Lizi Gugušvili, grusiinlanna Eestis 28. detsember 2016 17:20
Mulle väga meeldib, kui detsembris on lumi maas ja puud on valged. Seda kõike minu sünnimaal Gruusias pole. Aga ilma lumetagi kisub mind Tallinna vanalinna ja Raekoja platsile, kus ma võin lõputult pildistada kuuske ja muinasjutulist ümbrust, sest tahan seda näidata kõigile tuttavatele Gruusias.

Aasta lõppeb lõbusa peoga

Gruusias on jõulud ja vana-aastaõhtu võrdse tähtsusega pühad. Vana-aastaõhtu möödasaatmine toimub suurema hoo ja energiaga ning see toimub ka varem, sest jõule peetakse meil vana kalendri järgi jaanuari alguses. Ka kingitusi jagatakse just vana-aastaõhtul. Aastavahetuseks tuleb perekond kokku. Ka iseseisvat elu elavad lapsed tulevad vanemate juurde. Laud peab olema lookas. Välja pannakse kõik hea ja parem, mingu või toit raisku. See on hea enne uueks aastaks – ei tohi koonerdada!

Meie kingitoojat kutsutakse lumeisaks, kellele kirjutatakse samuti kirju. Lumeisal on seljas gruusia rahvusriided, mis on tingimata valged. Teda saadab väike poiss, kel on samuti seljas valged rahvusriided. Päkapikke meil ei ole. Kingituste tegemisel on rõhk rohkem lastel, kuid tingimata peab kinkima midagi magusat. Sellega soovitakse head magusat aastat igas mõttes. Kui keegi peaks kinkima näiteks purgi head kanget adžikat – mida küll keegi ei tee –, siis see tähendaks vana-aastaõhtu kontekstis, et soovid kellelegi kibedat ja halba aastat. Peale kohustusliku magusa kingitakse ka veini, ehteid, riideid jms.

Mõnel pool pannakse kingid kuuse alla, mõnel pool antakse kohe üle. Sageli jäävad kingid samal päeval hoopis avamata ja nende sisuga tutvutakse alles siis, kui külalised on läinud või uue aasta esimesel päeval. Paljude jaoks pole kinkide kohe avamine hea toon. Kinkide kättesaamiseks esitavad luuletusi, laulavad ja tantsivad üksnes lapsed. Eesti jõulude traditsioon, kus kingi saamiseks peavad midagi tegema ka täiskasvanud, on mulle seepärast võõras ja kuna mulle eriti ei meeldi esineda, siis ka natuke vastukarva. Minu jaoks on see veidi lapsik, kui täiskasvanud seda kõike kaasa teevad.

Kuusk on saanud igal pool traditsiooniliseks vana-aastaõhtupuuks, aga selle kõrval on mõnel pool ka Lääne-Gruusiast pärit pähklipuukoorest tehtud puud, mille meiekeelne nimetus on chichilaki. Need on sellised kohevad, nagu lambavillast tehtud.

Vana-aastaõhtu söögiks on Gruusia toit, millele lisandub ainult sellele õhtule iseloomulik kozinaki, mis on Kreeka pähklitest ja meest tehtud karamellitaoline maius. Eelistatakse ka kalkuniliha kastmes ja põrsaliha ning kui võimalik, lükatakse terve põrsas vardasse.

Lisaks lumeisale kuulub vana-aastaõhtu traditsiooni juurde mekvle. See on seltskonnast keegi, kes pärast uue aasta saabumist läheb vargsi õue ja koputab siis uksele: „Peremees! Peremees!“ Talle avatakse uks ja ta loeb luuletusi ja pakub kõigile maiustusi. Mekvle, kelleks võib olla nii mees, naine kui ka laps, on kostümeerimata, soovib kõigile uueks aastaks õnne: et oleks palju vilja, koduloomi jpm. Vanasti vaadati just maakohtades, millise mekvle külaskäik naabritele õnne tõi ja siis kutsuti sama inimene järgmiseks korraks ka enda juurde. Õnne toonud mekvle kohta öeldakse, et tal on hea jalg. Kui mekvle rolli sobivat kandidaati pole, võtab peremees selle ülesande enda peale.

Vana-aasta õhtu möödub lõbusalt ja sageli kuulub selle juurde tants. Varem oli see rohkem kodune pidu, nüüd käiakse uut aastat vastu võtmas restoranides. Aga sõltumata sellest, kus vana-aastaõhtu möödus, kuulub uue aasta esimene päev külalistele: neid võetakse vastu ja minnakse teistele külla. Meil on nagunii iga külaline oodatud, aga 1. jaanuaril ei imesta nende üle keegi – tuppa kutsutakse isegi võõraid inimesi.

Vaiksed kodused talvepühad

Nädal aega hiljem tähistatavad jõulud on hoopis vaiksem püha, mis on seotud kiriku ja religiooniga. Õhtul minnakse kirikusse, mis on lahti öö läbi. Osa inimesi veedabki kirikus terve öö. Võrreldes vana-aastaõhtuga, mis on rohkem euroopalike tavadega, keskenduvad jõulud rahvuslikele kommetele. Kodudes põletatakse küünlaid, räägitakse religioonist ja tantsitakse rahvuslikke tantse. Kingitusi ei tehta. Tänaval ja kodudes lauldakse religioosset laulu „Alilo“, mis sarnaneb palvele. Vanasti anti tänaval „Alilo“ lauljatele asju ja raha, nad olid midagi Eesti mardi- ja kadrisantide laadset. Need lauljad viisid kogutud raha ja andamid kirikusse, kust see vaestele edasi jagati.

Jõulusöögina eelistatakse sealiha ja tehakse jõulupirukaid, mille sisuks on hakkliha, keedetud munad, magusad pähklid, mesi ja kuivatatud puuviljad. Tehakse lausa ristikujulisi jõulupirukaid. On ka neid, kes sel ajal liha ei söö, et puhastada organismi. Eestis olles proovisin päris esimestel jõuludel ära ka verivorsti. Huvi tekitas ebatavaline nimi. Selgus, et vorsti maitset polegi, pigem on tegemist pudruga. Hakkasin asja vastu rohkem huvi tundma ja kui selgus, et üks koostisosa ongi veri, tekkis mul tõrge. Mis mõttes veri! Pärast seda pole ma enam verivorsti ega verikäkki söönud. Ei taha.

Muidugi käib alati pühade juurde vein. Nagu me ütleme – ilma veinita pole grusiine. Tänapäeval on jookide valik muidugi suurenenud, meie tavadki on muutumas ja paljud noored võivad eelistada õlut, aga iga piduliku sündmuse puhul peab vein alati laual olema.

Uut aastat tervitatakse Gruusias kaks korda: seda tehakse ka vana kalendri järgi õhtul vastu 15. jaanuari. Pidustused on küll väiksemad, aga traditsioon on tugev ja üksteisele soovitakse: head uut aastat vana kalendri järgi!

Aga Gruusias on enne vana-aastaõhtut ja jõule veel üks oluline talvepüha – 17. detsembril on meil barbaroba. Seda tähistati juba enne kristluse vastuvõtmist. Müüdi järgi on Aiss Barbaroba päikese ema ja tema auks tehakse 17. detsembril ümmargust oapirukat, mis sümboliseerib päikest ja mida nimetatakse lobiani’ks. Sel päeval on lobiani kõigi grusiinlaste menüüs. Seda tehakse kodus ja tellitakse restoranides. Kui kellelgi pole ajapuudusel võimalik seda ise valmistada, ostab ta selle poest. Tänapäeval on Barbaroba kokku sulanud õigeuskliku traditsiooniga ja õhtul käiakse ka kirikus, aga mitte öösel nagu jõuluajal.

Eesti jõulukuu juures meeldivad mulle väga päkapikud ja piparkoogid, mida Gruusias pole. Piparkooke teen detsembris ise ja mitu korda!