Kommentaar

Einar Ellermaa | Iialgi ei olda rahul sellega, mis on, ja seal, kus ollakse (3)

Einar Ellermaa, Elutark.ee toimetaja, 6. jaanuar 2017, 17:23
Olen üle poole sajandi ilmas elanud, aga alles sel aastal sain teada, et iga aasta alguses täituvad spordiklubid uustulnukatega ehk uuel aastal uue elu alustajatega. Kuu lõpuks olukord rahuneb, kui selgub, et enda vormis hoidmine nõuab püsivat tööd. Selline mõtlemis- ja tegutsemisviis on armas, aga ka natuke kurb ja kahjuks ka naljakas.

Kõige tähtsam on see, et need, kes tahavad ja kel oleks vaja muutuda, ei tohi kaotada lootust muutuda. Ja need, kes tahavad ja kel oleks vaja endiseks jääda, ei tohi kaotada lootust endiseks jääda. Sest paljudel, kel on vaja muutuda, pole kahjuks mitte miskit soovi muutuda.

Pühadejärgne reaalsuslaks

Samal teemal

Kas teid pole vallanud hirm pärast jõulupühi ja uusaastat reaalsusse tagasi jõuda? Kui ei vaeva enda või lähedase haigus või muu suur mure, siis pühade ajal on maailm põhiliselt selline, nagu ta tegelikult kogu aeg võiks olla. Aega on palju ja üksteise sõnadega mürgitamist on tavalisest oluliselt vähem.

Siis aga hakkab jälle pihta. Mina tundsin küll eriti 2. ja 3. jaanuaril, et reaalsuse laks oli liiga võimas. Nagu oleks poolunisena särgi väel soojast toast välja tuisu kätte läinud.

Erinevalt neist, kes spordisaalides end vormi loodavad saada, on olemas seltskonnad, kes on kogu aeg nii-öelda vormis ja jaanuari esimestest päevadest alates. Sealt, kus lause enne jõule pooleli jäi, läheb see jaanuari alguses samast kohast edasi. Tulin aasta esimesel tööpäeval varem koju, et üht vajalikku raamatut lugeda. Teen raadio lahti ja sealt tuleb tusameele torm. Jäin korraks mõtlema, kes on see kirglikult esinev poliitik või ühiskonnategelane. Kui vestlusse sekkus saatejuht, sain aru, et rääkis „rahva hääl“, mida Raivo E. Tamm nii vaimukalt tögas rahvusringhäälingu 90. sünnipäeva peol Estonias. Kuidas igal pärastlõunal, sõltumata sellest, mida küsitakse, tekib osal inimestel tahtmine raadios öelda, et valitsus tuleb välja vahetada. Kui saatejuht vastab, et valitsus just vahetus, siis „rahva hääl“ ütleb: mis siis, et vahetus, valitsus tuleb välja vahetada.

Võtsin ikkagi jõu kokku ja kuulasin. Eesti valitsus löögu ametkondadest minema reformimeelsed parasiitametnikud. Riiki varastavad poliitikud tuleb vastutama panna. Riigikogu ärgu mõelgu välja uusi nippe, kuidas omadele raha kantida. Valitsus tagastagu Eesti rahvale pensionid, mille eelmised valitsused ära varastasid. Seadusi peab tegema rahvas koos juristidega, sest riigikogus on kõik sulid ja nad teevad ainult endale kasulikke seadusi. See on nüüd nähtus, kus parodeeritavad justnagu parodeerivad parodeerijat.

Püüaks mitte uppuda

On veel rahvast, kes kohe aasta alguses vormis on. Reformierakonna Haapsalu piirkonna esimees ja Haapsalu linnapea Urmas Sukles kurtis, et püüdis 2. jaanuaril kirjutada partei omavalitsusjuhtide listi kirja, kus toetas partei tulevase juhina Hanno Pevkuri, kuid kiri ei jõudnud adressaatideni. Reformierakonna Paide piirkonna juht Kristjan Kõljalg kurtis, et Hanno Pevkuri äi Jaan Arvola ähvardas teda selle eest, et tema toetab partei esimehena Kristen Michalit. Jaan Arvola ütles omakorda Delfile, et ütles Kõljalale ainult seda, et kuna Kõljalg toetab partei esimehena Michalit, siis tema ei toeta enam Kõljalga. Pevkur ütles, et ta oli ka ise äiaga rääkinud ja äi oli talle kinnitanud, et mingisugust ähvardust ei olnud. Sukles tunnistas jälle hiljem, et ta võis kirja ka valele aadressile saata ja sellepärast ei jõudnud see kohale. Õnneks need, kelle pärast see sõnasõda käib ehk Michal ja Pevkur, on rahulikud ja viisakad.

Üks Facebooki sõber pani oma ajajoonele hiljuti järgmise andekdoodi. “Kas kuulsid juba, et meie direktor Karu võitis loteriil Mercedese?” – “Kuulsin jah, aga see polnud direktor, vaid katlakütja. Ja mitte mersu, vaid 30 eurot. Ja mitte loteriil, vaid kaardimängus. Ja mitte ei võitnud, vaid kaotas. Aga muidu on jutt õige!”

Ja siis valdas aasta algul paljusid suur mure, et enam ei saa Lätist ostetud õlletaarat Eestis tagastada. Ma ostsin ka suvel Lätist õlut, aga ausalt öelda ma ei teadnudki, et selle taarat saab Eestis tagastada. Aga muretsejad peaks arvestama, et naaberriigist ostetud alkoholi taara rahaks vahetamine oma riigis ei ole inimõigus.

Hoopis teine teema on see, et alkoholiaktsiisi äkiline tõstmine käivitas tõesti Murphy seadustekogu Finagle’i neljanda seaduse: kui mingi asi on sassi aetud, siis kõik, mis selle parandamiseks ette võetakse, teeb asja ainult hullemaks. Nüüd peame piiri lähedusse kaameraid panema, et liiga sageli üle piiri käijaid märgata. Peame autosid peatama ja vaatama, ega alkoholi üle Euroopa Liidu normide pole. Peame baare kontrollima, ega nad Lätist toodud alkoholi müü. Peame Läti-lähedaste maapoodide kinnipanekut loomulikuks pidama. Ja lõpuks peame selgitama, et piirikaubandus on kogu aeg olnud, kuigi Läti viinaralli tekitas puhtalt eelmine valitsus. Aga see kõik ei anna õigust Lätist ostetud õlletaarat nüüd metsa alla viia.

Ja siis traditsiooniliselt pahandasid inimesed aasta alguses, et vana-aastaõhtu telesaated olid taas liiga vähe naljakad, et presidendi kõne oli taas liiga väheütlev, et ilutulestikud raiskasid taas raha. Meenus, et ajaloolane David Vseviov ütles aastalõpuintervjuus Maalehele: „Ma näen probleemi selles, et me upume pseudoprobleemidesse.“ Jah, kui püüaks neisse mitte uppuda. See oleks küll võimas uusaastalubadus.

Antoine de Saint-Exupéry raamatus „Väike prints“ kohtub väike prints rööpaseadjaga ja imestab, miks rongitäied inimesi muudkui sõidavad ja kas nad polnud rahul seal, kus nad olid.

„Iialgi ei olda rahul seal, kus ollakse,“ kostis rööpaseadja.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee