Eesti uudised

EMA: hommikul, kui sain teate poja surmast, õudusunenägu alles algas… 

Kristiina Tilk, 30. november 2016, 04:00
PILT TEISPOOLSUSEST: See pilt kirjeldab Anu sõnul täpselt, kui õnnelik Erik oli. Pilt on tehtud 24. novembril ning saadetud samal päeval pojalt emale. Anuni jõudis pilt aga päev pärast poja surma. "Ma ei tea, mis see oli, et see varem läbi ei tulnud. Justkui teispoolsusest oleks saatnud, et ema, vaata, ma olen siin!" ütleb Anu.Foto: Erakogu
Nädalavahetusel Austraalias uppunud noormees jõudis enne surma täita oma elu suurima unistuse.

"Olen varem näinud unes õudusi. Ärgates need lõppevad. Sel hommikul, kui sain teate poja surmast, olin just ärganud ja õudusunenägu alles algas," ütleb nädalavahetusel Austraalias uppunud noormehe ema pisarsilmil. 

Eestist pärit noormees Erik (24) läks laupäeval Edela-Austraalias Perthi lähedal Wilyabrupi regioonis Moses Rock Beachil ujuma. Ta oli teinud korraliku kodutöö ning teadis hästi, et ookeanihoovused on midagi muud kui Eesti merelained.

Kuid teadmisest polnud abi. Kohaliku aja järgi kella 13.30 paiku ta uppus.

Ema sõnul ei juhtunudki ilmselt midagi enamat, kui et poeg ei suutnud kodutööst hoolimata lainetega toime tulla. "Seda nimetatakse rip current’iks (tagasivoolu hoovus – K. T.). Mis täpselt juhtus, ei saa ma kunagi teada. Ilmselt paljude asjade kokkulangemine. Ja see polegi nüüd enam oluline," ütleb ema Anu (nimi muudetud). 

Mitu aastat takistusi 

Kõik sõnad tunduvad kohatud. Mainin seda Anule ja ta vastab mulle naeratades: "Mind ei ole vaja lohutada. Ma räägin seda lugu, sest tean, et Erikul on sõpru, kes mõtlevad praegu, kuidas ilma temata edasi elada ja ehk see lugu lohutab neid natuke. Mind ennast lohutab teadmine, et poeg täitis oma suurima unistuse ja oli õnnelik."

Unistus minna Austraaliasse võrsus Anu sõnul Eriku peas mitu pikka aastat. Et reisiks raha teenida, töötas ta Eestis ja aeg-ajalt ka Islandil. Elu veeretas aga teele mitu takistust üksteise järel ja sõit aina venis. "Ta ei tahtnud üksi minna. Kord murdis sõber jalaluu, siis läks sõjaväkke," meenutab Anu.

Kas tagantjärele on see justkui märk, et Erik poleks pidanudki minema? "Aga elus ei saa ju kogu aeg mõelda, et äkki midagi juhtub. Kui juhtuma peab, siis juhtub nagunii." 

Nädal aega unistuste elu 

Mis oli see, mis sundis Anu tegema perepilte paar päeva enne poja äralendu ning kiirustama töölt koju päeval, kui Erikul oli lend, ta öelda ei oska. "Ma tundsin, et ma nii hirmsasti tahan teha pildi, kus kõik lapsed on koos. Sama hirmsasti tahtsin teda enne lennujaama minekut näha ja hüvasti jätta."

Erik lendas ära 18. novembril ning pidi Anu sõnul möödunud nädala esmaspäeval tööle minema. "Ta läks koos sõbraga ja nad pidid sisemaale tööle minema. Selle nädala alguses oleks olnud esimene tööpäev veiniistanduses."

Enne seda oli noortel vaba aeg ning võimalus Austraaliat avastada. Nii panid Erik ja tema sõber autol paagi täis, võtsid tassi kohvi ja asusid teele, kus juhtus ette Moses Rock Beach – kivine ja kaljune rand, mis sobib hästi surfamiseks, kuid vähem ujumiseks.

"Sõber viskas rannaliivale pikali, Erik läks end vette värskendama. Rand oli rahvast täis. Ühel hetkel märkas sõber, et Erik on kadunud. Ta toodi veest küll kiiresti välja, aga oli juba hilja," kirjeldab Anu Eriku sõbralt kuuldut.

Ehkki Erik sai nautida unistuste elu vaid ühe nädala, teeb Anule head meelt teadmine, et poeg sai enne surma oma suurima unistuse täita ja see oli poja kõige õnnelikum päev. "See teeb leina kergemaks," ütleb Anu. 

Raskem aeg ootab ees 

See, et Anu suudab oma leinaga toime tulla, ei tähenda kaugeltki, et elu läheb edasi nii nagu varem. Kõige enam lohutust vajab Eriku väikevend. Erikul on ka kolm õde.

"Kahjuks oli noorim poeg minu kõrval, kui kõne tuli ja sai kohe aru, et midagi on väga valesti." Laps küsinud alguses, et äkki Erik on hoopis kadunud, kuid kui Anu selgitas, et ta on ikka leitud, laps ainult nuttis.

Elumuutev kõne tuli Anule laupäeva hommikul. Ta oli just ärganud ja istus köögis. "See oli šokk. Ma oleksin suutnud uskuda kõike muud, aga mitte seda, et inimene, kes oskab hästi ujuda, sedasi upub."

Millal poeg kodumaale saadetakse, Anu praegu ei tea. Sellega tegeleb kindlustus, mis katab Eriku kojusaatmise kulud. "Üleeile ajasin kindlustusega asju. Õnneks oli Erikul kõige kallim variant, mis katab kulud välisriigist kuni Tallinnani välja, aga muidugi võtab kõik oma aja. Kui mingit takistust ei tule, siis kindlustuse sõnul kulub tavaliselt kodumaale jõudmiseks umbes neliteist päeva."

Kõige raskem aeg jõuabki Anu sõnul kätte just siis. "Ma ei julge selle peale mõelda. See saab olema ilmselt kõige raskem, sest juhtunu jõuab eriti selgelt kohale. Ma elan ühe päeva korraga. Magan ka tund korraga. Erik oli mulle kui sõber. Temaga sai kõigest rääkida ja meie mõttemaailm oli hästi ühesugune," ütleb Anu. 

Mis on rip current

Rip current’i puhul on tegemist tagasivooluhoovusega. Kui hoovus hakkab inimest rannast eemale kiskuma, tuleb ujuda kaldaga paralleelselt, mitte hoovuse kiirusega võistelda. Antud hoovused ei ole tavaliselt kuigi laiad ja kui inimene sellest voolust välja saab, on aega kalda poole ujuda.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee