Kommentaar

Toomas Jürgenstein | Presidendi kirikus käik pole meediasündmus (44)

Toomas Jürgenstein, riigikogu liige, pikaaegne usundiõpetuse õpetaja, 13. detsember 2016, 18:15
Foto: ALDO LUUD
Ka käesoleval aastal on mul plaan minna jõululaupäeval kirikusse sooviga kuulata igal aastal uuena kõlavat jõulusõnumit. Mulle meeldib pühakojas ringi vaadata, naeratada tuttavatele, kuulata südamliku ümina keskel jõululaule laulmas kellegi koolitatud häält, tunda lähedastega õla- ja küünarnukitunnet jne. Kindlasti oleksin rõõmus, kui avastaksin kusagil enda läheduses istumas linnapea, peaministri või Eesti vabariigi presidendi.

Vaimuliku ja ilmaliku võimu võitlus

Samal teemal

Möödunud nädalal pidin tõdema, et Eesti presidendi ja kiriku suhete teema ei taha veel vaibuda. Turu-uuringute AS avalikustas küsitluse tulemuse, mille kohaselt arvas umbes 70% inimestest, et president tegi õigesti, kui loobus ametissenimetamise puhul korraldatavast tänupalvusest, samas 61% olid seda meelt, et president peaks osalema jõulujumalateenistusel. Jäin mõtlema selle esimesel pilgul kummalise inimeste ootuste lahknevuse üle, tänujumalateenistusele ütles enamik ei, jõulujumalateenistusele  aga jah, ning jõudsin mõneti vägagi subjektiivse mõtteni.

Kõigepealt tundub, et enamiku küsitletute puhul kumas ametissenimetamise tänupalvusest läbi kiriku soov võtta ilmaliku võimu suhtes pisut ülimuslik ja patroneeriv positsioon. Võib-olla tekitab sellist mõtet kusagil mälusopis loksuv juhuslik ajalookild, näiteks reljeefne sündmus, mida nimetatakse Canossas käiguks. 11. sajandil pidi Saksa kuningas Heinrich IV paljajalu  ja koredas palveränduri kuues kolm päeva Canossa lossi ees paavst Gregorius VII-lt andestust ootama. See lugu on ilmekas näide vaimuliku ja ilmaliku võimu omaaegsest võitlusest. Lõpptulemusena Heinrich saigi andeks ning hakkas jõudu kogununa talle andestanud paavsti vastu tegutsema. Tulles tagasi Eesti juurde, siis igatahes näib, et religioossete instantside sekkumist ilmalikku võimu suhtutakse Eestis üsna tõrksalt, näiteks pole minu teada praeguse riigikogu koosseisu saadikute hulka valitud ühtegi vaimulikku.

On esitatud arvamusi, et kogu eestilik arusaamine religioonist vaatab võimustruktuuridele teatud võõrastusega. Näiteks kirjutab Uku Masing artiklis „Eestipärasest ristiusust“: „Kuna me ei saa oma ürgdemokraatliku mõtteviisi pärast tunnistada mingit hierarhiat, siis pole meil ka võimalik tunnistada Jumalat isandaks. /../ Meile on Jumal esijoones midagi vanema ja sõbraliku venna taolist.“ Kui juba Jumalat tunnetatakse pigem vennana, siis ehk vaadeldakse ka teda teenivat kirikut ilmaliku võimu isandatest täiesti lahusolevana.  

Välisest mõjutamisest vaba rituaal

Artikli alguses viidatud küsitlusest selgus ka seisukoht, et enamik vastanuid eelistas presidenti näha jõulude ajal kirikus. Julgen siin arvata, et rahva enamik peab ilmalike juhtide puhul oluliseks teatud sügavamat vaimsust. Küllap on kõikidel juhtidel oluline ja hea pöörduda aeg-ajalt nende jõudude või põhimõtete poole, mis on selle inimesel elus kõige olulisemad olnud ja kõige enam jõudu andnud. Kindlasti võib seda teha pühakojas, kuid samuti lähedaste ringis, metsas, mererannas, kellegi olulise inimese kalmul jne.

Vaimne inimene tunneb huvi ja saab enamasti hästi läbi ka teiste vaimsuse poole pürgivate traditsioonidega. Olen mitmel korral näiteks toonud Uruguay presidendi José Mujica (sünd 1935, president 2010–2015), keda tema ametisoleku ajal kutsuti maailma vaeseimaks presidendiks. Marksistliku noorusega ja viisteist aastat vangis olnud Mujica annetas oma ametipalgast 90% heategevuseks, elas tagasihoidlikus maakodus, valvuriks kolmejalgne koer ja suurimaks varanduseks päevinäinud Volkswageni Põrnikas. Uruguays legaliseeriti geiabielud, president oli avalikult ateist, kuid sai katoliku kirikuga päris hästi läbi.

Pean loomulikuks, et presidendi või kellegi teise avaliku elu tegelase vaimse traditsiooni austamine ei peaks toimuma meediasündmusena. Siin meenub preester Vello Salo ühes loengus jutustatud lugu. Jumalateenistusel, kus osalesid esimesele armulauale tulnud noored, keelas ta pildistamise (pärast jumalateenistuse lõppu loomulikult lubas). Vello Salo selgitas, et  see on keskendumist ja siirust nõudev rituaal, mis peab vaba olema välisest mõjutamisest. Ehk võiksidki mõned asjad ka presidendi ametis jääda varjatuks. Meenub pisut alla kümne aasta vana sündmus, kui president Toomas Hendrik Ilves valis kodukirikus just selle jõulujumalateenistuse, millest teleülekannet ei tehtud.

Ajalooliselt on kujunenud, et jõulude ajal on Eestis kristluse eestkõnelejaks enamasti Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK), keda praegu esindab peapiiskop Urmas Viilma. Mõni aeg tagasi kohtuski EELK peapiiskop president Kersti Kaljulaidiga. Tunnen päris hästi peapiiskop Urmas Viilmad ja võin kinnitada – tegemist on meeldiva, targa ja mõistva inimesega. Ma ei tunne isiklikult president Kersti Kaljulaidi, kuid kõik, mis ma olen tema kohta kuulnud ja lugenud, kõneleb sellest, et tegemist on taktitundelise, targa ning siira inimesega.

Kui kaks niisugust inimest kohtuvad, siis nad reeglina respekteerivad teineteise seisukohti. Ka siis, kui nad ühel nõul ei ole. Nimetatud kohtumisel jõulude ajal presidendi jõulukiriku külastust jutuks ei võetud ja EELK pressiesindaja ütles hiljem: „Peapiiskop ka ei kutsu kedagi ametlikult, et sellele peaks vastama. Jõulude ajal on see igaühe vaba valik, kas ta läheb perega külakirikusse või toomkirikusse.“

Küllap polnud presidendi ja peapiiskopi kohtumisel tõepoolest tarvidust jõulukiriku teemat jutuks võtta. Targad inimesed mõistavad enamasti teineteist ka sõnadeta.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee