui mehelt küsiti, mis ta vehib, vastanud ta, et ei vehi, vaid tinistab.

"Ma soovin poistele edu tinistamise õppimisel. Ega mitte miski muu, kui oskus tinistada, usk oma võimetesse ning jõud neid Indiast koju ei too," lisab Maret.

Orkaan jättis mehed nälga

Kui Ülle mõtleb tagasi läinud aastale, toob ta mõtteaineks välja võrdluse: "2015. aasta lõpus eeldas valitsus meeste kojusaamist. Positiivse kohtuotsuse ootel pakuti välisministeeriumi ja sotsiaalministeeriumi koostööl lähedastele psühholoogilist abi ja rahalist toetust. Meestele lubati naasmisel kohest ja mitmekülgset arstiabi. 2016. aasta detsembris oli Chennais orkaan. Vangla laod olid tühjad, toiduaineid söögitegemiseks polnud, mehed olid näljas. Konsul viis neile "toidupakke" – neliteist pakki piparkooke…"

ÜLE KOLME AASTA INDIAS: Kristo ühes teiste laevakaitsjatega on olnud Indias juba 2013. aasta oktoobrist. Ehkki lootust koju pääseda on antud, viibivad nad praegu võõral maal vangistuses.Foto: Alar Truu

Nende aastate jooksul, kui laevakaitsjad on Indias kinni peetud, on Eestis vahetunud viis välisministrit. Ministrina tegeles Marina Kaljurand 2016. aastal Eesti ja India vahelise kohtulikult karistatud isikute üleandmise kokkuleppe koostamise ja jõustamisega. "Oli valus, kui minu juurde tulid mitmed rõõmsa näoga tuttavad, kes olid midagi kuulnud vangide üleandmise kokkuleppest ja arvasid, et mehed saavad koju. Minister on vahetunud, aga püha ürituse viimane etapp, jõustamine pole ikka veel teoks saanud," ütleb Ülle.

TRELLIDE TAGA: Kolme aasta jooksul, kui laevakaitsjad on Indias kinni peetud, on Eestis vahetunud viis välisministrit. Ükski neist pole suutnud mehi vabadusse aidata.Foto: Alar truu

Iseasi, kas sellest kasu oleks? "Seda lepingut ei saa Eesti, Briti ega Ukraina laevakaitsjad ealeski kasutada, kuna India poolt on kehtestatud ühe vältimatu tingimusena, et karistatud isik tunnistab oma süüd," paiskab Ülle. Eesti laevakaitsjad pole ennast milleski süüdi tunnistanud.

Ülle sõnul sõlmiti samalaadne leping vangide üleandmiseks 12 aastat tagasi näiteks Ühendkuningriikide ja India vahel, kuid seda on saanud kasutada vaid 65 isikut, kellest 55 on indialased.

Maret lisab, et riikidevahelise vangide üleandmislepingu standardses lisas on veel paarkümmend nõuet, mida riigid ja karistatud isikud täita ei suuda, ja seetõttu on paarikümnest tuhandest valgest karistatud isikust kodumaale karistust kandma pääsenud vaid kümme valget, neist kuus britti. "Pole välistatud, et koduriik ei nõustu karistatut kodumaale vastu võtma. Paljud loobuvad taotlemast, sest kojusõit vangidele nõutud tingimustel tuleb karistatul ise kinni maksta," sõnas Maret. Tema hinnangul oli lepe vaid plusside teenimine, millega välisministeerium tahtis näidata, et ta asjaga tegeleb.

Laevakaitsjad India kohtus: 2016. aastal oli vaid lõputu ootamine ja edasilükkamine

11. jaanuar – Indias mõistab Tuticorini kohus laevakaitsjad viieks aastaks vangi.

14. jaanuar – konsul kohtub vanglas laevakaitsjatega.

27. jaanuar – laevakaitsjad otsustavad enda süüdimõistmise edasi kaevata.

11. veebruar – Tollane välisminister Marina Kaljurand teatab, et koostamisel on vangide vahetuse leping Indiaga.

16. veebruar – kohus arutab laevakaitsjate vabastamist kautsjoni vastu.

24. veebruar – arutelu kautsjoni vastu vabastamise osas jätkub.

29. veebruar – kohus lükkab tagasi kautsjoni vastu vabastamise taotluse. Edasikaebamise võimalus jäeti alles, istung pidi toimuma 1. juunil.

31. mai – selgub, et 1. juuniks välja kuulutatud istung lükkub paariks nädalaks edasi, kuna kohtust puudusid olulised isikud: mehi varem esindanud advokaat ja prokurör. Uueks istungiajaks määratakse 15. juuni.

15. juuni – istung lükatakse paari nädala võrra edasi ja peaks toimuma 5. juulil.

5. juuli – istung lükatakse kohtuniku puhkuse tõttu taas edasi.

6. juuli – vangide üleandmise lepe viiakse Eesti valitsusse, mis kiidab selle heaks.

19. juuli – Eesti saadab Indiale laevakaitsjate juhtumi kohta noodi.

2. august – välisministeeriumi asekantsler kohtub vanglas laevakaitsjatega.

19. oktoober – toimub laevakaitsjate kohtuistung.

27. oktoober – India valitsus kiitis vangide üleandmise leppe heaks.

8. november – laevakaitsjate istung jätkub.

15. november – Eesti allkirjastab Indiaga vangide üleandmise leppe.

21. november – järjekordne kohtuistung.

30. november – kohus lõpetab laevakaitsjate argumentide kuulamise. Otsuse tegemise kuupäev jääb lahtiseks.

Välisministeerium: laevakaitsjate saatus sõltub India kohtu otsusest

Milline on laevakaitsjate edasine saatus? Välisministeeriumi konsulaarosakonna peadirektor Kersti Eesmaa ja konsulaarküsimuste asekantsleri Annely Kolgi sõnul sõltub kõik laevakaitsjate endi otsustest ja sellest, mida mehed oma advokaatidega kokku lepivad. 

"Meie neile siinkohal nõu anda ei saa, nad peavad arutama seda oma advokaatidega, keda nad usaldavad."

Välisministeeriumi konsulaarosakonna peadirektor Kersti Eesmaa (vasakul) ja konsulaarküsimuste asekantsler Annely KolkFoto: Tiina Kõrtsini

Seega ei oska ametnikud midagi kindlamat öelda enne, kui kohtuotsus on teada – nemad India seadusi nii hästi kui advokaadid, ei tunne.

Rääkides India ja Eesti vahel sõlmitud karistatud isikute üleandmise lepingust rõhutavad nii Eesmaa kui Kolk, et nad ei soovi lepingut laevakaitsjate juhtumiga otseselt siduda.

"See on vaid üks võimalustest, et hiljem, kui tekib vajadus lepingu järele, ei tekiks küsimust, miks Eesti riik pole varem sellele mõelnud," ütles Eesmaa.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee