Kommentaar

Mart Helme | Ohtlik viisavabadus Ukrainaga (130)

Mart Helme, riigikogu liige, EKRE, 15. detsember 2016, 16:59
Foto: Teet Malsroos
Euroopa Liit on heaks kiitnud viisavabaduse sisseseadmise Ukraina ja Gruusiaga. Loomulikult pole see seotud armastusega ukrainlaste ega grusiinide vastu, vaid ainult ja üksnes niinimetatud vana Euroopa omakasupüüdlike eesmärkidega. Neist esimene seostub Venemaaga peetava geopoliitilise ja propagandistliku vägikaikaveoga, teine aga heaolulõksus viskleva Lääne-Euroopa majanduslik-demograafiliste vajadustega.

Uus venestamislaine

Lähis-Ida ja Aafrika rändesurve ja sellega seoses Euroopasse jõudnud islamiradikalism on tööjõudu ning verevärskendust vajavate heaoluriikide valitsuse sundinud moslemitele alternatiive otsima. Ja ennäe – kristlik Ukraina ja Gruusia, kes liiatigi Euroopa Liitu marjamaana näevad, on selleks sobivaimast sobivad. Ühtekokku moodustavad nad üle neljakümnemiljonilise kultuuriliselt ja hariduslikult vastuvõetavama inimjõu reservuaari, millest sisuliselt juba praegu kollektiivselt pensioneeruv vana Euroopa elujõudu ammutada saab.

Kuigi Poola, kus praegu on juba umbes kaheksasada tuhat ukrainlast, ägab Ukrainast tuleva immigratsioonisurve all, ei kujuta endise Nõukogude Liidu äärealadelt saabuv inimlaine 81 miljoni elanikuga Saksamaale või 66 miljoni elanikuga Prantsusmaale ei demograafiliselt ega kultuuriliselt siiski mingit ohtu, eriti kui võrrelda seda nende probleemidega, mis on endaga kaasa toonud migratsioon teiselt poolt Vahemerd. Ja tõepoolest, pole kahtlust, et ukrainlased, grusiinid, moldovaanid ja ka venelased integreeruvad Lääne-Euroopa rahvaste hulka põlvkonna-paari jooksul nii, et peagi ei jää nende etnilist algupära sageli meenutama isegi teistsugused nimed.

Missugune on aga Eesti positsioon? Loomulikult oleme meiegi truualamlikult viisavabadust nimetatud riikidega tervitanud. Raporteerime reipalt, et Ukraina ja Gruusia on omalt poolt kõik vajaliku teinud ja nüüd on järg meie käes. Welcome to Estonia! (tere tulemast Eestisse – toim.) Me ei räägi sõnagi sellest, et võrreldes Saksamaa või isegi Soomega on meie olukord kardinaalselt erinev. Sest meil on juba arvukas venekeelne kogukond, meil on endiselt kukil tugev vene keele surve ja meid endid, eestlasi, on siia, oma ajaloolisele kodumaale alles jäänud vaid 900 000. Meil nagu ei taibata, et ukrainlasi on üle 40 miljoni ja grusiine 4 miljonit. Et need rahvad kasutavad rahvusvahelise suhtluse keelena vene keelt. Et need riigid on mõlemad väga korrumpeerunud – Ukraina on kuulutatud Euroopa kõige korrumpeerunumaks riigiks. Ja et neil rahvastel on siin ees ootamas juba oma kogukonnad.

Meil pole mõtet rääkidagi asjaolust, et eesti keele ja kultuuri külgetõmbejõud on siia sattunud võõrastele meie geograafilises asukohas vene kultuuri ja keele külgetõmbejõuga võrreldes umbes nagu Kuu külgetõmbejõud Jupiteri külgetõmbejõuga võrreldes. Kahekümne viie aasta jooksul pole ei keeleseadus, keeleinspektsioon ega eesti keele õpetamine vene koolides suutnud viia selleni, et eesti keelega oleks igas meie väikese kodumaa nurgakeses võimalik probleemideta hakkama saada. Ja nüüd me avame siis tagaukse – sedakorda Ukraina kaudu – uuele venestamislainele! Sest see laine ei jää tulemata.

Eestit jääb vähemaks

Riigis, kus käib sõda, mis on üdini korrumpeerunud ja kus vaeseid ei loeta mitte miljonites vaid kümnetes miljonites, leidub massiliselt neid, kes tahaksid oma uue kodumaana näha Eestit. Ja meie puhul pole vajagi, et neid tuleks siia ligemale miljon, nagu Poolasse. Piisab sajast tuhandest, et meie niigi habrast keelelis-demograafilist tasakaalu täielikult paigast lüüa. Lisaks muutub Eesti transiidimaaks veelgi magusamatele marjamaadele koos sellega kaasneva inimkaubanduse ja muude kuritegudega.

Riigiametnikud ja multikultipoliitikud vannuvad, et inimeste liikumisele jäävad siiski kehtima teatud piirangud, vajalikud on mitmesugused ametlikud dokumendid jne. Kuid kui ukrainlane võib Eestis 90 päeva viisavabalt viibida ja tal on plaan alaliseks siia kolida, leiab ta vahendajad, kes aitavad tal kas töökoha leida, fiktiivse abielu sõlmida või mingi muu viguri välja mõelda, mille alusel ta enam tagasi minema ei pea.

Muide, meil ju kurdetaksegi, et töökäsi ei jätku, eriti oskustöölisi. See, mis tegelikult sisserände puhul endisest Nõukogude Liidust juhtub, on aga midagi väga ebameeldivat. Meile valgub suur hulk inimesi, kes on valmis siia jäämise nimel töötama illegaalselt ja väga madala palga eest. See omakorda veab alla palgataseme siin juba töötavatel inimestel. Ahelreaktsioonina suurendab viimane aga eestlaste väljarännet Soome ja teistesse meist kõrgema palgatasemega riikidesse. Võib juhtuda, et ühel päeval saab Helsingis eesti keelega paremini hakkama kui Tallinnas! Ja see pole sugugi nali.

Viisavabadus Ukraina ja Gruusiaga on Trooja hobuse vabatahtlik vedamine meie müüride vahele. Tulemuseks on slaavi rahvastiku osa kiire ja järjekindel kasv ning vene keele positsioonide laienemine ja kindlustumine. Eestit kui meie rahvuskodu jääb selle tulemusena järsult vähemaks, Moskva võimalused meie lõa otsa võtmiseks venekeelse elanikkonna kaarti kasutades kasvavad aga hüppeliselt.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee