Foto: Teet Malsroos
Aivar Sõerd, riigikogu rahanduskomisjon, eksrahandusminister, Reformierakond 23. november 2016 16:16
Lihtsaid ja kiireid lahendusi, mis majanduskasvule suurema hoo sisse annaks, pole olemas. Majandusarengu töögrupp Erkki Raasukese juhtimisel tegi ära suure töö.  Eesmärk on tagada vähemalt neljaprotsendine majanduskasv. Ajalehtede pealkirjadest sai lugeda, et majanduse arenguvõti jäi leidmata. Samas aga edu tulevikus saabki tagada ettepoole vaatav ja süsteemne tegevusprogramm, mitte mõni hetkel lihtsaid lahendusi pakkuv lennukas idee.

Üks populaarne ja lihtsustatud arusaamine on, et laenurahaga saab majandusele kiiresti hoo sisse anda. Tänu eelmiste valitsuste vastutustundlikule ja ettevaatlikule suhtumisele tulevikuks võetavate  kohustuste suhtes on Eesti riigi laenukoormus väike. Ka intressid on praegu ajalooliselt madalal tasemel.

Valed majandushoovad

ELi liikmesriigid on õppinud varasematest vigadest, mis viisid võlakriisini ja mõne riigi sõltuvusse rahvusvahelisest abist. Nüüd on ka investeeringuteks võetavate laenude võtmine uuendatud eelarvereeglitega piiratud. Eesti Pank esitles sellel nädalal riigikogu rahanduskomisjonile ettekannet, mille järgi pole riikidel kasvava eelarvepuudujäägi ja võlakoormaga kaasnenud suuremaid riiklikke investeeringuid. Tegelik olukord on vastupidine, kasvav eelarvepuudujääk ja laenukoormus on kokkuvõttes lihtsalt kaasa toonud suuremad jooksvad kulutused.

Viimasel viieteistkümnel aastal on Eesti riiklikud investeeringud suhtes SKTsse olnud suuremad kui teistes Euroopa Liidu riikides. Tuues siia juurde sadu miljoneid eurosid laenuraha, võib väikeses majanduses see halvendada niigi habrast tasakaalu. Tööhõive on meil hetkel kõrgtasemel, töötus ajalooliselt madalal tasemel, tootlikkuse kasv palgakasvust suurelt maas ja tööjõupuuduse ulatus kasvamas.

Sellises olukorras suurendavad laenurahaga turgutatud riiklikud investeeringud nõudlust tööjõu järele veelgi ja lõppkokkuvõttes seavad raskesse olukorda need erasektori ettevõtted, millistel juba praegu on kasvavate palgakulude tõttu keeruline  eksporditurgudel toime tulla. Seal on meie ettevõtted konkurentsis teiste riikide ettevõtetega, kus sellist palgakulude kasvu pole olnud ning seetõttu pole kasvavat palgakulu kauba ja teenuste hinda edasi kanda võimalik.

Kahanevad kasumid ei võimalda ka ettevõttel piisavalt investeerida. Riiklikud investeeringud majandust ei päästa, majandusarenguks on vaja eelkõige erasektori investeeringuid. Ka riigil tasub väga hoolikalt kaaluda, kuhu investeerida, kas need investeeringud toodavad eksporditulu ja millistest allikatest makstakse laenud tagasi.

Kust raha tuleb?

Kõige vastutustundetum tegu on hakata laenurahaga finantseerima eelarvedefitsiiti ja jooksvaid kulusid. Kas sellele läheb ka uus võimuliit, seda me praegu ei tea. Selguse toob järgmise aasta kevadine eelarvestrateegia ja sügisel koostatav  riigieelarve kava, praegune koalitsioonileppe aluseks olev rahastamistabel on täis küsitavusi.

Juba järgmisel aastal peaks kaalukas osa loodetavast lisatulust tulema hüpoteetilisest dividendide tulumaksu kasvust. Kasvu peaks tekitama seadusemuudatus, mis regulaarsetele dividendimaksjatele langetab tulumaksumäära 14 protsendile. Viimastel aastatel on ka ilma selle seadusemuudatuseta dividendide väljamaksmine kiiresti kasvanud, trendi jätkumist ei saa kirjutada maksuseaduse muutmise arvele. Küsitav on, kas maksumäära langetamine ikka toob sadu miljoneid eurosid lisatulu. Võib küsida, et kui 6 protsenti maksumäära langetamist toob 107 miljonit euro lisatulu, siis võiks ju maksumäära langetada kaks korda rohkem, 12 protsenti ja saada 214 miljonit eurot lisatulu.

AS Tallinna Sadam on riigile regulaarne dividendimaksja. Käeoleva aasta dividend on 35 miljonit eurot. Juhul kui uus koalitsioon viib börsile 30 protsenti ettevõtte aktsiatest, siis tulevikus väheneb 30 protsenti ka riigile kuuluv osalus ja laekuv dividend. Millegipärast selle tuluallika vähenemist pole aga tulu-kulu tabelis kajastatud. Aktsiate müüki tabelis pole, sest need tulud kajastatakse eelarvestatistikas finantseerimistehinguna või ühekorratuluna, mida ei saa arvestada pikaajaliste kulude katteallikana. Küll aga tuleb miinuspoolel kajastada regulaarse iga-aastase dividenditulu vähenemine, millel on otsene mõju eelarvetasakaalule.

Uute maksude kehtestamine ei saa kuidagi elavdada majanduskasvu. Magustatud jookide maksu ja pangamaksu tingimused, maksubaas, maksumäärad ja maksustamisobjekt on alles teemad, mida võib-olla hakatakse järgmisel aastal põhjalikumalt käsitlema, tulude poolel on aga juba kirjas ühe miljoni euro täpsusega see, kui palju sealt tulu laekuma hakkab.

Savijalgadel finantsplaan

Majanduses tsüklid teatavasti vahelduvad. Kui praegu on potentsiaalse kasvu lõhe negatiivne, siis on seetõttu ka lubatud eelarve väike nominaalne miinus ja struktuurses arvestuses on eelarve tasakaalus. Majandustsükli vaheldumisel aga olukord muutub ja struktuurse tasakaalu saavutamiseks tuleb eelarve koostada nominaalse ülejäägiga. Koalitsiooni rahastamistabelis on aga praeguses eelarvestrateegias kavandatud 2019.-2020. aasta ülejääk kasutusele võetud suurenevate kulude katteallikana. Kogu finantsplaan seisab savijalgadel ja sealt paistab suur eelarvemiinus.

Valitsusliidu tegevuskavas puuduvad ideed, kuidas majandus laiapõhjaliselt kasvama panna. Tootlikkuse tõstmiseks on vaja investeerida inimestesse, muuta haridus- ja täiendusõppesüsteemi paindlikumaks ja paremini tööturu vajadusi arvestavaks. Tootlikkuse tõstmiseks investeerivad ettevõtted üha keerukamatesse ja kallimatesse tehnoloogiatesse ja seadmetesse, hangivad uut tarkvara ja litsentse. Uue tehnoloogia käitlemiseks on vaja ka enam kvalifitseeritud ka kõrgemalt tasustatud tööjõudu.

Keeruliseks ja astmeliseks muudetud üksikisiku tulumaksusüsteem aga töötab sellele vastupidiselt – madalamalt tasustatud palgaastmelt kõrgemat lisaväärtust loovale ja kõrgemalt tasustatud töökohale liikudes kaasneb sellega suurenev maksukoormus.