Kommentaar

Andra Siibak | Kas nutiajastu noored on hukas? (2)

Andra Siibak, TÜ meediauuringute professor, 10. jaanuar 2017, 17:51
 
Minu käest küsitakse sageli, et mis küll tänapäeva noortel viga on – kas neile pole siis tõesti enam midagi püha ega isiklik? Miks nad ometi säutsuvad kõigest, jäädvustavad iga väiksematki asja ja jagavad seda siis internetis sotsiaalmeedia auditooriumiga, terve maailmaga? Sellistel puhkudel pean küsijale meelde tuletama, et ka mitte kõik täiskasvanud ei käitu sotsiaalmeedias just ontlikult.

Noored teavad, kuidas ja kelle eest varjata

Eestis tehtud uuringutest ilmneb, et meil domineeriv arusaam privaatsusest infoühiskonnas taandub paljuski tõdemusele, et mul pole midagi varjata! Just sellise väitega nõustusid 74 protsenti 2014. aasta suvel uuringus „Privaatsusõigus inimõigusena ja igapäevatehnoloogiad“ osalenutest (959 inimese seast). Kui vaadata nii selle kui ka mitme rahvusvahelise uuringu tulemusi, siis tuleb tõdeda, et eestlased paistavad tõepoolest silma eriliselt külma kõhuga kõiges, mis puudutab eraasju ja isikuandmete levikut internetis. Näiteks nähtub eurobaromeetri küsitlustest juba aastaid, et eestlased on võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikega nendes küsimustes vaieldamatult ühed kõige muretumad.

Aga vastupidiselt laialtlevinud arvamusele on nii see kui ka strateegiad selle saavutamiseks noorte seas palju rohkem hinnas kui vanemate põlvkondade esindajate hulgas. Vanemate eagruppidega võrreldes on just 15–24aastased kõige aktiivsemad kasutamaks võimalusi, mis aitaksid neil internetis toimetades ja sotsiaalmeedias suheldes privaatsust säilitada. Eurobaromeetri uuringu järgi on noored vanemate eagruppidega võrreldes tunduvalt aktiivsemad muutma üldisi interneti privaatsussätteid (70% versus 44% 55+ vanuserühmas) ja kasutama teisigi tehnilisi ja sotsiaalseid võimalusi.

Üheks paljudest sellistest on libakontode loomine. Möödunud aasta juunis Ameerika küberturvalisuse alliansi (NCSA) poolt 13–17aastaste Ameerika noorte (804 osalejat) hulgas tehtud uuringu tulemustest nähtus, et koguni 60% osalenutest olid loonud endale sotsiaalmeedias paralleelseid libakontosid, et peituda ebamugava auditooriumi jälgivate pilkude eest.

Teine laialt levinud viis, mis siinsetegi noorte hulgas aina enam levib, on Facebooki asendamine selliste uute, alternatiivsete suhtluskanalitega nagu Snapchat või WhatsApp. Erinevalt Facebooki suhtlusest on Snapchatis toimetavad noored kindlad, et jagatav info jõuab palju hoolikamalt valitud silmapaaride ette ega jää lõputult nende digitaalset jalajälge koormama. Niinimetatud košmaarse auditooriumi all, kelle uurivate pilkude eest noored sotsiaalmeedias kõige enam peituda püüavad, peavad nad silmas eelkõige oma vanemaid, aga ka õpetajaid, treenereid ja kõiki teisi, kel on nende üle teatud võimupositsioon.

Häbematu käitumine või teraapiavorm?

 „Mis inimene sa selline oled?! Sa tegid vanaema matustel selfisid (pilt endast – toim) ja postitasid nad siis Instagrami – kuidas sul küll häbi ei ole?!“ „Miks sa pead ometi enda haigusest vlogima (videopäevikut pidama – toim)? Kas on tõesti palju palutud, et see vaid meie pere teada jääks?“ Kujutan ette, et nii mõneski peres on vanemad oma võsukestega selliseid või vestlusi pidama pidanud.

Olgugi et noorte juutuuberite ja teiste noorte sotsiaalmeedia mikrokuuluste praktikaid kõrvalt vaadates võib tunduda, et nad toodavad pidevalt ja valimatult sisu, mida enda jälgijaskonnale jagada, ilmneb nendega tehtud intervjuudest, et enamjaolt on nende postitused siiski väga strateegilised ja läbi mõeldud ning kannavad kindlat eesmärki. Näiteks vanaema matustelt selfisid postitavale noorele võib see olla tol hetkel ainus lohutust pakkuv asi, võimalus jagada enda südamevalu ja kurbust kalli vanaema lahkumise pärast. See on lihtsalt tema viis kadunukest leinata, mitte aga häbematu ja vääritu käitumine, mida tuleks tingimata hukka mõista. Või enda raske haigusega kaasnevatest läbielamistest vlogivatele noortele on selline sisuloome omamoodi teraapia vorm, mis võimaldab neil aidata nii iseennast, kuid ehk ka mõnda sarnases olukorras olevat jälgijat.

Uurijad on üsna üksmeelsed, väites, et enamik digitaalse põlvkonna esindajatest mõtleb enne sotsiaalmeediasse postituste tegemist põhjalikult läbi, millist infot, millal ja kellega jagada soovib. Seejuures lähtutakse enda valikute tegemisel eakaaslaste seas käibel olevatest postitamis-ja jagamisreeglitest. Täiskasvanute lohutuseks või meelehärmiks tuleb siiski tõdeda, et arusaamad sellest, mis on isiklik ja seetõttu sotsiaalmeedias jagamiseks sobimatu veebisisu, ei ole kindlasti noorte seas universaalsed. Enamjaolt sõltuvad need kirjutamata mängureeglid nii konkreetsest veebiplatvormist, noorte vanusest, soost kui ka kultuuriruumist, milles tegutsetakse. Nii ongi näiteks Snapchat muutunud praegu noortele nii-öelda tsenseerimata veebikeskkonnaks, kus jagatakse sellist sisu, mida Facebookis, Instagramis või Twitteris teha ei söandaks. 

Pigem äparduvad täiskasvanud

Seega vastupidiselt täiskasvanute hulgas laialt levinud arvamusele ilmneb empiirilistest uuringutest, et noored tsenseerivad enda jagatavat veebisisu üsna kindlakäeliselt. Seevastu täiskasvanute, eriti oma vanemate sotsiaalmeedia praktikatest rääkides ollakse üsna kriitilised. Peamiselt kurdavad noored, et lapsevanematel ei tule sageli meeldegi, et nad võiksid lapsega läbi rääkida, enne kui lasevad teda puudutava info või foto veebiavarustesse ringlema. Ilma lapse nõusolekuta postituste tegemise probleem on maailmas niivõrd massiline ja ulatuslik, et näiteks Prantsusmaal on arutluse all, kas ei peaks selliseid lapsevanemaid karistama kuni 45 000 euro suuruse trahvi või kuni aastase vangistusega.

Olgugi et sellised meetmed võivad paljudele ehk tunduda liigagi äärmuslikud, on tõsiasi see, et täiskasvanud peaksid privaatsusküsimustes tegelikult tõepoolest tihemini peeglisse vaatama. On ju meiegi meediast läbi jooksnud omajagu juhtumeid, kus ebasobiv sõnavalik ja suutmatus arvestada enda postituse võimaliku auditooriumiga on nii mõnelegi täiskasvanule kaasa toonud töökoha kaotuse või avalikkuse üldise meelepaha. 

Digitaalsest kirjaoskusest on tänapäeva infoühiskonnas saanud elutähtis oskus ja seda nii nooremate kui ka vanemate põlvkondade jaoks. E-Eestist ja e-teenustest rääkides tõmbavad eestlased rinna sageli uhkusest kummi, kuid kipuvad seejuures unustama, et e-Eesti saab püsida ja areneda vaid siis, kui tema kodanikud on digitaalselt kirjaoskajad. Nende digitaalse kompetentsi hulka kuulub aga kahtlemata oskus nii ennast kui ka endale privaatset informatsiooni hoida. Meie elanikkonnas domineeriv arusaam, et mul pole midagi varjata mõjub infoühiskonna kontekstis seega mitte ainult naiivselt ja lühinägelikult, vaid ka üsna ignorantselt.

2 KOMMENTAARI

m
Miks tingimata hukas? 10. jaanuar 2017, 18:10
Pigemini abitud ja saamatud, kui netti ega nutti ega äppi ei ole.
d
Dr. Mõngel 10. jaanuar 2017, 17:55
Ammu ukas, mis siin enam uurida.

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee