5
fotot
Felicity Jones Jyn Ersona (Outnow.ch)

„Star Warsi“ saaga sõsarfilm „Rogue One: Tähesõdade lugu“ toob ükskord ammu kaugel, kaugel galaktikas hargnevad sündmused vaatajale lähemale ja süstib need sügavamale naha alla kui ükski senine tähesõjafilm. Linalugu, mille tegevustik paigutub põhifilmisarja III ja IV osa vahele, paneb Luke Skywalkeri, Leia Organa ja Han Solo kangelastegusid vaatama hoopis teise pilguga.

Selleks et armastatud kolmik saaks galaktikat päästa, peab keegi neile teed sillutama. Kui ühe lasuga planeete hävitava Surmatähe kavandid impeeriumivastaste mässuliste kätte ei jõuaks, ei teaks Luke IV osas „Uus lootus“, kuhu on vaja sihtida, et superrelv õhku lendaks.

Kavandite varastamise missiooni juhib Felicity Jonesi („Kõiksuse teooria“, „Inferno“) kehastatud kartmatu ja isepäine Jyn Erso. Niisiis lisab Gareth Edwardsi („Koletised“, „Godzilla“) lavastatud „Rogue One“, täpselt nagu kosmosesaaga aasta eest kinodesse jõudnud VII jagu „Jõud tärkab“, ulmefilmitaevasse ühe imetlusväärse naissõdalase.

„Rogue One’i“ Jyn on põhisaaga uue kangelanna Reyga (Daisy Ridley) mitmeti sarnane. Temagi on väikse tüdrukuna kõvasti haiget saanud ja jäänud ilma vanemlikust hoolest. Nagu Rey, kes ootab, et ta hüljanud vanemad talle järele tuleksid, loodab ka Jyn uuesti kohata insenerist isa, kelle julm impeerium on vastu tahtmist oma tööriistaks muutnud (ulme võib olla küllaltki eluline – eks ole meiegi ajaloos diktaatorid ikka helgeimad ajud enda heaks tööle sundinud). Nii Reyd kui Jyni on raske lapsepõlv karastanud ja õpetanud enda eest seisma, nad on tõrksad ja kangekaelsed.

Kangelannasid eristab aga see, et Jynil pole jedidele omaseid üleloomulikke võimeid, mistõttu on vaatajal ehk lihtsam temaga samastuda. Kui Rey on paljude fännide meelest algusest peale pisut liiga täiuslik, siis Jyn „meenutab pisut haavatud looma, kui vaataja temaga tuttavaks saab“, nagu osatäitja Felicity Jones on ajakirjas Glamour teda äärmiselt tabavalt iseloomustanud. Jyn on küll ülimalt osav, nutikas ja julge, ent talle ei lenda valgussaabel õigel hetkel iseenesest pihku. Ja ta toetub rohkem teiste vastuhakkajate meeskonnale, kes teda ümbritseb.

Õnnestunud näitlejaansambel

Jones, kes on ennast kinolinal juba väga heast küljest näidanud ja pälvinud „Kõiksuse teooria“ naispeaosa eest ka Oscari nominatsiooni, on Jyn Ersona veenev. Mässulistele peetud kihutuskõned on Jonesi esituses nii jõulised ja mõjusad, et ilmselt astuks suurem osa kinopublikustki mõtlemata tema selja taha.

Positiivselt üllatab seni Ameerika filmides peamiselt kõrvalrolle teinud mehhiko näitleja Diego Luna „Rogue One’i“ meespeaosas kapten Cassian Andori rollis. Roll isegi on sümpaatne ja elutruu – mitte mängleva kergusega raskustest läbi lendav ja sealjuures nalja viskav kaunismees, vaid tõsine, morn ja veidi karune, justkui ehtne võitluses karastunud ja kripeldava südametunnistusega sõdur.

Kindlasti õigustas ennast ka režissöör Edwardsi valik kasutada kandvates kõrvalosades lisaks kuulsamatele nimedele Mads Mikkelsenile ja Forest Whitakerile maailma mastaabis tundmatuid näitlejaid – värsked näod mõjuvad rohkem kui inimesed meie hulgast ning kõik nad saavad hakkama emotsionaalse sooritusega. Huumorit lisab linaloole eelkõige impeeriumi droid K-2SO (Alan Tudyk), mis on ümber programmeeritud mässuliste heaks töötama.

Kuigi valgusmõõga sähvimist näeb selles filmis õige vähe ja võitluskaadrid mõjuvad seetõttu tõetruumalt (eriti arvestades kiiret tehnika arengut ja seda, et sõjatehnika on nagunii aastakümneid ees sellest, mida tavainimene aimata oskab), ei puudu ka kõik ehttähesõjalik – erinevate planeetide kirevad asukad ja ahhetamapanevad kosmosevaated. Näeb isegi Darth Vaderit – selleks puhuks on mikrofoni taha naasnud legendaarne James Earl Jones – ja printsess Leiat, kes on originaaltriloogiast pärit kaadrite abil tagasi filmilinale toodud.

Hiina näitlejad Jiang Wen (vasakul) ja Donnie Yen, kellest viimane kehastab filmi ainsat head tegelast, kel on üleloomulikud võimed, sest ta suudab kontrollida Jõudu. (Outnow.ch)

Kindlasti mitte lõbus koguperefilm

„Rogue One“ kruvib põnevust üles alguskaadritest viimase hetkeni. Puhkust vaatajale ei anta. Ja lõpp, hoolimata sellest et on ette teada, et Surmatähe kavand õnnestub varastada, suudab ikkagi raputada. Parajalt rusuv oli ka „Star Wars: Osa III – Sithi kättemaks“, kuid sealne traagika oli hoopis etteaimatavam.

Müts maha, et filmitegijad ei läinud ninnu-nännu-teed ega säästa vaatajaid pisarate lahistamisest. Päris elu ongi halastamatu ja vapraimgi kangelane ei tule igast olukorrast puhta nahaga välja.

Impeeriumi kurikuulus superrelv Surmatäht (Outnow.ch)

Kui lõpuks järele mõelda, siis on kõik ekraanil nähtu nii realistlik ja inimlik. Iga vastuhakk diktaatoreile nõuab kuhjaga ohvreid ja ohverdusi. Kui mäss ei ole ülim eesmärk, mille nimel ollakse valmis loobuma kõigest muust, ei saada seda ka edu. Mässuline – ehkki ta teab, et võitleb heade poolel – tunneb end patusena ja püüab unustada kõiki suure eesmärgi nimel võetud elusid. Parim sõdur on see, kel pole midagi kaotada. Ja ka hirmsas kuritöös võib peituda heategu.

Nii et kui põhisaaga filmid, iseäranis osad I–III, olid vahvad koguperefilmid, siis „Rogue One’i“ puhul tasuks tõsiselt võtta märget „alla 12aastastele mittesoovitatav“. Kinosaalis minu kõrval istunud algkooliealist last pidi ema igatahes vahepeal rahustama.

Kokkuvõttes on see kohustuslik vaatamine kõigile "Star Warsi" fännidele ja täiendab hästi seninähtud saagafilme, ent toimib ilmselt edukalt ka täiesti omaette loona.

Jaga artiklit

2 kommentaari

"
"Star Warsi" film  /   14:59, 18. dets 2016
aeg on lõpetada tobedused
O
onn  /   21:11, 17. dets 2016
Sinu kommentaar ei vasta meie reeglistikule, palun muuda kommentaari!

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis