2015. aastal avastasid Eesti meremuuseumi teadurid koostöös mereväe tuukritega kokku 52 eset, mis toodi välja Naissaare lähistel uppunud laevavraki asukohast. Allveearheoloog Vello Mäss peab seda praktiliselt hävinud 16. sajandist pärit laevalt leitud kraami üheks oma karjääri põnevamaks leiuks üldse, sest ühed välja toodud esemed on täiesti seninägematud. "Sellest laevast pole järgi muud, kui hunnik pilpaid, nii et on väga raske kindlaks teha, millega tegu," räägib Mäss. "Seevastu leiud on ülimalt väärtuslikud ja huvitavad." Leitud kraami hulgas on keraamilised nõud: albarellod, graapenid ja salvipurgid, aga ka metallist kolmjalgpott, klaasist rohupudelid ja muid esemeid.

Varem pole Euroopast leitud

Kõige saladuslikumad on ümmargused keraamilised nõud, millel on avad nii neljas küljes, kui ka peal olevas kaanes. Kui tänapäeval võiks selliseid esemeid pidada keraamiku fantaasiaks ja kunstiks, siis selge on, et keskajal selliseid asju puhtalt tegemislustist ei valmistatud.

"Nagu kookospähklid, millele augud sisse puuritud," iseloomustab Mäss nõude kuju. "See on ennenägematu-kuulmatu leid, millel saab ajaloos olema kindlasti oluline koht."

Möödunud nädalal Lennusadama angaaride akvaariumitesse väljapandud näituse kuraator Krislin Kämära lausub, et teadurid Mäss ja Priit Lätti on konsulteerinud paljude tunnustatud Euroopa muuseumispetsialistidega, kuid mingeid täpsemaid andmeid varasemate taoliste esemete kohta Euroopas ega ka mujal maailmas pole seni leitud.

Ka nõusid oma käes keerutanud arheoloog Erki Russow, kes on teinud mitmeid teadustöid siinse keskaegse importkeraamika kohta, on täiesti nõutu.

Enam-vähem on ajaloolased ühel meelel selles, et tegu võib olla toonase Tallinna apteekri – ilukirjandusest kuulsaks saanud omaaegse Melchiori või tänases mõistes hoopis linlaste perearsti varustusega, kes oli tellinud kusagilt Kesk-Euroopast endale hulga meditsiinikaupu. Samas võis olla varustus tellitud ka mõne alkeemiku või loodusravitseja töövahenditeks. Noil aegadel polnud ühiskonnas teadusel ja ebateadusel suurt vahet ning tihti saadi teadmisi paljalt katse-eksituse meetodil, mistõttu võib ümarate nõude saladus kellegi fantaasias sündinud ebaõnnestunud projektina ka igaveseks saladuseks jääda.

Üks põnev leid – vasest valmistatud süstal ehk pits oli aga Mässu sõnul ilmselt hoopis laevaarsti igapäevane tööriist. "Eks meremehed käisid võõrastes sadamates ikka paha peal ja said sealt "halbu haigusi" külge," oletab Mäss. "Küllap siis laevaarst ravis neid sellesama süstlaga."

Salv oli säilinud

Mäss toob sellest vrakileiust esile veel graapenid – eri suuruses kolme jalaga keskaegsed toiduvalmistamise nõud, mida kasutati ka teaduslaboris või arstimite valmistamisel. Neid on leitud siitkandist varemgi, näiteks Tivoli arenduselt avastatud kogest. Kämära sõnul olid keskaegsed salvitopsid heas korras, neist ühes isegi osa sisust säilinud. "Vesi polnud nõud sajanditega täiesti puhtaks pesnud ja topsi põhjas oli mingi tume plöga," kirjeldab Kämära. "Nuusutasime seda hoidlas, sellel on väga hea lõhn, meenutas mingit maitseainet. Kuna keskajal kasutati samu aineid tihti nii maitseainete kui ravimitena, pole see ka ime." Hea lõhna saladus võib peagi laheneda, sest aine saadeti Tartu ülikooli laborisse analüüsimisele.

Ootamatult lihtsaks osutus aga Mässi sõnul saladusliku leiu dateerimine – nimelt tuvastas Russow, et lasti hulgas olnud õllekannu analooge valmistati Saksamaal väga lühikese ajavahemiku jooksul. Kuigi kannul olev naisefiguur oli laevahukus oma pea kaotanud, näitas kannu valmistamise aeg, et laev ei saanud Naissaare juures hukkuda enne 1560. aastat.

Kalad mööbeldasid akvaariumis

Miks esemed põnevast laevaleiust taas ära uputada ja veel muuseumi akvaariumisse? Näituse kuraatori Kämära sõnul tuli idee mulluse Eesti klaasikunstnike näituse ainetel, mis paigutati esmakordselt angaaride hiidakvaariumisse. "Kui näitust üles pandi, taipasin, kui palju on nendes akvaariumides tegelikult ruumi," rääkis Kämära. Et muistseid esemeid mitte rikkuda, paigutasid muuseumi nupumehed need ümaratasse klaasnõudesse, mis meenutavad suuri jõuluehteid.

"Arvasin alul, et kõige raskem on nõude veekindlaks tegemine, aga tegelikult osutus selleks hoopis uputamine," märkis kuraator. "Kõige suuremasse kerasse tuli lisaks liivale panna 35 kilo metalli, et see põhja läheks." Kuna akvaariumi sein ja klaaskerad moodustavad üheskoos nõgusa läätse, mõjuvad esemed vaatajale oma õigest suurusest veidi pisematena.

Akvaariumis alaliselt elutsevad kohalikud Eesti vete kalad on hiidmunadega  juba harjunud. "Kui klaasinäitust üles panime, siis said nad oma esimese šoki kätte," lausus Kämära. "Nad tulid siis lausa parvega vaatama, et mis nende kodus toimub."