Maailm

Türgi president Erdogan meenutab impeeriumi ja unistab sultanitiitlist (17)

Allan Espenberg, 21. detsember 2016, 04:00
OLULINE TEGELANE: Türgi presidendist Recep Tayyip Erdoganist (62) on tänavu saanud maailmaareenil oluline tegija.Foto: Reuters / Scanpix
Lõppeval aastal on tähtsa riigina üks maailma keskpunkt olnud Türgi, kus on juhtunud hulk sündmusi, mis ühel või teisel viisil on mõjutanud ja mõjutavad edaspidi Euroopat ja koguni maailma.

Türgi Vabariik kui osmanite (ottomani) võimsa impeeriumi järglane on maailmapoliitikas oluline tegija, seetõttu ka suurriigid (väiksematest rääkimata) ei saa ega tohi teda mingil moel ignoreerida. Seepärast on nii USA presidendil Barack Obamal kui ka Venemaa presidendil Vladimir Putinil tulnud mitmelgi puhul Türgi seisukohtadega arvestada. 

Samal teemal

Terroristidest riigipöörajateni 

Tänavu on Türgis aset leidnud sel hulgal tähtsaid sündmusi, et nende üleslugemiseks läheks vaja kümneid kordi suuremat leheruumi. Seetõttu esitame vaid mõne olulisema.

Türgist on saanud käesoleval aastal üks terroristide meelispaiku. Terrorirünnakuid korraldatakse vahetpidamata ja nii mõnigi kord on need kaasa toonud palju inimohvreid. Neid ära hoida või ennetada on võimatu, seetõttu tuleb arvestada olukorraga, et pommid jäävadki Türgi eri paigus plahvatama. Esmaspäeval lisas pingeid Venemaa suursaadiku Andrei Karlovi tapmine Ankaras.

Türgi olukorda on juba aastakümneid pingestanud ka Kurdistani Töölispartei, kes võitleb kurdide poliitiliste õiguste ja kurdide autonoomia või isegi riigi loomise eest. Kuna parteil on sõjaorganisatsioon, siis on ka kurdid korraldanud Türgis terroriakte. Mitu riiki ja organisatsiooni on kuulutanud Töölispartei terroriühenduseks.

Käesoleva aasta tippsündmus Türgis oli ebaõnnestunud riigipöördekatse, mille kohta ei osata tänaseni öelda, mis ikkagi oli. Kas tõepoolest oli mõningatel ringkondadel tõsine plaan president kukutada või oli see presidendi lavastatud näitemäng? Kui tagajärgedest rääkida, siis kõige imelikumaks saab pidada massilisi vallandamisi ja vahistamisi, sest kinni ei võetud ega vallandatud kümneid või sadu, vaid sarnased repressioonid tabasid ühtekokku umbes sadat tuhandet inimest. See on absurdi tipp! Kas tõesti sajad tuhanded inimesed teadsid riigipöördekatse ettevalmistusest või osalesid selles?

Oluline teema Türgi puhul on põgenikud, kellega Türgil on mugav šantažeerida nii naaber- ja suurriike kui ka Euroopa Liitu. Ja kuna see on igavene teema, millel lõppu ei paista olevat, siis on türklastel suured šansid saada teistelt riikidelt just seda, mida nad soovivad. 

Pagulastest Euroopa Liiduni 

Kuigi Türgist sai mullu sügisel Vene sõjalennuki allatulistamise järel Kremli ässitamisel üks vihatumaid riike tavavenelaste hulgas, on nüüdseks olukord rahunenud ja suhted enam-vähem normaliseerunud. Kui Ukrainaga võib Venemaa mitu aastat või isegi aastakümmet tülitseda ja see ei ole katastroof, siis Türgi-taolise riigiga on kasulikum häid suhteid hoida. Seetõttu jäigi Türgi-vastane kampaania Venemaal üsna lühiajaliseks. Pärast äsjast Venemaa suursaadiku tapmist lubasid Putin ja Erdogan, et koondavad jõud võitluseks terrorismiga.

Viimasel ajal on Türgi suhted teravnenud Euroopa Liiduga, sest türklased on kannatust kaotamas. President Erdogan teatas hiljuti kindlameelselt, et Türgi on Euroopas peremees, mitte külaline, ning Euroopa riikidel ei õnnestu Türgit Euroopast välja puksida. Mõnes mõttes võib Erdogani pahameelest arugi saada, sest Türgi esitas Euroopa Liiduga liitumise soovi ligi 30 aastat tagasi, kuid siiani pole ühinemisest asja saanud.

President Erdogan on rääkinud võimalusest pöörata pilgud ida poole ja ühineda näiteks Shanghai Koostööorganisatsiooniga. Loomulikult on tegu Euroopa Liidu ähvardamisega, sest Erdogan teab, et selline pööre pole lääneriikidele meeltmööda. 

Kriitikat ei kannata silmaotsaski 

Türgi president on üks selliseid riigipäid, kes suhtub väga valuliselt igasugusesse kriitikasse, kuid eriti pöördesse läheb ta siis, kui teda solvatakse või püütakse solvata.

Lõppevalgi aastal oli Erdoganil hulk kokkupõrkeid n-ö oponentidega nii Türgis kui ka välismaal, kes mõnitasid teda sõnade või piltidega. Seejuures on tema pihta pildunud kriitikanooli väga eri elualade ja rahvaste esindajad, kelle hulgas oli kõige prominentsemaks Suurbritannia välisminister Boris Johnson, kes veel enne ministriks saamist oli valmis treinud Türgi presidenti mõnitanud värsiread. Johnsoni luuletus, milles Erdogani kahtlustati suguühtes kitsega, pälvis koguni 1000naelase preemia. Praeguseks tähtsale ametikohale tõusnud Johnson häbeneb veidi seda luuletust.

Kuna praegustel andmetel võib Erdogan, kes sai presidendiks kaks aastat tagasi, võimule jääda koguni kuni 2029. aastani, siis on tal piisavalt aega riigi kujundamiseks presidentlikuks vabariigiks. Kui protsessiga lõpule jõutakse, siis kuuluks presidendile, s.t Erdoganile absoluutne võim riigis.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee