Maailm

Ted Bundy – metsik südametu naistetapja (9)

Allan Espenberg, 19. november 2016, 04:00
KAUNISMEES: Ted Bundy (1946–1989) läks USA kohtuajalukku maailma ühe kuri­kuulsama ja julmema sarimõrvarina. Foto: Getty Images
Järgmisel neljapäeval 70 aastat tagasi sündis maailma üks kurikuulsamaid ja julmemaid sarimõrvareid, kelle ohvrite arvu pole suudetud välja selgitada. Teadaolevalt alustas ameeriklane Ted Bundy tapmistega 27aastasena, vahistati 32aastasena ja hukati 43aastasena.

Loomulikult võib tekkida küsimus, kas võika kurjategija sünniaastapäeva peaks ajaleheveergudel tähistama, kuid alljärgnev on pigem hoiatus – inimesed peaksid teadma, milliseid šarmantseid peletisi võib meie keskelt leida.

KAUNISMEES: Ted Bundy (1946–1989) läks USA kohtuajalukku maailma ühe kuri­kuulsama ja julmema sarimõrvarina. Foto: Getty Images

Truu sõber ja sadistlik tapja

Samal teemal

Vermonti osariigis Burlingtonis sündinud Theodore Robert ehk Ted Bundy (1946–1989) oli kallis ja hea poeg, eeskujulik tudeng, ustav sõber, sümpaatne suhtleja ja suurepärane psühholoog, kuid samas ka tõre psühhopaat, räpane ebard, sadistlik vägistaja, verine timukas ja jälk nekrofiil.

Ta oli sarmikas, veetlev, haritud ja erudeeritud mees, kellel oli ka näitlejaannet. Kõik need üheskoos kergendasid tal kuritegusid sooritamist.

Ta tappis ja vägistas kümneid naisi, eri andmetel jäi temast maha kolmekümmend kuni koguni 150 laipa. Bundy advokaat John Henry Browne teatas juba 2012. aastal, et Bundy olevat tapnud üle saja inimese.

Tänavu avaldas Browne raamatu "Saatana advokaat" (The Devil’s Defender), milles ta kinnitas, et Bundy olevat talle tunnistanud üle saja inimese tapmist, kelle hulgas olevat olnud ka üks mees.

On räägitud isegi 300 Bundy tapetud inimesest, kuid nii paljude tapmist ei pea asjatundjad siiski loogiliseks. Selles pole aga kahtlust, et Bundy on üks hirmsamaid maniakke ja saritapjaid USA ajaloos.

"Tere, mina olen Ted!" tutvustas sümpaatne mees end võõrastele naistele, kellele temaga suhtlemine lõppes enamasti surmaga. Ta kägistas oma ohvrit sukaga, lõi raske esemega pähe, kasutas nuga ja saagi. Ta võis ühes päevas tappa kaks inimest.

Olles kaunismehe välimusega, meelitas ta pettusega 11–35aastaseid neide ja naisi kergesti oma autosse. Mõnikord ründas ta ka inimest, kes magas rahumeeli oma voodis. Ta pildistas oma ohvreid ja seksis surnukehadega. Kümmekonnal ohvril saagis ta pea otsast ja hoidis neid reliikviatena alles.

Vahetevahel mängis ta laipadega kriminaaljuurdlusmänge. Palju aastaid ei julgetud tema kohutavatest ja hirmsatest tegudest rääkida, tema nimega hirmutati lapsi.

Ted Bundy kohta on ilmunud kümneid raamatuid ja tuhandeid artikleid, kuid andmed sarimõrvari lapsepõlve ja nooruse kohta on paljudes allikates erinevad.

Kuigi mõni teadlane ja biograaf oletab, et kõige tõesem info peitub Bundy surmaeelses intervjuus, pole sellega kõik nõus. Seetõttu on Ted Bundy eluloos piisavalt palju vaidluspunkte ja valgeid laike.

Kaks põgenemist ja sissekukkumine

Bundy kasvas eeskujulikus religioosses peres normaalses õhkkonnas. Ta oli korralik ja püüdlik laps, õppis koolis hästi ja lõpetas ülikooli kiitusega. Kuid sellest hoolimata sai temast üks ilgemaid sarimõrvareid, kelle tuntumad hüüdnimed olid Nailonmõrvar ja Karismaatiline Tapja.

Sageli rõhus ta naiste härdameelsusele ja teeskles invaliidi, lonkas või kandis käe ümber libakipsi. Naised olid kiiresti nõus väetit, kuid nägusat noormeest aitama. Tihti kirjutasid nad sellega alla enda surmaotsusele.

Kuigi oma viimases intervjuus teatas Bundy, et otsustavat rolli vägivalla ja tapahimu tekitamises etendas pornograafia, ei pea paljud psühholoogid, kriminalistid ega ajakirjanikud neid saritapja sõnu usutavateks.

Ta jõudis põgenedes riigi teise otsa Floridasse, kus korraldas veresauna naiste ühiselamus, tappes kurikaga kaks naist ja vigastades veel kaht. Kolmandat korda jäi ta vahele kogemata – auto ärandamisel ja varastatud krediitkaartide kasutamisel.

Juurdlus leidis suurte raskustega asitõendeid Bundy osalemise kohta tapmistes. Kord võrreldi näiteks Bundy hambaid ühe ohvri tuharalt leitud hambajälgedega.

Pärast surmamõistvat otsust elas ta vanglas veel ligi kümme aastat, saatis laiali armuandmispalveid, andis arvukaid intervjuusid ja sai fännitüdrukutelt kottide viisi kirju. Selleks ajaks oli temast saanud üleameerikaline superstaar.

24. jaanuari hommikul 1989. aastal hukati ta Floridas elektritoolil. Sel puhul teatas kohalik naljamees inimestele vangla juures: "Lülitage oma kohvimasinad välja, sest kogu elektrit on vaja siin!" Bundy tuhk puistati tema soovi kohaselt laiali Kaskaadide mäestikus.

Esimene ja viimane ohver

Bundy tapetud naistel oli palju ühiseid jooni. Nad olid peamiselt 15–25aastased valged kaunitarid, neil olid pikad sirged juuksed, nende surnukehad olid alasti, neid oli nüpeldatud puukurikaga, kõigil laipadel oli seksuaalse piinamise jälgi, paljudele oli ümber kaela seotud nailonsukk.

Kuna pole suudetud välja selgitada, kui palju naisi ja tüdrukuid Ted Bundy tappis, pole täpselt ka teada, kes oli tema esimene ja kes viimane ohver.

Pealegi tilgub uusi fakte Bundy tegude kohta avalikkuse ette praeguseni. Seniste andmete järgi oli esimene Bundy ohver 21aastane Lynda Ann Healy (veebruaris 1974) ja viimane 12aastane Kimberly Leach (veebruaris 1978).

Juuratudeng Lynda Ann Healy oli kena sale pikkade juustega brünett. Kui neiu 31. jaanuari õhtul 1974. aastal magama heitis, pani ta äratuskella seitsmeks helisema. Ta pidi kohaliku raadio jaoks ette valmistama infot suusatrasside kohta ja kartis sisse magada.

Selsamal ööl kadus Lynda jäljetult. Tüdruku haud leiti alles 13 kuud hiljem. Sealtsamast avastati veel kahe neiu surnukeha. Tüdrukute haudade kõrvalt leiti juhuslikult veel kolm laipa. Kõik kuus neidu olid jäänud lühikese aja jooksul kadunuks Seattle’is, mis põhjustas linnas suure paanika.

Bundyt on seostatud ka kaheksa-aastase tüdruku Ann Marie Burriga, kes jäi kadunuks 1961. aastal. Kui see on nii, siis on hoopis Burr saritapja esimene ohver. Burr rööviti enda kodust, hiljem vägistati ja tapeti.

Peamiseks kahtlusaluseks selles kuritöös on Ted Bundy, kuid Bundy oli sellal kõigest 14aastane. Kas tõesti sooritas ta esimese mõrva nii noorena? Selle poolt räägib fakt, et Bundy ja Ann Marie olid omavahel tuttavad ja nad elasid ühes majas.

Versiooni vastu on asjaolu, et 14aastaselt polnud Bundy veel tundnud sihikindlalt huvi pornograafia ja vägivalla vastu. Pool sajandit hiljem, 2011. aastal otsiti Burri kodust Bundy DNAd, kuid seda ei leitud.

Viimasel ööl enne elektritoolile istumist teatas Bundy Burri vanematele: "1961. aastal olin ma normaalne 14aastane teismeline. Ma ei tapnud. Ei käinud öösiti väljas. Ei ärandanud autosid. Mul ei olnud kavatsust kellelegi kurja teha."

Teisalt on arvatud, et esimese mõrva võis Bundy sooritada umbes 1969. aasta paiku, kusjuures Bundy väitis, et tappis esimese inimese 1972. aastal. Kuid nendele oletustele ja ütlustele pole faktilist tõestust leitud.

Bundy viimane teadaolev ohver oli 12aastane Kimberly Leach, keda kadumispäeval nähti koos brüneti mehega istumas valgesse furgoonautosse. Tüdruku nägu olevat olnud murelik, kuid keegi ei pööranud sellele tähelepanu. Kui neiu laip leiti, siis oli tema särk tõmmatud kurguni.

Ülejäänud riided lebasid korralikult kokku panduna surnukeha kõrval. Teda vägistades oli Bundy tal kõri läbi lõiganud, nii et ta suri suguakti ajal. Kimberly surnukeha avastati hüljatud sealaudast 72 kilomeetri kaugusel tema röövimiskohast.

Bundy jutustas, et ta pöördus üsna tihti – mitu korda mitme kuu jooksul – tagasi kohta, kuhu ta oli jätnud oma ohvri laiba, selleks et lamada selle kõrval ja seksida, enne kuni see täielikult lagunes.

Mõnikord sõitis ta selleks autoga mitu tundi ja jäi surnukehade seltsi terveks ööks. Kord meikis ta surnud Melissa Anne Smithi nägu ja pesi Laura Ann Aime’i juukseid. Mõnikord värvis ta enda maitse järgi tapetute küüsi ja pani neile selga riideid, mis polnud kuulunud naistele.

Teda iseloomustas ka fetišism. Bundy võttis käsisaega vähemalt tosinal ohvril pea maha, säilitas neid oma kodus suveniiride, trofeede ja seksileludena. Kui naiste pead olid lõplikult lagunenud, viis Bundy need metsa või põletas kaminas. Mõnelt oma ohvrilt varastas Bundy ka riideid ja hoidis neid oma kodus.

On kahtlustatud, et Bundy tegeles ka kannibalismiga. Sellele viitab Lisa Levy laiba ülevaatus: nimelt leiti naise tuharatelt ja rinnanibudelt hambajälgi. Hammustus oli olnud nii tugev, et nibu oli rinnast peaaegu eraldunud. Lisat oli ka juukselakipudeliga vägistatud.

Surnuks pekstud Margaret Bowmani tagumikult oli Bundy hammustanud välja mitu suurt lihakäntsakat.

Lynette Dawn Culver oli 12aastane, kui sattus Bundy haardesse. Mees viis tüdruku hotellituppa, kus vägistamise järel uputas ta vanni ja seejärel seksis surnukehaga. Hiljem olevat ta laiba visanud Snake’i jõkke. Culveri säilmeid ei leitudki. Ühe naise laipa olevat Bundy hoidnud koguni oma korteri riidekapis.

Ka heateod polnud talle võõrad

Ted Bundy eluloost on leitud ka mõningaid häid ja üllaid tegusid. Nii oli ta päästnud uppumissurmast väikse poisi ja aidanud kinni püüda taskuvarast, kes oli neiult rahakoti röövinud. Kui aga Bundy töötas praktikandina enesetapjate usaldustelefonis, siis oli ta päästnud ühe noormehe suitsiidist.

Kõige huvitavam on aga tõsiasi, et Ted Bundy aitas politseil endasugust maniakki püüda. Bundy pöördus vangistuses 1984. aastal uurija Robert Keppeli poole ja pakkus abi Seattle’it kaks aastat hirmul hoidnud sarimõrvari tabamisel. Bundy koostatud psühholoogiline portree osutus tunduvalt täpsemaks sellest, mille olid kokku pannud FBI hinnatud eksperdid.

Kuid uurimisel võeti arvesse just viimane iseloomustus, seetõttu võeti Gary Leon Ridgway ehk Green Riveri Mõrtsukas kinni alles 2001. aastal. Selleks ajaks oli ta tapnud vähemalt 49, aga võimalik, et ka üle saja lõbunaise.

Keppel arvas, et Bundy soovis politseid abistada kadedusest, kuna Green Riveri Mõrtsukas sai edasi tappa, kuid tema mitte.

Ridgway võis olla "produktiivsem" naistetapja, mis samuti võis Bundyle vastumeelt olla. Igatahes teatas Bundy politseile, et tagaotsitav saritapja on kena välimusega, tunneb hästi prostituutide eluolu, on nekrofiil, suitsetaja ja joodik jne, kusjuures enamik ennustusi osutus hiljem tõeseks, kuid politsei ei uskunud Bundyt.

Saritapja kiindus sokkidesse ja taimedesse

Ted Bundy ei tundnud vastupandamatut tõmmet ainult teadvuseta naiste ja nende maha lõigatud peade vastu. Tema üks suuri kirgi olid sokid. On teada, et viimasel vabaduses viibimise päeval käis ta pesumajas peale teiste riideesemete pesemas ka 30 sokipaari.

Seejärel sõitis ta poodi ja ostis veel mitu sokipaari. Bundy pidas seda veidraks kapriisiks, kuid psühhiaatrid rõhutasid, et sokifetišit on sageli avastatud inimestel, kellel esineb tõsiseid seksuaalseid kõrvalekaldeid.

Bundy rääkis oma abikaasale Carole Ann Boone’ile: "Minu suurim soov on omada nii palju aluspesu ja sokke, kui üldse võib ette kujutada. Ma tahan kanda iga päev uusi sokke. Mul on kõige tõsisem sokisõltuvus.

Sokid etendavad minu elus suurt rolli. Nad on minule väga tähtsad. Kui kohtus loeti ette nimekiri minu sokkidest, siis olin ma enda üle uhke." Muide Boone ja Bundy abiellusid viimase vanglas istumise ajal ja naine sünnitas saritapjale 1982. aastal tütre.

Pole saladus, et Bundy oli väga kiindunud ka taimedesse. Kui ta kutsus oma kunagise tüdruksõbra Liz Kendalli endale koju, siis esimese asjana tutvustas talle oma toanaabrit – bostoni sõnajalga, millele ta oli nimeks pannud Sõnajalg.

Tüdruku sõnul seisis taim nurgas akende vahel ja Ted kaitses ja hoidis seda väga. Bundy on jutustanud ka liigutava loo sellest, kuidas ta kord varastas Seattle’i kasvuhoonest 2,5 meetri kõrguse viigipuu, mille ta vedas koju oma katuseluugiga autos.

Loomadesse suhtus Bundy tunduvalt lugupidavamalt kui inimestesse ja vanglas olles sai temast isegi taime­toitlane, kelleks ta olevat jäänud kuni surma­tunnini. See väide on aga vastuolus Bundy viimse einega, milleks olid lihatükk, praemunad, kohupiim, virsikukook, kohv ja mahl.

Rhonda Stapley: ma kohtusin Ted Bundyga 42 aastat tagasi

Tänavu aprillis väitis Rhonda Stapley , et Ted Bundy olevat püüdnud teda tappa. See olevat juhtunud üle 40 aasta tagasi, 11. oktoobril 1974. Miks naine alles nüüd sellise väitega välja tuli, ei osata öelda. Seetõttu on nii mõnigi pidanud teda petturiks.

Naine, kes oli 42 aastat tagasi mormoon ja neitsi, jutustas aga järgmise loo: Utah’ ülikooli arstitudeng Rhonda ootas pärast stomatoloogi juures käimist bussi, see jäi aga tulemata. Nii võttis ta vastu pakkumise nägusalt ja viisakalt noormehelt, kes lubas ta Volkswageniga koju viia.

Noormees nimetas end Tediks ja väitis end olevat Utah’ õigusteaduskonna tudeng, kuid enne neiu kojuviimist pidavat ta tööülesannete tõttu tegema väikse ringi. Neiu vastu ei vaielnud. Kui aga tee viis juba kanjonitesse, olevat Rhonda muretsema hakanud.

Lõpuks jättis mees auto seisma, kummardus Rhonda kohale, nagu tahaks teda suudelda, kuid selle asemel ütles: "Tead mis? Ma kavatsen su ära tappa." Ta võttis Rhonda kaelast kinni ja naine kaotas meelemärkuse. Vahepeal tuli Rhonda teadvusele, kuna mees lõi talle peopesaga vastu põski. Seejärel olevat Bundy teda taas kägistanud meelemärkusetuseni.

Nii olevat juhtunud 5-6 korda. "Ta lihtsalt nautis seda, kuidas ma suren. See oli tema jaoks mäng," jutustas naine nüüd. Lõpuks oli mees naiselt püksid maha tirinud ja vägistanud ta piknikulaual.

Kui naine pärast vägistamist teadvusele tuli, märkas ta meest umbes 10 meetri kaugusel auto juures. Rhonda pani põgenema ja silkas ööpimeduses mööda kanjonit allapoole. "Ma kukkusin kiirevoolulisse mägijõkke, mis viis mind ründajast kiiresti kaugemale. See tõenäoliselt päästis mu elu," selgitas Rhonda.

Kui Rhonda läbikülmununa ja valudes koju jõudis, olevat tal olnud piinlik juhtunust kellelegi rääkida. Alles hiljem mõistis ta teleuudiste põhjal, et oli kohtunud Ted Bundyga.

"Ma oleksin olnud teine ohver Utah’ osariigis, kui keegi oleks minust teadnud," rääkis 62aastane naine, kellel tekkis sellest vahejuhtumist posttraumaatiline stressihäire ja kes on kirjutanud kohtumisest saritapjaga raamatu "Ma pääsesin Ted Bundy käest" (I Survived Ted Bundy).

Ted Bundy kümme ülestunnistust

Mõnikord toimub minuga midagi imelikku.

Ma väärin kõige hirmsamat karistust, aga ühiskond väärib kaitset minu ja minusuguste eest.

Kas ma tahtsin olla hea inimene? Ei.

Ma olen kõige külmaverelisem litapoeg, keda te kunagi olete kohanud.

Mulle meeldis tappa ja ma tapsin.

Ma ei tunne end absoluutselt süüdlasena. Mul on kahju sarimõrvaritest, kes tunnevad süüd.

Ma olen ükskõikne jätis, keda te olete iial näinud.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee