Eesti uudised

Hingevaevas perenaine: seadusi rikkunud loomaarst tegi minust meie pere lemmiku mõrtsuka (48)

Maarit Stepanov, 7. detsember 2016 16:57
RÄSITUD OSKAR: Oma viimastel elupäevadel ei jätkunud kassil energiat muuks kui puhkamiseks.Foto: Erakogu
Kuigi kass Oskari surmast on möödas juba aasta, ei saa leinav perenaine hingerahu – perenaist vaevab, et lemmiku paranemist soovides süstis ta oma käega ravimit, mille loomaarst kassile määras. Veterinaari eksimusi on tuvastanud ka loomaarstide ühingu aukohus, kuid lubatud karistust pole täidetud veel praegugi.

Pereema Anu kogutud dokumendid, ülespildistatud tekstid ja kirjavahetus püüavad kõik tõestada, et kassi valesti ravinud loomaarst on põhjustanud nende lemmiku surma. Ühes oma kirjas ütleb ta, et kuigi aastaga võiks lein olla möödas, siis on see värske ka täna ja homme: "Sest olin mina see, kes loomaarsti käest saadud süstelahusega süstides soodustasin meie pere lemmiku suremise. Usaldades loomaarsti eeskätt tema teadmiste pärast, tegi loomaarst, seadusi rikkudes, minust oma looma mõrtsuka."

"Kui Oskar sündis… siis ta oli meil hästi oodatud kass," jutustab Anu, et kass oli täpselt selline nagu pere soovis. "Esimesed elukuud elas ta minu hommikumantli taskus ja käis minuga kaasas… Aga siis ta kasvas nii suureks, et ühel hommikul ei saanud teda enam taskust kätte ja siis tuli hommikumantlil tasku pealt ära lõigata!"

Kass oli noorena terve kui purikas ja arsti juurde oli tal asja vaid kaitsesüstide tegemiseks. Mida vanemaks ta aga jäi, seda enam hakkasid muret tegema süvenevad põieprobleemid. See tähendas sagedaste uriiniproovide tegemist, mis tuli kliinikusse viia kahe tunni jooksul: peamiseks kliinikuks sai Tatari loomakliinik. 2015. aasta kevadel hakkas aga kassi tervis järsult halvenema: Oskarit kimbutasid pidev oksendamine ja kõhulahtisus. Loomaga tegeles Tatari loomakliinikus veterinaararst Andrus Joost. "20. märtsil viisin uriinianalüüsi ja selle põhjal andis ta esimest korda minu kätte hormoonsüsti, mida ta ei oleks tohtinud anda," kirjeldab Anu tagantjärele tarkusega.

Joost määras nimelt ilma uuringuid tegemata kassile antibiootikumi- ja hormoonsüstelahuse. Ravim kandis nime Dexafort, mida tohib loomale manustada vaid veterinaararst ise. Anu sõnul ei olnud aga märgata, et süst oleks looma kuidagi mõjutanud, ja kuu aega hiljem olid kassi probleemid alles.

"1. aprillil viisin uuesti uriinianalüüsi," meenutab Anu. Selle põhjal määras arst kassile needsamad kaks süstelahust, mis eelmine kordki. Järgmisel päeval läks perepoeg ravimitele järele. Süstid tehti loomale ära, kuid Anu sõnul looma olukord vaid halvenes. "13. aprillil taheti anda neidsamu süste veel kolmandat korda, aga siis me juba keeldusime, kuna ilma diagnoosita, lihtsalt lahmides ilma ravitulemusteta süstida ei pidanud me looma suhtes ausaks käitumiseks," selgitab naine.

Anu kirjeldab, et analüüside tegemine jätkus ja Joost teavitas endiselt, et need on korras. Kassi tervis läks aga järjest hullemaks: “Ta jäi kõhnaks, kaal langes, oksendas, kõht oli lahti, käega üle selja paitades libises ta nagu vaip käe alt ära: oli näha, et ta ei tahtnud, et teda paitatakse. Ma eeldasin, et tal on valus.” Anu sõnul kostnud arst kirjelduste peale, et kassid ongi isepäised.

Pererahvas viis Oskari 22. oktoobril taas Andrus Joosti vastuvõtule. "Siis sai tehtud esimene vereanalüüs," meenutab Anu, et see tehti alles küsimise peale. "Kõik on korras! Midagi hullu ei ole," öelnud loomaarst, kuid tegi siiski loomale kolm erinevat süsti. Oskari tervis ei paranenud ja pererahval viis kassi hoopiski Mustamäel asuvasse Loomade Kiirabisse. "Täpselt samade sümptomite alusel, mida teadis ka Joost, avastas Kiirabikliiniku arst suured kõrvalekalded maksas ja kõrged pankreatiidi näitajad, millega kaasnevad suured valud," selgitab Anu, et koheselt kirjutati välja valuvaigistid, alustati ravi ja samal ajal, kui pererahvas oli tööl, oli kass kliinikus järelvalve all. Anu hääles on rõõm: "Oskar paranes, ta paranes…" Vahepeal taandunud põiepõletik aga naasis. Anu selgitab, et kuna see tähendas jälle sagedaid uriinianalüüse, otsustas ta neid viia Tatari loomakliinikusse Andrus Joosti juurde, kes juba kassi ravinud. "Selgus, et uriinis on verd… Tahtis mulle anda jälle need süstid kätte. Kuna looma olukord ei olnud eluohtlik, pakkusin välja, ehk saaks proovida leebemat ravi kasvõi üheks päevaks," ütleb Anu ja lisab, et Joosti antud tabletid oksendas kass välja. Päev hiljem 24. novembril läks Anu kliinikusse tagasi, kust sai kaasa taas kaks süstelahust: antibiootikumid ja hormoonsüstelahuse Dexafort. Anu hääles kõlab ärritus: "Ta lihtsalt andis mulle kätte need rohud," ütleb naine ja lisab pettunult: "Kolmas seaduse rikkumine, tegelikult."

Anu tegi Oskarile süsti. Kohe jooksis kass laua alla ja tardus. Anu kirjeldab sõnu rõhutades: "Ta ei liigutanud silmi, ta ei liigutanud mitte midagi. Ta lihtsalt kükitas seal laua all. Ta oli nagu kivikuju." Oskar viidi tagasi Tatari loomakliinikusse, kuhu ta jäi kaheks päevaks. “Teise päeva õhtuks saime tagasi loiu looma, verise käpa ja ühe küüneta," meenutab Anu. Kuna tulemas oli nädalavahetus, saadi arstilt soovitus pöörduda kliinikusse, mis sel ajal avatud. Pereema sõnul saadi kaasa vaid viimastel päevadel tehtud analüüside tulemused ja paber, millel reas paar ravimi nime. 

Järgmisel hommikul 28. novembril mindi Loomade Kiirabikliinikusse, kus varem juba käidud. Anu meenutab, et arstid oli kassi nähes üllatunud, ega osanudki midagi teha, sest Joosti poolt antud paberitel polnud täpselt kirjas, mis ravi Oskar sai. Looma tervis oli aga niivõrd halb, et kass otsustati jätta kliinikusse valve alla. Anu häälde tekib järjest tugevnev värin: "Kuskil kaheksa ajal valvearst helistas, et noh… et Oskarit ei ole enam."

Süda ei anna rahu

Oskari surmaga lugu ei lõppenud. Anu eesmärgiks on panna vastutama see inimene, kes kassi elu lõpule tõukas. "Ma ei ole elus kibestunud ja pahatahtlik, samuti ei ole minu eesmärk kedagi mustata," selgitab ta ja lisab, et kuna kassi süstis tema, siis osa süüst lasub temal. Ta ütleb, et ta on pandud olukorda, kus ta olla ei tahaks.

Anu pöördus nii Veterinaar-ja Toiduameti kui ka Eesti Loomaarstide Ühingu aukohtu poole. Päris kohtusse on Anu otsustanud mitte pöörduda. Tema jaoks oli piisav loomaarstide ühingu otsus, milles sarnaselt VTAle on leitud, et Joost on teinud vea, andes loomaomanikule kaasa ravimi Dexafort. Lisaks arvas ELÜ aukohus, et Joost on suhtunud oma töösse pealiskaudselt ja hoolsamal suhtlusel loomaomanikuga oleks suudetud looma vaevusi vähendada. Aukohus määras Joostile karistuseks kirjaliku märkuse, mis tuleks avalikustada ka Eesti Loomaarstide Ühingu ajakirjas. Lisaks hoiatus, et kui Joost peaks toime panema sarnase rikkumise, taotletakse tema tegevusloa peatamist.

Kuigi otsus langetati juba 29. aprillil 2016, pole Anu sõnul ajakirjas märkust seni avaldatud. Ta kirjeldab, et augustis saatis ta selle ilmumise kohta ka küsimused Loomaarstide Ühingu presidendile Priit Koppelile, vastust pole tulnud tänini.

Eesti Loomaarstide Ühingu president Priit Koppel Anu pere kassi puudutavat juhtumit kommenteerida ei soovi. "Hetkel on see asi ümbervaatamisel," vastab ta lühidalt, lisab, et rohkem ta ei kommenteeri ja katkestab kõne.

Veterinaararst Andrus Joost ütleb omalt poolt, et aukohtu otsuses on mitmeid vigu. Ta toob välja, et selles on kirjas nagu poleks tema puhul tegemist Eesti Loomaarstide Ühingu liikmega: "Seal on juba faktiviga selles, et olen selle ühingu liige juba 1995. aastast saadik," selgitab ta. Joost ütleb, et omalt poolt on ta esitanud aukohtule ka vastukirja ja annab mõista, et on mõelnud ka kohtuteele. Arst lubas oma vastused anda e-maili teel 25. novembril. Tänaseks pole saadetud küsimustele vastuseid tulnud.

Samal teemal

26.09.2018
KOERAOMANIKUD MURES: kas Tallinna loomakiirabi on pädev ööpäevaringset teenust pakkuma?