Eesti uudised

Nukuteater on ulmaline labürint (1)

Ants Vill, ants.vill@linnaleht.ee, 10. november 2016, 17:05
422 kohaga Ferdinandi saal on täismõõtmetes black-box. Foto: Heiko Kruusi
Nukuteatri uus teatrimaja Nunne tänava ääres on valmis, paarikümne aasta pikkune unistus suurest saalist on majaks saanud.

422 kohaga Ferdinandi saal on täismõõtmetes black-box. Foto: Heiko Kruusi

Juba pühapäevast ootab teatrilisi uus ja uhke Ferdinandi saal, uuenenud on tegelikult kogu teatri mitmemajaline kompleks. NUKU teatri aastane eemalviibimine oma kodust sai ümber oktoobris.

422-kohaline black-box.Foto: Heiko Kruusi
Vaade uuele saalile rõdult.Foto: Heiko Kruusi

Käisime uusi ruume uudistamas nädala alguses, siis olid koridorid täis askeldavaid töömehi ja tõttavaid teatriinimesi. Mitmel pool on maas veel ajutised põrandakatted, mõne ukse ees on kleeplindi riba, et värskele lävepakule ei astutaks.

Uue maja fuajee.Foto: Heiko Kruusi
Piletikassa.Foto: Heiko Kruusi

Teatri avalikkussuhete juht Hannele Känd näitab meile NUKU teatri kõik maju ja treppe, saale, keldreid ja koridore ning kaht uut lifti ja tõdeb: „Nagu tavaliselt esietenduse kohta öeldakse – üks nädal jääb puudu. Aga tegelikult on peaaegu kõik valmis, saame rahulikult pühapäeval avamisürituse korraldada.”

Uues hoones on ka klaasseitega publikulift.Foto: Heiko Kruusi

Mitmest majast koosnev kompleks on ühendatud üheks tervikuks ootamatute treppide, üllatavate koridoride ja ebaharilike nurgataguste keerulise labürindiga, samuti imekspandavate akende ning õdusate siserõdudega.

Treppide vahel paistavad aknad, millest peegelduvad trepid.Foto: Heiko Kruusi

Ajalugu paistab välja

Peamisest: jõuame uue, Nunne tänava äärde müüri taha kerkinud hoonesse, sinna, kus vahepealseil aastail oli hiigelsuur teatritelk. Praegu on siin 422 kohaga saal, millel legendaarse Ferndinand Veike auks nimeks Ferdinandi saal. Mustade seintega saal on üllatavalt suur. Meenutan käiku siia aastajagu tagasi, kui töid alles alustati ning välja olid kaevatud siin asunud 19. sajandi algul tegutsenud saksa teatri alusmüürid ja veel varasemad, 14. sajandi lõpust pärit hoone müürid.

Uue maja keldris on osa paemüüre pärit 13.–14. sajandist. Foto: Heiko Kruusi

Too saksa teater, muide, oli esimene paik, kus 200 aastat tagasi tuli ettekandele esimene eestikeelne näidend „Talgud”. Aasta oli siis 1816.

Keldris on mitu näitusesaali.Foto: Heiko Kruusi

Nüüd on need müüriosad eksponeeritud mitme pool uues hoones, eriti hästi on iidseid laotisi näha keldrikorrusel, mis võetakse kasutusele nukuteatri muuseumi uue väljapaneku jaoks, samuti ka seal, kuhu publik ei satu: ruumikates töökoja- ja laoruumides.

Teatri keldris, iidsete paemüüride vahel on töökojad ja laod.Foto: Heiko Kruusi
Üks dekoratsiooniladu on ka keldris.Foto: Heiko Kruusi

Maja on tihedalt elu täis, sest tõesti – avamiseni on jäänud vaid mõned päevad. Käime väikeses ovaalsaalis, see on kunagise aadliklubi hoone parkettpõrandaga ballisaal. Smas kõrval on suur ladu.

Nukuteatri väikeses obvaalsaalis mängitakse peamiselt klassikalisi sirmietendusi.Foto: Heiko Kruusi

Siin-seal on ruumide uksed valla, näha on nukke ja nukkude juures toimetavaid inimesi. Kahel korral on näha laual torte, täpsemal vaatamisel saab selgeks, et need on butafoorsed. Suur kuhi suurel laual ja ka aknalaudadel olevaid nukke ootab pääsu muuseumisse.

Nukud ootavad muuseumissepääsu.Foto: Heiko Kruusi

Papa Carlo kabinet

Pärast pikka teekonda jõuame paika, kus pole aastaga midagi muutunud: teatrijuhi Joonas Tartu kabinetti. „Mina pääsesin remondiaegsest kolimisest. Teatril tervikuna ei läinud selle ehitusaastaga üldse halvasti, kokku oli meil ligi 60 000 külastajat, pea sama palju kui tavalistel aastatel. Publiku huvi on olnud tõesti suur,” nendib ta rõõmsalt.

Teatrijuht Joonas Tartu loodab, et uus maja toob kaasa ka uue loomingulise puhangu.Foto: Heiko Kruusi
Teatrijuhi seinal ripub vana maal Nukuteatri nurgamajast.Foto: Heiko Kruusi

„Kui küsite, kas uus hoone vastab teatrirahva ootustele, siis kindlasti jah. Kui küsite, kas pärast paarikümneaastast uue maja ootamist on põhjust loota eriti uhket loomeplahvatust, siis – püüame tekkivat ootust ja ka meeldivat kohustust õigustada. Mõtete puuduse üle pole siin majas küll põhjust kurta, oleks ainult aega ja inimesi. Meid pole palju, kuuel päeval nädalas on etendused, mõnel päeval mitugi, kavas on 25 lavastust, koormus on suur. Meist on palju suuremaid teatreid, aga teatriime sünnib meil vahel veel eredamaltki kui tavalises teatris. See on imeline, kuidas näitlejad suudavad nukud elama panna, luua sellise maagia, et nukud mõjuvad ehtsamalt kui inimesed, liigutavad vaatajaid rohkemgi.”

Nukuteatri kohvik.Foto: Heiko Kruusi

Inimesed armastavad nukuteatrit, seda näitab ka 65. hooaega tähistava teatri kõige pikaealisema etenduse, muuseumis mängitava „Karjapoiss on kuningas” hiljuti täitunud 650. mängukord.

Ah jaa: uude teatrimajja saab Nunne tänava poolt, seal on vanas müüris suur värav, mille taga hoovis aga pöörduks, mis viib uude treppiderohkesse fuajeesse, seal on piletikassa ja ka Ferdinandi saal.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee