Eesti uudised

Kas "uus Põhjamaa" omavalitsuste hoolekandes? (4)

Jüri Kõre, Tartu ülikooli sotsiaalpoliitika lektor, Tartu linnavolikogu liige , 15. detsember 2016 17:48
Jüri Kõre
Aasta algusest kehtima hakanud uued nõuded sotsiaalteenuste pakkumisel on küll laialdaselt kõneaineks, kuid vähesed on vaevunud mõtlema, kuhu me neid rakendades suundume, kirjutab sotsiaalpoliitika lektor Jüri Kõre
Iru hooldekodu eakad nautimas rahvusvahelise muusikapäeva üritusi. Foto: Teet Malsroos

Selgituseks olgu öeldud, et seadus kohustab omavalitsust osutama oma elanikele vähemalt kümmet sotsiaalteenust, alustades nõustamise ja lõpetades hooldekodukoha pakkumisega. Iga küsija abivajadust tuleb hinnata ja selle tulemusel suunata inimene kas teenusele, aidata teda toetusega, juhatada riiklikule teenusele vms. Kõrge ametniku tähelepanu põhjuseks oli puudega lapse vanema kaebus. Tema vajadusi ei vaevunud linna sotsiaalosakond isegi hindama, teenusele suunamisest rääkimata.

Tartu juhtumi lahkamise tuhinas jäi ajakirjanike tähelepanuta õiguskantsleri järgmine ja hoopis kaalukam avaldus. 24. oktoobril läks kõigi Eesti omavalitsuste poole teele märgukiri palvega “...hoolitsege, et teie linna või valla õigusaktid ja tegevus sotsiaalteenuste osutamisel oleksid seadusega kooskõlas!”

Osa selle kirja lõike kattus küll juba varem tartlastele saadetud läkitusega, kuid ilmselt olid õiguskantsleri ajendiks ikkagi Eesti eri paigus ilmsiks tulnud samalaadsed probleemid. Samas võib ilmselt eeldada, et arusaamatused 2016. aasta algusest kehtima hakanud uue seaduse tõlgitsemisel ei lõpe ühe ega kahe näpuviibutuse peale ning kaebusi, selgitusi, küsimusi ja vastulauseid tuleb edaspidigi.

Kas teenused kõigile?

Miks pole seadus, mille väljatöötajad on Eestimaale rohkem kui ühe tutvustusringi peale teinud, omavalitsustegelastele arusaadav?

Võib-olla seetõttu, et kakskümmend aastat kehtinud reeglitega võrreldes on hoolekande korralduses algatatud nüüd põhimõtteline muudatus. Euroopas toimus sarnane pööre 1960-ndatel ja seda kirjeldatakse sageli kui „vaestehoolekande” asendumist „sotsiaalhoolekandega”. Kui enne sai maksumaksja kulul hoolekandeteenuseid vähemus – eelkõige vaesed kogukonnaliikmed, siis sealt edasi sisuliselt igaüks.

Kordame eelnevalt öeldut: seadus kohustab nüüd meiegi omavalitsusi igat abiotsijat hindama ja kui vaja, siis ka aitama. Kas meil napib uues olukorras oskusi? Sugugi mitte. Keskmine Eesti vald osutab täna küll ainult 7–8 sotsiaalteenust, kuid Eestimaa peale kokku lugedes on neid teenuste loendis poolsada. Kas klientide hulk kasvab? Võib, aga ei pruugi. Kas keegi saab tööd juurde? Seda küll. Sest isegi siis, kui kliente ei lisandu, lisandub info küsijaid, hindamisi, kasvab bürokraatia jms. Kas kulud kasvavad? Pigem kasvavad (eelnevalt loetletud tegevustega seoses), kuigi täpselt on seda pea võimatu hinnata.

Kust tuleb raha?

Kindlasti peaks koos muudetud seadusega muutuma ka sotsiaalteenuste rahastamine. Erasektorist teenuse ostmisel tuleks suhteliselt jäikade lepingute asemel kasutada raamlepinguid. Jooksva aasta teenusesaajate arv ja rahaline maht lepitaks kokku jooksva aasta eelarves, mitte 2‒4 aasta peale ette. Raamlepingud pole Eesti omavalitsustele tundmatud, neid harrastatakse eri paigus ja valdkondades. Sellegipoolest võib ennustada vaidlusi teenuste rahastamise üle, sest omavalitsustele on must-valgelt (eespool viidatud õiguskantsleri kirjaga) teada antud: “... riik peab tagama KOV-idele piisavalt raha ... kõigi kümne sotsiaalteenuse osutamise korraldamiseks abivajajatele sobivas mahus ja kvaliteedis”. Millise valemiga vajalik rahasumma munitsipaaleelarvetesse jõuab ja kuidas toimub raha puudujäämise korral riigilt lisavahendite taotlemine, on paraku ebaselge.

Rahast rääkides ei ole peamine probleem riigi- ja kohaliku eelarve vahekord. Rahalised suhted on segased ja vastuolulised natuke pikemas ahelas: kodanik-omavalitsus-riik. See, mida juriidiliselt nimetatakse perekonnaliikmete ülalpidamiskohustuseks, mõjutab (moonutab) teenusekorraldust ja teeb selle majanduslikult ebaefektiivseks, vähe tulemuslikuks ja kliendivaenulikuks.

Vale ots ees

Suures osas maakeral on kasutusel sotsiaalteenuste rahastusmudel, mille kohaselt kliendi (tema perekonna) omaosalus odavamate teenuste eest maksmisel on suhteliselt suurem, kallimatel teenustel väiksem. Meie konkreetsed (üksikute omavalitsuste) rahastusmudelid võivad toetuda risti vastupidisele loogikale. Lastetu kogukonnaliige võib koduhooldusteenust saada tasuta ka siis, kui tal on piisavalt ressursse. Ja sama teenuse eest võib vald lapsega vanainimesele esitada n-ö täisarve, isegi siis, kui mõlemal (eakal ja tema lapsel) on sissetulek napp.

Sellist hoolduspoliitikat ajades teevad omavalitsused eakatele kodanikele tohutut kahju. Tasulisest koduhooldusteenusest pered pigem hoiduvad, sest üheksal juhul kümnest ootab ju ees hooldekodu ja hoopiski kopsakamad arved (mida KOV-id siis kohati maksta aitavad). Nii jõuabki inimene hooldusasutusse sageli kiiremini, kui see mõistlik oleks ja kehvemas seisus, kui ta saanuks koduhooldust.

Läbimõeldud hoolekandekorraldusega riikides saab meiega võrreldes suhteliselt suurem osa eakaid ikkagi abi kodus ja väiksem osa hooldekodus. Seda isegi dementsete hoolduses, kus Eestis on viimase aasta jooksul tekkinud tuntav surve eelkõige asutustes pakutava hoolduse laiendamiseks.

Tahame üht, teeme teist

Kuna institutsionaalne abi on meil võrrelduna koduabiga väga kallis, siis peaks loogiliselt eelisareng olema viimasel ehk inimestele teenuste pakkumisel kodus toimetulekuks. Paraku ütleb sotsiaalministeeriumi statistikaveerg, et viimase kümne aastaga on koduhoolduse klientide arv kasvanud napilt kahesaja võrra (6428-lt 6673-ni), hooldekodus viibijate arv aga kahe tuhande võrra (4970-lt 7121-ni).

Veelgi kujukam on järgmine fakt: kuigi hooldajatoetus on näruselt väike (enamasti paarkümmend eurot), on omavalitsused suutnud selle saajate arvu vähendada kümne aastaga 18 000-lt (2005. aastal) 10 000-le (2015. aastal).

Selline väga kokkusurutult kirjeldatud omavalitsusliku hoolekande korraldus pole mõistlik ei inimlikust ega ka majanduslikust vaatenurgast. Paraku ei märka seda ebakõla värskelt muudetud sotsiaalhoolekande seadus ja arusaamatul põhjusel jäi teema ka äsjase koalitsiooni sõlmimisel tähelepanu alt välja.

Nii tundubki, et hoolekande kallilt korraldamiseks ei pea riik olema ilmtingimata rikas nagu Põhjamaa. Sellega saab mängeldes hakkama ka tagasihoidlikuma arengutasemega Eesti. Kas see äkki ongi poliitikute lubatud Uus Põhjamaa? 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee