Kommentaar

Peeter Võsa | Koostööprotokoll Ühtse Venemaaga on päästerõngas (95)

Peeter Võsa, Keskerakonna liige, 14. november 2016 16:28
Foto: TEET MALSROOS
Eesti rahvas on poliitikas vihanud kahte asja – Reformierakonna ülbust ja Edgar Savisaart. Ei lugenud vasak- või parempoolsus. Rahva tahe oli Reformierakonna ülbusest võitu saada ning kõrvaldada poliitikast Edgar Savisaar. Seda viimast muidugi juhul, kui teda enne kõrvaldamist vangitorni ei pisteta. Ei pistetud, mängis hoopis ise oma võimalused käest.

Praegu läbirääkimisi pidav kambakakoalitsioon, kuhu Keskerakond üritab lisaks sotsidele ja IRLile meelitada ka Vabaerakonda ja EKREt, saab jõudu reformiviha maardlast. Ent mis saab edasi, kui siseriiklik kaklus on läbi, kulmud rulli taotud, huuled verised, initsiatiiv raisatud ja kaklusega on end kõigi ees häbistatud?

Suurteks muutusteks, mis meid alles ees ootavad, andis tõuke Jüri Ratase valimine Keskerakonna juhiks. Ei maksa arvata, et Savisaar on kõik hästi ja õigesti teinud, aga just tema on see, kelle teeneks tuleb pidada Reformierakonna üldrahvalikku halvakspanu. Just Savisaar ja tema kaaskondlased olid need, kes õõnestasid valitsust igast praost ja pilust. Ning kui ei olnud pilu ega pragu, siis klõmmiti lihtsalt peaga vastu kivimüüri, lootuses et äkki praguneb. Lõpuks praguneski. Nii mõnigi pea ja seesama müür. Kuidas purunenud müüri juurest edasi minna, endal pea alles uimane ja muhke täis, alles planeeritakse. Kas Keskerakonnast ja kahest endisest valitsuserakonnast kokku pandud troika hakkab ise otsuseid langetama või kutsutakse veel kambajõmme, on esialgu lahtine.

Reformierakonna ullikestest liikmed ja isegi võimuladviku tipp on vinguviiuli välja võtnud ja käunutavad sama viisi, mida varemgi. Kõike nende meelest arusaamatut nimetatakse vasakpoolseks ja kremlimeelseks. See peaks tähendama: vasakpoolne on vaene ja kremlimeelne on kurjategija. Kuid see võte praeguses Eestis enam ei tööta. Vaesust on nüüdseks rikkas Eestis saanud nii mõnigi maitsta. Venemeelsuse kaart töötab ehk mõnda aega, sest veel elab meie hulgas inimesi, kes küüditamist mäletavad ja saavad aru, kuidas asuti etniliselt puhastama Narvat, Sillamäed, Kohtla-Järve piirkonda ja Kiviõli. Tegelikkuses oleme rahvuse seisukohalt kaotanud Eesti kuni Rakvere alla välja.

Ent see kiun uue valitsuse väidetava kremlimeelsuse suunal paneb küsima – mida on rahvuste lõimimiseks teinud Reformierakond viimase 17 aasta jooksul, peale asjatu raha kulutamise? Jah, viimasel ajal tegi – tõi sisse sõjapõgenikke ja lõi olukorra, kus uusasukate ja kohalike tegeliku või näilise ebavõrdse kohtlemise tõttu pigem õhutati ja puhuti konflikte lõkkele, selle asemel, et katsuda probleemi mõistlikult lahendada või selgitada.

Uued äärmusliikumised ei erista eestlast venelasest ja venelast eestlasest. Pigem peletatakse oma rahvuse domineerimisele rõhuvad liikmed sellistest liikumistest välja.

Enam ei ole kohta luuüdini läbi keedetud rahvusromantismile, sest uus noot nõuab rassiromantismi.

Reformierakonna praegune kiun kõlab seega õõnsalt aga endistviisi kõrvale armsalt – vaataks nagu ETVs „ENSV“-d. Sõnad ja viis on nii tuttavad, et võib vabalt kaasa laulda, aga kontserdisaalis sellise viisiga rahvast enam ei hulluta.

Koostööprotokoll tuleb alles hoida

Neil, kes ei ole veel Eestist ära läinud ja kes siin edasi elada kavatsevad, oleks arukas väärtustada Eesti Keskerakonna koostööprotokolli Venemaa võimuparteiga Ühtne Venemaa. Ei oleks arukas sellega nüüd mingeid liigutusi teha, sest see reformierakondlase Ain Seppiku allkirjastatud koostööprotokoll võib meile tulevikus veel kasu tuua. Nii naiivne siiski ei maksaks olla, et loota sellest mingit majanduslikku või rahalist tuge.

Aga ühel puhul võiks see toimida küll – kui meie „sõbrad“ läänest on suutnud meid taas Sinimägedele mobiliseerida ja asi paistab rohkem kui halb, siis kannatab see valge paberileht ehk kaika otsa pista ja selle abil Venemaaga rahu sobitama minna. Ega seda ette ei tea, kas ja kui palju selline käik küüditamisest päästab. Kuid praegu on kõik hästi, sest see protokoll on külmutatud. Tähendab – ei haise halvasti. Aga praegu oleks küll kõige rumalam hetk see sügavkülmast välja võtta, üles soojendada, ja kogu maailma rõõmuks ning meie ahastuseks lihtsalt haisema lasta.

Vanasti läks talus isegi täinahka tarvis. Nii igaks-juhuks. Ja meie riigil ei ole siis sellist koostööprotokolli igaks juhuks tarvis? Kas teame ikka täpselt, millest on asjatundjad meile selle vabadusesupi kokku keetnud, mida praegu naudime? Kas seal ei ole mitte ühtegi sarnast salaprotokolli ja alatut kokkulepet? Kui on, siis miks me jahvatame nüüd teema ümber, millest rääkides saame endale ainult kahju teha.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee