Kommentaar

Inga Raitar | Rail Balticu muldkeha mõistatus ehk Otsige lätlast (124)

Inga Raitar, parteitu kirjanik ja kirjastaja, 18. detsember 2016, 18:19
 
Lõpetasin möödunud nädalal riigikogus toimunud Rail Balticu kolmetunnise arutelu järelvaatamise ja tundsin end täiesti nõutuna. Enam selgemalt pole võimalik illustreerida fakti, et meil on kaks Eestit. Ühes kulgevad inimesed, kes analüüsivad, arutlevad ratsionaalselt ja teises kobrutavad hüüdlaused, sildid ja häma, mis katab mingeid läbipaistmatuid huve. On selge, et need hüüdlausujad ei ole rumalad inimesed. Miks nad siis käituvad kui jonnivad kolmeaastased, kui neile püüda selgitada, et ainult kommide söömine lõpeb hambaaukude ja haigevoodiga? Heas krimiloos alustab halle ajurakke kasutav detektiiv uurimist alati sellest, mis võiks olla teo tegelik motiiv.

Kavandatav ülikiire ühendus Euroopasse lõpeb tegelikkuses tupikuga Poola piiril. Jutt meid Euroopa ääremaastaatustest välja lülitavast kiirliinist on faktideta reklaamtekst. Poola raudtee arengukava ei näegi ette õhinapõhiste baltlaste rõõmuks pikendada ülikiiret ühendust Berliinini. Leedu–Poola piirile pole aga kellelgi ega millelgi vaja kihutada Tallinnast 150 km tunnikiirusega. Vilniusse ja Riiga on muidugi vaja sõita, kuid selleks tuleks lihtsalt ja kümme korda odavamalt uuendada olemasolevat raudteed, aga seda ei taheta jonniva järjekindlusega teha. Kuidas selgitaksid Poirot või Holmes, kellel on põhjust meie kodumaasse parandamatu haav lüüa ja mis motiiv see küll olla võiks?

Samal teemal

 “Mina kujutan pikka transpordisüsteemi Põhja-Jäämerest kuni esialgu Poolani, aga hiljem äkki hoopis Musta mereni küll ette ja pisikese Eesti osa selles (loomulikult mitte läbi Tartu), kuid see tuleb kõik siis, kui meie oleme juba vanad,” – selliseid fantaseerijaid on viimasel ajal üllatavalt palju sotsiaalmeediasse tekkinud. Kui küsida neilt, mis nende arvates on Rail Balticu ehitamise tegelik põhjus, siis tuleb vastuseid stiilis “ma usun, et” ja “ei saa ju välistada, et pole võimalik”.  Fantaseerijaid ei huvita reaalsus. Usk, et tõenäoselt hakatakse kunagi midagi vedama, mis meile kasu toob, ei põhine mitte millelgi.

Ei Läti saa läbi Eestita

Siiani pole selge, kas, kui kaua ja mis ulatuses toimub Euroopa Liidu poolne Rail Balticu projekti finantseerimine. Selles valguses on väga hästi näha, kui kavalad, targad ja oma riigi huvide eest seisvad on leedukad ja lätlased. Leedu saab siseriikliku trassi Vilniusest Kaunasesse ja eri rööpmelaiusi siduva ümberlaadimisjaama Kaunases. Läti saab raudteeühenduse Riia lennujaama ja raudteejaama vahel, mis töötab ka siis, kui ülejäänud raudtee Tallinnast Riiani seisab tühi. Kuid eestlased on võtnud vastu otsuse nii-öelda maasvedeleva euroraha saamise nimel põhjustada  kodumaale pöördumatuid tagajärgi ja seda ilma selge teadmiseta selle tulevasest tasuvusest. Lätlased seevastu paistavad teadvat – eurorahasadu ei pruugi kesta projekti lõpuni. Niisiis vajab Läti lubatud raha kohe, et endale vajalik jupike kiiresti valmis saada. Poirot sügaks siinkohal mõtlikult vuntsi.

Kõik Rail Balticu praegused uuringud teeb Riia uuringufirma. Ta saab tulemusi, mis tagavad tasuva Rail Balticu uurimise tellimuste jätkumise. Holmes meenutaks siinkohal, kes saatis meie eelmise presidendi uue naise esimest poega vabariigi aastapäeva vastuvõtul. Rail Balticu tipplobistist oli ootamatult saanud lapsehoidja – selle sildi all oli ju lihtne liikuda üritusel, kus on korraga kõik Eesti riigi tipud, keda üldse lobistada tasuks, kohal. Heas krimijutus võiks detektiiv öelda, et jõuline Läti lobi jõudis meie õuele eelmise presidendi kaudu. Oktoobris peetud Rail Balticu teemalisel konverentsil ütles seesama presidendiproua sõbrannast isiklik lapsehoidja, Rail Balticu peakoordinaator Baiba Rubesa, et tegelikult peaks kogu Rail Balticu juhtimine ja majandamine käima ühes kohas, mitte igas riigis eraldi. Arvake kolm korda, kus see üks koht võiks olla?

Selsamal konverentsil “Rail Baltic: kus on äri?” jäi silma, et 90% osalejatest olid noored heades ülikondades mehed, kes sõitsid Kumu ette uute läikivate autodega. Nad esindasid mingeid ministeeriumide allüksusi ning suhtekorraldus- ja uuringufirmasid. Nimetage üks põhjus, miks need hästimakstud noored mehed peaksid soovima oma hea elustandardi katkemist? Praeguseks on seoses Rail Balticuga kulutatud plaanimisele, uurimisele ja muudele valgekraelisele tegevustele juba peaaegu 10 miljonit. Nii ongi läinud tohutuks sõnadega rapsimiseks. Kõik, kes pole nõus lätlaste jaoks ainumõeldava Rail Balticu uue, üle Pärnu kulgeva trassi ehitamisega, on progressivaenulikud, Kremli-meelsed, rumalad jne. Valimatult on käiku läinud promoargumentide kapsasupp rosinatega stiilis “kuigi Rail Baltic ühendab meid kurjast idanaabrist lahti, saame tasuva kauba siiski Loode-Venemaalt üle Venemaa kontrollitava Arktika koridori” .

Samal konverentsil ontlikult Rubesa kõrval istunud poliitik teatas teisipäeval riigikogu kõnepuldist tõsikindlalt, et meie lapsed ei hakka selle projekti eest tulevikus maksma. Tõepoolest, maksuraha ümberjagajate lapsed ei hakka, hoopis meie, maksumaksjate omad hakkavad. Eeldusel, et nad suudavad praegu rahva valitutena jagada ehitusraha viisil, mis kindlustab nende pered mitmenda põlveni. Holmes ja Poirot tõstavad mõlemad korraga silmad ja jäävad kaadrisse äratundmisilmel vaatama. 

Joonlauaga Eestile kriips peale

Rail Balticule heakskiitu otsivad poliitikud räägivad umbmäärast loosungijuttu, sest nad teavad, et istuvad ohtlikult kahe tooli vahel. Ühel pool on eurotoetustest pudenev järgmiste valimiste raha, toetused ettevõtjatelt erakonnale ehituslepingute jagamise eest ja teisel pool hääled, mida neile ei anta, kui nad seovad oma nime projektiga, mida rahvas ei toeta ja mis Valdur Mikita sõnadega tõmbab Eestile kriipsu peale. Poirot tõstab sõrme: “Muldkeha!” Holmes noogutab. Muidugi, muldkeha rajamine Tallinna ja Pärnu vahele, mis võimaldab jagada mahlakaid ehituslepinguid, on Rail Balticu müsteeriumi võti. Elementaarne, Watson.

Supernännilt võiks küsida, miks laps, kellelt kommipakk käest võtta, end põrandale viskab ja lõugama hakkab. Kas tal pole argumente või on lihtsalt iha jätkuva komminaudingu järele, aga ta teab, et emal on hambaaukude ja kõhuvalu suhtes õigus? Mida teha lapsega, kes tunneb endalt midagi omaks peetavat ja nauditavat ootamatult käest võetavat? Miks kõlab osa esinemisi riigikogu kõnetoolist või ministeeriumide kõneisikutelt kangesti põrandal röökiva kolmeaastase moodi?

124 KOMMENTAARI

r
RailBaltica Vastu! 24. jaanuar 2017, 21:19
NÄITAME RAHVAVÕIMU! Ärme anna liiga kergekäeliselt alkirja!
NELJAPÄEV kell 12:00 - 14:00
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Harj...
(loe edasi)
Loe kõiki (124)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee