(Arno Saar)

Eestile uue arenguhoo andmiseks ei piisa poliitilisest kättemaksust ajendatud tagurpiditegemisest, ei piisa käputäiest juhuslikest pisiparandustest, mis mõnele häälekamale huvigrupile kasulikud paistavad.

Minu nägemuses peavad kõik Eesti valitsused järgmisel 10 või 20 aastal keskenduma kolmele põhilisele väljakutsele: vabaduste kaitsele ja suurendamisele, heaolu kasvatamisele demograafia kiuste ning õige tasakaalu hoidmisele solidaarsuse ja ettevõtlikkuse vahel.

Elame maailmas, kus kogu julgeolekuarhitektuur, millele Eesti vabaduste kaitse  tugineb, kogu lääs, kogu meie elukorralduse kindlus on rünnaku all. Populism ja natsionalism jooksevad igal pool liberaalsele demokraatiale tormi. Vabadusi, mida nagunii igapäevaselt ähvardab bürokraatia anonüümne teerull, ahistavad avalikult ka vabaduste vastased parteid.

Lääne demokraatiate liidud, nagu Euroopa Liit ja NATO, on meie vabaduste rahvusvahelised kilbid, meie kõige kõvemad kaitsevallid. Kadunud maailmavõimu ja endist suurust igatsev Venemaa juhtkond üritab neid liite, lääne demokraatiate omavahelisi liitlassuhteid sajal eri moel lõhkuda – sekkudes selleks otse riikide siseasjadesse, õhutades energeetika abil partneritevahelisi vastuolusid, takistades riigipiire ületavate püsivate taristuühenduste loomist, kasutades vaba ühiskonnakorralduse ja ühisturu vastu võigast ning inimsusevastast ränderelva.

Eesti inimesed soovivad õigustatult paremini ja jõukamalt elada, et igaühe isiklike unistuste täitumine sõltuks üksnes enda valikutest, mitte majandusvõimalustest. Ka maailmamajanduse kasv ei ole suurem asi, aga seda enam peame meie siin, oma väikeses avatud majanduses pead kokku panema, kuidas ikkagi eesmärgini jõuda. 

Klassikaliselt on üks majanduskasvu suurem ja kindlam allikas rahvastiku kasv ja seda meile tulevikku vaadates loomulikul teel antud ei ole. Hoiame omasid ja väga peresõbralikku keskkonda, aga kõik, kes pikemalt tulevikku vaadates väidavad vastupidist, on lihtsalt armsad luiskajad.

Üks võimalus alustada oma pika plaani tegemist on otsida vastuseid küsimusele, kuidas saaksime rahvastiku vähenemist ja vananemist välistööjõuga kompenseerida, ja oma tööturu- ja tööjõu liikumise seadusi nutikalt kujundades saame kindlasti oma majandusse mõnevõrra jõudu juurde ka niiviisi.

Ka maavarade kasutuselevõtu, kui teise klassikalise majanduskasvu allika osas on meil hulk arenguvaru, kuid sellelgi on omad piirid, sest me tahame ju heaolu koos muinasjutuliselt ilusa ja puhta Eestiga, mitte selle arvelt. 

Seetõttu tuleb kõigil Münchausenitel lõpuks tõdeda, et pikaajaliselt saab Eesti rahvas olla edukas ja õnnelik ainult siis, kui suudame rahvastiku- või maavararikka majanduse sünkroniseerida ja asendada majandusega, mis toetub tarkusele, mis on võtnud tehnoloogia või kõrgemate tööoskuste vormi. Lihtsalt öeldes peame suutma vähemaga rohkem. Seda see kantseleikeelne tootlikkus ilusas eesti keeles ju tähendabki.

Õnn ei ole mõistagi rahas, vaid heades suhetes lähedaste inimestega ja isikliku õnnestumise tundes endale olulistes rollides. Aga minge seda ütlema inimestele, kes vaevu ots-otsaga kokku tulevad.

Just selleks, et demograafiast tulenev sotsiaalkulutuste kasvu surve ei lämmataks maksudena kogu ettevõtlikkust, peavad kõik järgmised valitsused seisma rahvastikutrendidega kohanduva ja täpselt sihitud sotsiaalpoliitika eest. Aitama peab vaid abivajajaid, neid see eest tõhusalt. Raiskav sotsiaalpoliitika määrab Eesti pikas plaanis vaesusesse, jagades vajaliku neile, kes seda ei vaja. 

Olupoliitilisest kättemaksust sündinud Jüri Ratase valitsus alustas vasaku jalaga ja on ka edasi liikunud pigem tantsusammul – üks samm edasi, kaks tagasi. Paari  mõistliku sammu kohta õiges suunas – nagu tulumaksuvaba miinimumi tõstmine ja ettevõtete dividendidemaksete soodusintress – tuleb kümme ebamõistlikku sammu täiesti vales suunas.

Seisan selle eest, et Reformierakond veaks poliitilise vedurina Eesti parimate peade mõttetööd järgmiste kümnendite väljakutsete lahendamiseks vabaduste, heaolu ja solidaarsuse suurendamisel. Veaks Eestit paremasse tulevikku.

Jaga artiklit

36 kommentaari

A
arvaja  /   17:04, 6. jaan 2017
michal on puhtalt refi produkt kes mõtleb,näeb ,tajub nagu teda on õpetanud partei reaalsest elust on ta arusaam väga puudulik pehmelt öeldes ja riigi vajadused teda huvita. ainult võim on tähtis.
  /   15:53, 6. jaan 2017
Kaks ühesugust tölli kandideerivad ikka võimu nimel ja kumbki pole aru saanud, mis nende parteil tegelikult vaja muuta on.Selle partei ideoloogia ei muutu ka siis, kui kogu maailm nendepärast kokku vajuks.Ikka edasi kommunismi võidule, hurraa!!!

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis