Maailm

Kas Donaldist saab millalgi Ronald? (7)

Allan Espenberg, 17. detsember 2016, 04:00
OOTUSÄREVUS: Donald Trumpi kritiseerijate hulk on pärast valimisvõitu tublisti vähenenud. Üha rohkem leidub neid, kes usuvad, et temast saab tubli riigipea. Oodata ei ole enam kaua, uus president annab ametivande 20. jaanuaril.Foto: Reuters / Scanpix
Donald Trumpi kritiseerijate hulk on pärast valimisvõitu tublisti vähenenud. Nüüd otsitakse USA järgmise riigipea sarnaseid jooni riigi eelmiste presidentidega, kusjuures kõige rohkem on Trumpi hakatud võrdlema Ronald Reaganiga, kes saabus Valgesse Majja täieliku võhikuna välispoliitika alal ja ega tema sisepoliitilisedki teadmised ja kogemused midagi erilist olnud.

Eelmistest presidentidest on Trumpi juba praegu kõige sagedamini võrreldud Ronald Reaganiga (1911–2004), kes oli USA president aastatel 1981–1989. Neil on tõepoolest üht-teist ühist.

Samal teemal

Nad said presidendiks peaaegu ühevanuselt: kui Reagan andis presidendivande vaid paar nädalat enne oma 70. sünnipäeva, siis Trump on 70aastane juba praegu. Seejuures pole kumbagi peetud vanuriks või pensionäriks, kuigi nad said presidendiks endast tunduvalt nooremate meeste asemel.

Reagan oli nooruses tubli filminäitleja. Ta mängis enam kui poolesajas mängufilmis, millest nii mõnigi on olnud nomineeritud erinevatele auhindadele ja mõni on ka preemia saanud.

Filmikogemuses Trump loomulikult Reaganile vastu ei saa, kuid temagi on kinematograafiaalal jõudu proovinud, mängides kümnete filmide episoodilistes rollides peamiselt iseennast (nn cameo-etteasted). Seetõttu võib mõlemat nimetada filminäitlejaks, kuid Trumpi siiski mõningate reservatsioonidega.

Mõlemal konservatiivseid väärtusi hindaval mehel on olnud mitu abikaasat. Kui Reagan oli presidendiks saades abielus teist korda, siis Trump on juba kolmandas abielus. Ja kuigi ameeriklastele ei meeldi, kui poliitikud vahetavad tihti abikaasasid, siis meelelahutus- ja meediategelaste puhul vaadatakse sellele läbi sõrmede.

Ka parteilised eelistused on Reaganil ja Trumpil olnud sarnased: mõlemad on andnud oma käe ja võib-olla ka südame vabariiklastele.

Poliitikaga hakkasid mõlemad tegelema samuti enam-vähem ühevanuselt, olles veidi üle 40 aasta vanad. Kui Trumpi puhul oli poliitika esialgu pigem hobi või meelelahutus, siis Reagan võttis poliitilist tegevust tunduvalt tõsisemalt ja saavutas ka rohkem: ta oli näiteks kaheksa aastat California kuberner.

See on ka arusaadav, sest Reaganil oli seljataga vaid filminäitleja karjäär, mis polnud pealegi kuigi edukas. Kuid Trumpist oli selleks ajaks saanud juba silmapaistev ja edukas ärimees, kes võttis poliitikat kui lustimängu.

Tegelikult on ameeriklastele üsna oluline, et inimene oleks enne presidendiks saamist olnud mõnel tähtsal poliitilisel ametikohal, et saaks nende kompetentsusest mingilgi määral aimu ning selleks ajaks on ka välja tulnud, kas neil on kapis skelette. Seetõttu valijatele mees tänavalt päris ei meeldi, kuid Trumpile tehti taas mööndus.

Trump – "uus Reagan" või hoopis "uus Kennedy"?

Ühiseid jooni või pidepunkte võib Trumpi ja Reagani eluloost veel leida, kuid hoopis tähtsam on küsimus, kas Donald Trump suudab presidenditoolil olla võrdväärne järeltulija Ronald Reaganile.

On ju teada, et kui Reagan valiti presidendiks, siis talle eriti ei halastatud: teda mõnitati ja tema üle irvitati. Räägiti, et teisejärgulistes filmides osalenud näitlejast ei saa head nahka loota ja presidendina tabab Reaganit täielik läbikukkumine ja ta peab häbiga ametist lahkuma, võib-olla isegi enne tähtaega.

Ometi läks kõik teisiti ja Reaganist sai eelmise sajandi üks USA tugevamaid, mõjukamaid ja populaarsemaid presidente, kel tuli ametis olla veel teinegi ametiaeg.

Nüüd on hakatud Donald Trumpi kutsuma muude hüüdnimede kõrval ka nimega "uus Reagan". Kui enne valimisi esitati retoorilisi küsimusi stiilis "Kas Trumpist võiks saada järgmine Reagan!", siis nüüd on paljud ameeriklased veendunud, et uus Reagan on tõepoolest sündinud.

Samas on selge, et USA president tavaliselt suuri muutusi ei korralda. Kuigi Obama jõudmine Valgesse Majja oli mõnes mõttes ootamatu, siis ega ta midagi ju USA elus ei muutnud.

Ka Reagan ei muutnud omal ajal suurt midagi, sest üldiselt pole senini ameeriklastele järsud ümberkorraldused meeldinud ja nad isegi pelgavad neid. Seetõttu võib oletada, et Trumpi sisseseadmisega Washingtonis ei toimu samuti erilisi murrangulisi sündmusi, vähemalt tavaameeriklaste jaoks.

Muide, selsamal 1987. aastal käis Trump Valges Majas ja kohtus Reaganiga. Veel on teada, et Reagani võimuperioodil oli Trump 1985. aastal pakkunud presidendile oma teeneid läbirääkimistel NSV Liiduga strateegilise relvastuse piiramise üle. Trump väitis, et ta on parem ja edukam läbirääkija ükskõik millisest USA poliitikust, kuigi tuumalõhkepeadest ei teadnud ta tollal tuhkagi.

On avaldatud ka kartust või lootust, et võib-olla tabab Trumpi näiteks John Kennedy saatus. "On täiesti selge, et Trumpi ähvardab nüüd hädaoht. Loodame, et Trump ei jaga president John Kennedy kurba saatust, kui tema vastu astusid välja USA oligarhid, " on öelnud USA politoloog ja endine diplomaat Jim Jatras.

Microsofti asutaja Bill Gates peabki Donald Trumpi "uueks Kennedyks", kuid seda heas mõttes. Ta avaldas telekanalis CNBS arvamust, et Trump suudab riigi innovatsiooni abiga ühendada.

Veel on Trumpi võrreldud Franklin Rooseveltiga, kes suutis Ameerika pärast ülemaailmset majanduskriisi taas jalule tõsta. Mõnede demokraatide meelest meenutab Trump aga pigem Hitleri- või Mussolini-laadset diktaatorit. Paralleele on tõmmatud ka Trumpi ja Putini vahel. "Uus Reagan? Ei, Trump on pigem Putin," kirjutas Saksa ajaleht Die Welt ühes pealkirjas.

Argentina politoloog Marcelo Omar Montes aga ei pea võimatuks, et Trumpist saab hoopistükkis Ameerika Gorbatšov. Tema arvates tahab Trump oma riiki taaselustada, nagu soovis omal ajal teha Gorbatšov NSV Liiduga. Kõik me teame, mis sellest välja tuli. "8. november läheb ajalukku kui USA lõpu algus," kirjutas Montes.

Kas Trump muudab Ameerika jõukamaks?

Ajakirja Politico arvates võib Trump saata põrgusse kõik selle, mida ta rääkis valimiskampaania ajal ja asuda valitsema Ronald Reagani või Richard Nixoni stiilis. USA kolumnist Charles Krauthammer on aga öelnud, et Trump kuulutab ette uut ideoloogilist revolutsiooni, millist pole nähtud alates Reagani aegadest.

Kui Reaganil olid üpris kindlad põhimõtted ja ta moodustas oma meeskonna tugevatest ja tarkadest ekspertidest, siis Trumpil on selles osas veel õppida, sest praeguseks on ta mitu valimiskampaania ajal välja käidud lubadust juba tagasi võtnud. Samas on tal veel aega oma printsiipe kujundada ja täie hooga käib juba ka meeskonna komplekteerimine.

Trumpiga seoses on räägitud ohtudest ja riskidest, mis võivad Ameerikat tema presidentuuri ajal tabada. Seetõttu on käibele tulnud koguni fraas: kui Trumpi ajal karta kõige halvemat, siis võib iga veidikenegi parem asi tunduda tõelise kingitusena.

USA ajaloost on teada igasuguseid presidente. On olnud selliseid, kes pöörasid suuremat tähelepanu meelelahutusele, golfimängule ja populaarsete näitlejataride võrgutamisele kui riigiasjadele.

Presidentideks on olnud fanaatilisi pokkerimängijaid, patoloogilisi seelikukütte, kroonilisi joodikuid, aga ka laiskvorste, unistajaid, eneseimetlejaid. Nad kehtestasid tobedaid seadusi, alustasid mõttetuid sõdu, võtsid vastu ekslikke otsuseid.

Arvatakse, et ligi pooled USA presidentidest (umbes 20) pole olnud oma ülesannete kõrgusel ja on saanud hakkama suurte lollustega. Ja ikkagi USA püsib endiselt ja ükski sellistest presidentidest pole suutnud riiki lammutada või hukatusse saata.

Rumeenia päritolu USA politoloog, Ronald Reagani nõunikuna töötanud Edward Luttwak on veendunud, et Trump kui ärimees teeb esijoones seda, mis on kasulik tema ettevõttele: "Aga praegu on tema ettevõtteks terve riik, Ameerika Ühendriigid. Isegi Venemaa võib selles äris olla vägagi kasulik partner."

The New York Times on leidnud paralleele ühiskonna sarnasest reageerimisest Trumpi ja Reagani valimisvõidule. "Vaatamata paanikale demokraatide leeris, muutus Ameerika pärast Reagani kaht ametiaega rikkamaks ja turvalisemaks." Võib-olla juhtub midagi sellist ka Trumpi ajal. Välistatud see igatahes pole.

Valijamehed kogunevad esmaspäeval

Kahe päeva pärast kogunevad Ameerika Ühendriikides valijamehed, et valida riigile lõplikult uus president.

Kuna Donald Trump kogus 8. novembri valimistel 306 valijamehe toetuse, jättes Hillary Clintonile vaid 232 valijameest, siis ei tohiks lõpptulemuses kahtlust olla.

Kuigi mõni Trumpi selja taga olema pidanud valijamees on lubanud hääle anda hoopis Clintonile, on Trumpi ja Clintoni valijameeste suhe niivõrd suur, et üllatust ei tohiks tulla.

Trump ja Reagan – välispoliitikas vastandid või siiski mitte?

ÜLETAS OOTUSI: Vastu kõiki ootusi sai aastatel 1981–1989 USA presidendiks olnud Ronald Reagan oma missiooniga hästi hakkama. Pildil on ta koos tollase Suurbritannia peaministri Margareth Thatcheriga.Foto: AFP / Scanpix

Välispoliitikas oli Reagan presidendiks saades täielik amatöör ja hädapätakas, kuid ta sai oma missiooniga suurepäraselt hakkama ja tema ajal paranes tunduvalt rahvusvaheline olukord ja USA võimsuski.

Näiteks NSV Liiduga käitus ta väga targalt: kõigepealt survestas ja hirmutas, seejärel aga meelitas ja võttis kaissu. Samasuguses seisus on praegu ka Trump, kes ei jaga välispoliitikast praktiliselt ööd ega mütsi, kuid see ei tähenda, et ta sellel alal hakkama ei saaks.

Kindlasti saavad tal olema head ministrid ja nutikad nõunikud, kes suudavad presidendile kõik välispoliitikaalased nüansid peensusteni selgeks teha.

USA poliitikute mälestustest on teada, et tavaliselt luges Reagan dokumentidest ja aruannetest läbi ainult esimese lehekülje, kus olid tema abide visandatud lühikokkuvõtted.

Reagani-aegne poliitik Elliott Abrams jutustas, et Reagan tavaliselt küll ei tukkunud välispoliitiliste koosolekute ajal, kuid elavnes ta üksnes siis, kui mingi probleem teda tõepoolest huvitas. Seega ei tohiks ka Trump ei välispoliitikas ega teisteski probleemides hätta jääda.

Kui Mike Pence asepresidendikandidaadina väitis, et Trumpil ja Reaganil on palju ühiseid ideid ja kokkulangevusi, siis USA politoloog ja professor, USA endine suursaadik Venemaal Michael Anthony McFaul on hoopis vastupidisel seisukohal.

Ajalehes The Washington Post septembris ilmunud artiklis väidab ta, et Trumpi ja Reagani välispoliitikas (Trumpi puhul on praegu teada vaid tema välispoliitilised plaanid) ei ole praktiliselt mingeid ühiseid jooni, need olevat täiesti vastandlikud. McFauli teada on kahel presidendil vaid üks ühine omadus – lubadus suurendada sõjalisi kulutusi.

Venemaa olukorraga tuttav McFaul juhib tähelepanu asjaolule, et vastased Venemaa poolel on mõlemal presidendil täiesti erinevad.

Kui Gorbatšov püüdis nõukogude riiki demokratiseerida ja suhteid läänemaailmaga tihendada, siis Putin tahab süvendada autokraatiat ja läänega suhteid pigem piirata. Kui Reagan abistas Gorbatšovi tema püüdlustes NSV Liitu paremaks ja avatumaks muuta, siis McFauli hinnangul Trump midagi sellist ei kavatse.

"Reagan pidas vajalikuks toetada meie liitlasi Euroopas ja Aasias, kuid Trump seda meelt pole," kirjutas McFaul. "Reagan uskus vabakaubandusse, aga Trump mitte.

Reagan uskus kirglikult vabadusideaalide levimisse kogu maailmas, kuid Trump seda ei usu. Reagan uskus Ameerika ainulaadsusesse, Trump aga mitte." Endine suursaadik väitis, et Trumpi meelest ei erine Ameerika Ühendriigid putinlikust Venemaast mitte millegi poolest.

New Yorgi endine linnapea Rudy Giuliani on kindel, et Trumpi ja Putini vastasseisus tulevad mängu reiganlikud nipid: "Trump saab Putinist jagu Reagani kombel – ilma ühegi püssilasuta."

Eksmeeri sõnutsi püüab Trump tõrjuda Putini positsioonidele, kus temaga oleks võimalik efektiivselt töötada, sest just sellist stiili rakendas Reagan suhtlemisel Gorbatšoviga – tulemuseks oli külma sõja lõpp.

Ameeriklastele on alati olnud olulised suhted inglastega. Teadupärast oli Reagan 1980. aastatel väga lähedane Suurbritannia tollase peaministri Margaret Thatcheriga. Nüüd on küsimus, kas Trump suudab seada sisse sama head suhted brittide praeguse naisvalitsusjuhi Theresa Mayga.

USA presidentide IQ

ESIKOLMIKUS: IQ järgi oli John Kennedy tarkuselt kolmas USA president.Foto: AFP / Scanpix

Hulgaliselt on koostatud USA presidente järjestavaid edetabeleid. Näiteks USA psühholoog Dean Simonton tegi kindlaks presidentide intelligentsuse ja määras hinnanguliselt nende IQ.

Simontoni arvates olid USA kõige targemateks presidentideks:

1. John Adams (president 1797–1801) IQ 173

2. Thomas Jefferson (1801–1809) IQ 160

3. John Kennedy (1961–1963) IQ 158

4. Bill Clinton (1993–2001) IQ 156

5. James Madison (1809–1817) IQ 155

Kõige rumalamateks presidentideks olid:

1. Ulysses Grant (1869–1877) IQ 120

2. James Monroe (1817–1825) IQ 124

3. Warren Harding (1921–1923) IQ 124

4. George Walker Bush (2001–2009) IQ 124

5. Andrew Johnson (1865–1869) IQ 125

Millisele kohale selles tabelis võiks asetuda Donald Trump, pole teada, sest mõningatel andmetel on tema IQ hinnanguliselt 156, kuid teistel andmetel – tunduvalt madalam, näiteks 142.

Trumpi vastaskandidaadi Hillary Clintoni IQ olevat aga 140. President Ronald Reagani, kellega Trumpi kõige sagedamini võrreldakse, IQ-tase olevat olnud 130.

Rahva ja ekspertide arvamused lahknevad

Kompanii Gallup uuris 2012. aastal USA elanike arvamust viimase aja presidentide kohta ja parimaks tunnistati Ronald Reagan, kellele järgnesid Bill Clinton ja George Bush vanem.

Kompanii Public Policy Polling tahtis ameeriklastelt hinnangut kõigi USA presidentide kohta ja paremusjärjestus kujunes selliseks: George Washington, Abraham Lincoln, Thomas Jefferson, Theodore Roosevelt ja John Adams. PPP reitingus jäi Reagan alles 14., Clinton 17. ja George Bush vanem 19. kohale.

Siena kolledži instituut korraldas sarnase küsitluse ekspertide hulgas ja viieks paremaks presidendiks kuulutati Franklin Roosevelt, Theodore Roosevelt, Abraham Lincoln, George Washington ja Thomas Jefferson. Eksperdid asetasid Clintoni 14., Reagani 17. ja George Bush vanema 21. positsioonile.

OOTUSÄREVUS: Donald Trumpi kritiseerijate hulk on pärast valimisvõitu tublisti vähenenud. Üha rohkem leidub neid, kes usuvad, et temast saab tubli riigipea. Oodata ei ole enam kaua, uus president annab ametivande 20. jaanuaril.Foto: Reuters / Scanpix

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee