Eesti uudised

Graafik: millises maakonnas kuulub kõige rohkem põllumaad välismaalastele

Põllumees: maa läheb selle kätte, kellel on rohkem raha (30)

Marvel Riik | Graafik: Andra Nõlvak, 8. detsember 2016 13:16
Romet Rässa sõnul ei suuda Eesti põllumehed Euroopaga konkureerida, mistõttu ostetaksegi siinseid maad üle.Foto: Sven Arbet / Ekspress Meedia
Põllumeeste sõnul on möödas ajad, kus maaharimisega saaks nullist alustada. Eesti vabad põllumaad kuuluvad jõukatele kinnisvara- ja metsafirmadele ning põllumehel ei jää üle muud kui seda hingehinna eest rentida.

Praegu on peamised põllumaade kokkuostjad metsa- ja kinnisvarafirmad, kellel jagub vaba raha, et maasse investeerida. Harjumaal teravilja- ja kartulikasvatusega tegutsev Ralf Vilba ei näe võimalust, et lähiajal endale maad juurde osta. Praegu kuulub talle 300 hektarit, lisaks rendib ta juurde kaks korda samapalju. Tema ümbruses asuvad kinnisvara- ja metsaärimeestele kuuluvad maad, vabu kinnistuid enam ei ole. „Laienemisvõimalus on ainult siis, kui midagi müüki läheb. Vaba konkurents, maa läheb selle kätte, kellel on rohkem raha,“ märgib Vilba.

Maa müügihind tõuseb pilvedesse

Aasta põllumees 2015 Romet Rässa tegutseb Tartumaal ning harib samuti rohkem kui tuhandet hektarit. Tema on võtnud suuna osta võimalusel maad juurde. Viimati tegi ta seda kolm päeva tagasi, kui ostis väikese maalapi enda naabruses. „Põllumehel on valikuküsimus: kes investeerib maasse, kes tehnikasse,“ selgitab Rässa. „Kui varem ostsid metsafirmad ainult metsa, siis praegu püüavad nad osta kõike ja seda põllumeestele tagasi rentida.“

Vilba sõnutsi annavad firmad maa rendile põllumajandustoetuste hinna eest. „Kui tahad toota, pead toetused neile maksma,“ sõnab Vilba. Toetused jäävad 50–150 eurole hektari kohta.

Tartumaa Põllumeeste Liidu juhatuse esimehe Jaan Sõrra sõnul on Euroopas tavaline, et kolmandik kuni pool põllumehe maast on renditud. „Eestis on rendimaad kuni pool ja mis puutub vabadesse maadesse, siis sellega on jama,“ räägib Sõrra. Iseenesest on lugu lühike: vaba maa on otsas, kõik kuulub kellelegi.

Oksjonil tõuseb maa müügihind nii kõrgeks, et põllumehed ei saagi löögile: ärimeeste rahakott on lihtsalt paksem. Teine võimalus põllumehel maad saada on osaleda riigimaa rendioksjonil, kuid seal on nõudlust rohkem kui pakkumist. Seetõttu kipuvad hinnad ebamõistlikult kõrgeks ning põllumehed lähevad omavahel maade pärast tülli. Pealegi ei anna rendilepingud kellelegi kindlust, et maa jääb tema kasutusse. Põllumeestele oleks mugav, kui leping kehtiks kindlalt 30 aastat, aga nende sõnul kokkulepped sageli ei pea. Omanik võib maa ühel päeval maha müüa ja ongi kõik.

Rahakott olgu puuga seljas

Nii Vilba, Rässa kui ka Sõrra tõdevad üheskoos, et need ajad on möödas, mil igaüks võis põllumajandusega nullist alata. Ka pangad aitavad vaid teatud piirini. „Võib paaril hektaril kasvatada küüslauku, aga kui tahad suuremalt alustada, peab rahakott puuga seljas olema, et müügis olevat firmat osta,“ märgib Sõrra.

Kui palju Eesti põllumaast kuulub välismaalastele? „Välismaalastel on rohkem vaba kapitali, mida paigutada mitmesugustesse äridesse ja riikidesse, eestlastel on need ajad veel ees,“ räägib Rässa.

Hinnanguliselt kuulub Eesti põllumajandusmaast kuni 15 protsenti välismaalastele. Välismaalasest maaomanik ei pruugi olla halb: maad ta siit endaga kaasa ei vii ja ka töötajad on enamasti kohalikud inimesed. Sõrra märgib: „Lõuna-Eestis kuulub omajagu firmasid välismaalastele, soomlastele, austerlastele, venelastele jne. Põllumehel ei ole selle vastu midagi, kui välismaalased hakkavad siin maad harima. Just selle vastu ollakse, kui oksjonilt ostetakse maad, mida siis hingehinnaga rendile antakse.“

Samal teemal

24.09.2017
Aasta põllumehe tiitli pälvis Raplamaa piimatootja Margus Muld