Tuleb tõdeda, et lõviosa raporti 80 ettepanekust ei ole kuigi radikaalsed: ettevõtete digitaliseerimisele, elanikkonna eri rühmade paremale väljaõppele ja tööturule kaasamisesse ning juhtimisoskuste vilumuse kasvule poleks küllap kätt ette pannud valitsuse „seisakumootorina“ tegutsenud Reformierakondki, ja need võiksid sobida ka vasakpoolsetele erakondadele. Ent peenhäälestusest otsesõnu tüdinud ja muutuste järele janunev uus koalitsioon jõudis astmelise tulumaksu üle pidada sõnasõda veel enne, kui kõlas majandusekspertide soovitus säilitada Eesti praegune tulumaksusüsteem. Kõigi kolme partneri valimislubadustes figureerinud tulumaksuvaba miinimumi järsus tõusus kokkuleppele lähemale jõudmine näitab, et valitsusliit teebki maksumuudatused tegelikult ära. Sotsiaalmaksule lae kehtestamise arutelu võib aga viidata, et uus koalitsioon on pühkinud tolmu IRLi justiitsministri Urmas Reinsalu juba kevadel avalikustatud konkureeriva raporti pealt.

Kuid Raasukese töörühma tähtsaim sõnum on, et Eestis on puudus töökätest. See on probleem, millele peab otsa vaatama nii peagi ametisse asuv kui ka iga järgnev valitsus. Kui sihiks võtta vähemalt neljaprotsendiline majanduskasv, peab suurenema võõrtööliste arv ja pikenema eestlaste tööaeg – praegu olevat liiga vähe neid, kes töötavad üle 50 tunni nädalas. Praegu koalitsiooniläbirääkimisi pidavatelt erakondadelt ootamegi selgeid sõnumeid, kuidas hakkab välja nägema võõrsilt töötajate Eestisse meelitamine ja milline võiks olla inimeste ootus nii pensionieale kui ka töönädala pikkusele. Et majanduskasv ei tule iseenesest, näitas juba eelmine valitsus, kuid vähemalt jäi viimase kanda probleemi sõnastamise vaev.