Kommentaar

Igor Gräzin | Tegelikult on riik Rail Balticu vastu (102)

Igor Gräzin, riigikogu liige, Reformierakond, 12. detsember 2016 17:04
Foto: TIINA KÕRTSINI
Riik lobises kogemata välja, et ta tegelikult Rail Balticut valmiskujul ei tahagi. 10. novembril saabusid Tartusse kaks riigiametnikku – Elroni direktor ja Eesti Raudtee arendusosakonna juhataja (nende ametlikud ametinimed on eksitavad ja neid ei tohiks kasutada) ja teatasid, et Tartu ja Riia rongiühendusega ei tegele keegi ja Läti suunal liikumine on üldse ebarealistlik. Nagu kirjutab ajaleht.

Kaob ajalooline side

Samal teemal

Samas on transpordi arengukavas Riia-ühenduse ja isegi tunnikiirusega 140 km/h Tartut Riiaga ühendav rongiühendus olemas. Läti poole peal on Riia ja Valga vaheline raudtee valmis sõitmiseks 120 km/h kiirusega. Eesti raudteeametnikud teatasid, et neid isegi ei huvita see, kas Tartust saaks Riiga Valgas mugava ümberistumisega, sest Läti pool peab silmas vaid kohalike inimeste huve, meile on see arusaamatu ja ebaõige. Seega – sõitku nemad nagu nemad tahavad, meie sõidame nagu meie tahame või ei sõida üldse. Elron ja Eesti Raudtee vihjasid sellele, et 150 aasta eest rajatud Tartu–Riia liini, mis tagab Lõuna- ja Kesk-Eesti ühenduse Euroopaga Riia sadama ja lennuvälja kaudu, pole kauaks.

Kusjuures isegi põhja poolt hakkab Tartu suhtes rakenduma omamoodi sanktsioonide režiim. Vähegi kiiremat teed Tallinna poole tegelikult ei tule: järgmisel aastal lisandub Tallinna suunas minevale neljale ekspressrongile üks, see tähendab ei midagi. Oodatakse, et ehk laguneb see kõik ühel päeval ja eks siis näe. Praegu aga ei suuda riik käimas hoida sedagi raudteed, mis rajati 1887. aastal (Tartu–Valga), aga plaanib rajada mingit imevigurit Rail Balticut, mille kvaliteet saab olema nagu Mäo teeristil ja kasumlikkus nagu Estonian Airil. Jaan Tatika suur üritus ei sure.

Pöörame tähelepanu riigi argumentidele – ja härrad Ossip ja Salomets esindavad rangelt ja ainult riiki. Esimene: Valka ja Riiga sõitmiseks polevat ronge. Tasub meenutada, et vaguniehitus algas Eestis 1870. aastatel ja Eesti on olnud ostuturul kogu aeg. 2016. asastal toodavad vaguneid tuhanded tehased kogu maailmas. Raha pole mingi probleem, sest ei Elronil ega Eesti Raudteel raha ei ole ega tohigi olla, aga neil kui riigil on omandis kogu eelarve. Ole mees ja kuluta.

Teiseks: Jõgeva–Tartu–Valga ühendust Riiga polevatki vaja ka tulevikus, sest pole reisijaid. Vot see on otsustav koht – täna pole reisijaid suhteliselt väikese raudtee jaoks, aga kümne aasta pärast nad tekivad sõitmaks imerongiga Riiastki mööda ei-tea-kuhu. Kurvaks teeb see, et Elron kui teenust pakkuv riigikontor viskab oma teenindatavate hulgast välja suurema osa, ligi kahe kolmandiku, Eesti territooriumi elanikud, kuna nad pole raamatupidamise seisukohalt olulised.

Tallinna ja „uue põhjamaa“ raudteele pole Kesk- ega Lõuna-Eesti infrastruktuur tõesti vajalik ja Põhja-Liivimaa poolt vaadates pole meile vajalik ka Tallinn. Tallinn on vahepeatus Helsingisse. Hoopis otsustavam on Tartu seos Riiaga, mis on alati olnud kui ajaloos kujunenud ja eluliselt tähtis side Liivimaal oma metropoliga – Riiaga. Uus-Põhjamaa on Eesti kubermangu ja ENSV Soome-ihaluse idee; Liivimaa aga pole Põhjamaa, vaid on Euroopa. Liivi sõdagi oli kontinendi poliitika suursündmus.

Kulutamine kulutamise pärast

Kuivõrd Euroopa transpordidirektor (see on teine amet kui volinik) ahvatles Eestit Rail Balticuga nõustuma läbi ähvarduse – kui Rail Balticut ei ehita, siis raha selleks ei saa, siis see oli kooskõlas järgnevate Elroni avaldustega: me ei sõida Eestis seal, kus pole reisijaid. Riik ehk ametnikud ja muud riigilähedased inimesed pole huvitatud Rail Balticust, vaid selle ehitamisest ja selle ümber liikuvast rahast ning asjadest, ja et neid oleks palju ja nad kestaksid kaua. Ettenähtud projekteerimis- ja arvutusraha kulutamine (tasuvus-uuring kahtlaselt, aga suurelt firmalt; geoloogiline uuring; PR-projektid; kaevandamiste ekspertiis; projekt ise; tööde ja finantseerimiste graafikud; riigihanked jne) tähendab, et me räägime kümnete tuhandete inimeste seismisest kosutavalt voolava rahajoa all. Riigihangete läbiviimine on ise juba kullaauk läbiviijatele, meenutage Mäo teeristi ja ERMi sööklat.

Valmis Rail Balticust aga erilist kasu ei ole. Töökohti tuleb ehk paarsada (piletimüüjad, vagunipesijad, teetöölised ja suurem hord turvamehi), vedada pole miskit ei Soomest ega Eestist – meie mahud on teada ja Soome veab üle 90% meritsi ja pole põhjust tulla raudteele seiklema. Hind, mida võõraste asjade meie hoovist läbivedamise eest küsida, ei saa olla kuigi suur.

Rail Baltic jääb alati kahjumit tootva hiigelasjandusena eelarvele koormaks aastakümneteks. Küsimus on selles, kes maksumaksjatest peab seda koormat kandma? Kas suurem osa Eestist, kes sellest vaid kaotavad, muu hulgas ka ajaloolise sideme kaotamisega? Ja kellest Rail Baltic ei sõida ainult üle, vaid ka mööda.

Samal teemal

17.01.2017
PEAMINISTER RAIL BALTICUST: raudtee ülal­pidamiseks kulub aastas kümme miljonit
14.12.2016
UNISTUSTE RAUDTEE ehk Rail Balticu arutelu jõudis Toompeale
13.12.2016
GALERII | EKRE soovil arutati riigikogus küsimust Rail Balticust