Eesti uudised

UUSAASTAÖÖ: sajasilmne naine hoolitseb väsinud sajajalgsete eest (4)

Küllike Rooväli, 3. jaanuar 2017 04:00
EMA, KALLIS: Anette Brenda sõidab sõbranna juurest koju ema Elina bussiga, et saaks teda uue aasta puhul kallistada. Elina on Tallinna tänavaid mõõtnud 24 aastat trolli juhtides ja 12 aastat bussiroolis. Tema täna juhitud MANi lõõtsbuss on oma 18,8 meetriga linna pikim.Foto: Küllike Rooväli
Algaja presidendi kõne, kuumad suudlused, tantsusammud, õnnitlused ja soojad kallistused palavas ööbussis.

Tühi pilk punastes silmades. "Õhtuleht?! Miks?" "Ma teen lugu, kuidas inimesed uusaastaööl koju saavad." "Aga ma ei lähe koju." Lõug vajub taas rinnale. Ööbuss suriseb vaikselt peatusest välja.

EMA, KALLIS: Anette Brenda sõidab sõbranna juurest koju ema Elina bussiga, et saaks teda uue aasta puhul kallistada. Elina on Tallinna tänavaid mõõtnud 24 aastat trolli juhtides ja 12 aastat bussiroolis. Tema täna juhitud MANi lõõtsbuss on oma 18,8 meetriga linna pikim.Foto: Küllike Rooväli

Noormees, kes oli hetk tagasi mu fotoaparaati nähes silmad ümmarguseks ajanud, kustub taas. Tüdrukuteparv tema selja taga kädistab võimsalt, aga väsinud meest see ei sega. "Head uut aastat, tehke meist pilti!" Tüdrukutevägi üritab meelde tuletada oma kaunimad näoilmed. "Tehke uuesti!"

Et etteaste oleks meeldejääv, tõmbab neiu Maria kopsud õhku täis ja alustab: "Uuel aastal ma soovin kogu Eesti rahvale ainult kõike kõige paremat, et nende südames oleks rõõm ja armastus kaaskodanike vastu. Eesti rahvas peab muutuma sõbralikumaks, meid on ainult 1,3 miljonit, me peame hoidma ühte!"

Ütlen, et algus on paljulubav, nagu presidendil. "Aga ma tahangi saada presidendiks!" hüüatab Tapalt külla sõitnud Maria. "Ei, ärge videot küll üles pange, see võib mu tulevikule saatuslikuks saada!"

36 aastat roolis

Ühtehoidmise leitmotiiv sobib ööbussi suurepäraselt. Bussijuht Elina Bergelt (58) meenutab eelmisi roolis oldud uusaastaöid. "Inimesed seisid nagu kilud karbis, lapsed olid mul siin ees, paneeli peal reas."

Elina on uusaastaööl roolis juba kolmandat aastat järjest. Täna on rahvast ­vähem, kuid kesklinnast Viimsisse kulgeval 1a liinil on ka kaks suurt lõõtsbussi, Elina ja tema noore kolleegi Olegi omad. Terve õhtu on vihma sadanud, küllap jäi seekord osa pidutsejaid koju.

Elina tähelepanelikud silmad jälgivad peegleid, näpud vajutavad nuppe. Kui ta 1980. aastal juhiloa sai ja 22aastasena esimest korda trolliroolis mustale jääle sattus, tundus talle, et toimub midagi kohutavat – vajutad pidurit, aga troll liiguks justkui kiiremini.

TEEME PILTI: Tapalt Tallinna külla tulnud Maria (keskel) ärgitab pärast kõne pidamist ja lubadust presidendiks kandideerida sõbrannasid pildile tulema.Foto: Küllike Rooväli

Nüüdseks, kui Elina on mõõtnud Tallinna tänavaid 24 aastat trolli ja 12 aastat bussi roolis, lausub ta, et talle meeldiks lumega rohkem sõita, siis on huvitavam.

Kuni sõitjaid pole veel bussis, liigub see Elina juhtimisel särtsakalt, ja kuna bussiterminal öösel ei tööta, peame sõitma ümber Viru ringi.

Kui vaadata liiklust Hobujaama lõpp-peatuse juures, võiks arvata, et pole mitte uusaastaöö, vaid viimnepäev. Kesklinna suunduvad autod ei lase meie bussil mingi hinna eest ristmikult välja keerata.

Bussijuhi reaktsioon on imeline: kui üks sõiduauto meie ees ootamatult pidurdab, suudab Elina 18 meetri ja 80 sentimeetri pikkuse lõõtsbussi hetkega peatada. Ühtlasi saan ka aru, miks ta käskis mul kõvasti kinni hoida.

Kogenud bussijuhil on justkui sada silma. Ta näeb bussipeatuse varjus ootajaid, poolikut šampusepudelit rentslis ja märkab tagaistmel uinunuid. "Lõpp-peatus on, kas te maha ei pea minema?!"

Heledate pükstega poiss kargab püsti ja putkab Viimsi haigla peatuses uksest välja. Pleieri kõrvaklapijuhe jalgadesse takerdunud, leiab ta vaevu tasakaalu. "Väga hea, las kõnnib veidi tagasi," on bussijuht rahul. "Teda aitab ainult värske õhk."

Taban end mõttelt, et kui sõitjale on buss midagi ajutist, kust ta tahab ruttu minema pääseda, siis juht veedab siin suure osa elust. Vaadata läbi linna vuhisevat bussi, seest väljapoole, nagu oma maailma, on hoopis teine tunne. Kui kesklinnas täidab bussi sumisev inimsülem, siis Viimsis saabub pärast uste avamist vaikus.

Täna teeme kolm ringi, kell 1, 2 ja 3. Tagasitee Viimsist on iga kord peaaegu sõitjateta. "Emake, kallis, ma armastan sind! Head uut aastat!" Anette-Brenda kummardub kabiini sisse ja kallistab Elinat. Tore, kui bussijuhist ema saab kodule lähemale viia ka oma lapse, kes on just sõbranna juurest tulnud.

Meie inimesed ootavad

Kõige tihedamalt ja lõbusamalt saab buss täis teisel ringil. "Näe, meie inimesed juba ootavad!" Kui Elina uksed avab, on peeglist näha, kuidas kirjut sajajalgset meenutav inimmass voogab tumedast ööst valgesse bussi.

"Head uut aastat!" Bussijuhi aknakesest pistab vanapaar sisse mitu maitsvat kommi. Leonid ja Valentina on Viru tänaval veetnud mitu tundi, teinud tiiru Raekoja platsil ja lähevad nüüd koju. "Ega me väga purjus ole?" Soliidses eas paar naerab mõnuga.

Elina, kes on sõitnud aastaid Viimsi liinil, teab, et ringil on 60 peatust ja 30 valgusfoori. Praegu, öösel, ei pea buss õnneks nii palju pidurdama. "Mulle meeldib Viimsisse sõita, buss võib küll täis olla, aga on vaikne, nii korralikud inimesed sõidavad. Mul on alati selline tunne, nagu nad töötaksid koos minuga," kiidab Elina bussi 1a reisijaid.

Kõigi kõned peas

Täna on muidugi teisiti. Bussis kajab naer ja hõiked, paar keskel seisvat poissi teevad isegi tantsuliigutusi. "Las pidutsevad," muigab juht. "Täna võib." Elina teab, et bussijuhtidele on kõige raskem müra talumine. "Inimesed tulevad siia kabiini juurde mobiiliga rääkima, mõtlevad, et siis keegi ei kuule, aga mina ju kuulen, kuigi ma ei taha kuulata," kirjeldab Elina.

"Nad ei kontrolli oma hääletugevust. Kui koju lähen, on pea neid võõraid kõnesid täis nagu keedupott. Minu juurde tulevad kõik hääled, lõhnad, bakterid, viirused, olen tihti haige."

Praegu on aga buss üsnagi täis. Igaüks elab siin oma elu. Toolidel vahelduvad magajad, suudlejad ja tõsiste nägudega turistid, kes enam sõnagi suust ei saa.

Pirita kloostri juures pistab soliidne vanahärra pea bussi ja küsib, kas 34a ka tuleb. Temal on vaja minna Muugale, aga sinna ei sõida kahjuks miski. Ta jääbki üksi tänavale ringi vaatama.

Viimane reis Viimsist tagasi on vaikne. Linn on väsinud, paugutamine läbi, rentslid on täis ilutulestiku pappkarpe, üksikud paarikesed jalutavad teineteise ümbert kinni hoides ega huvitu meie bussist. Elina paneb mu Hobujaama peatuses maha ja suundub bussiparki. Ees ootab veel bussipesula.

"Kui hästi läheb, saan poole kuueks koju," lausub Elina. "Head uut aastat!" 

MAGUSAT UUT AASTAT! Vanalinnas uue aasta vastu võtnud Leonid ja Valentina jagavad kodu poole sõites nii bussijuhile kui ka ajakirjanikule lahkelt komme. Foto: Küllike Rooväli

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee