Euroopa Parlamendi saadik ja sotsiaaldemokraat Marju Lauristin selgitab, miks peab muutuma reformierakondlik poliitika tegemise stiil.

Kas Eesti saab vasakpoolse valitsuse?

Marju Lauristin, Euroopa Parlamendi saadik, Sotsiaaldemokraatlik Erakond: Ta ei ole sugugi ju vasakpoolsem kui eelmine juba sellepärast, et üks liberaalne erakond asendub teisega. Kui vaadata siit Brüsselist, siis Keskerakond on ju ka liberaalide fraktsioonis ja ma ei ole näinud, et nad kuidagi eriliselt valgete varestena sealt välja paistaksid. Praegu on siin küll Yana Toom, kes võib silma paista mõningate kummaliste hääletamistega julgeolekuküsimustes, aga need ei ole sõltuvuses sellest, kas ta on liberaal, keskerakondlane, vasak- või parempoolne. Teisalt kui tegemist on majandus- ja sotsiaalküsimustega, siis on nad kõik liberaalid.

Ma ei näe, et tuleks mingit väga suurt muutust. Muutus tuleb pigem sellest, et Reformierakonna liberaalsus on pigem olnud neoliberaalsus, nagu nende pidev loosung, et maksudega ei mängita, ja üldiselt kogu maksupoliitika, mis on rohkem võtnud nendelt, kes teenivad keskmist palka või vähem, ja soosinud neid, kes teenivad rohkem. See on tõepoolest väga äärmuslikult parempoolne. Niisugustest äärmustest liigutakse selgelt rohkem keskele. Tuleb keskpunkti koondunud valitsus, nagu meie valitsused üldiselt on olnud. Mingit vasakule kaldumist, kommunismi ja sotsialismi ja kõiki muid tonte, mida maalib praegu paanikas Reformierakond ja mõningad ministrid, kes minu meelest eriti head politoloogid ei ole, ei tule.

Mis muutub tavalise inimese jaoks? Kas tuleb näiteks astmeline tulumaks?

Seda ärge küsige minu, vaid valitsusliikmete käest. Ei maksa end sõnadest nii väga mõjutada lasta. Kui sotsiaaldemokraadid on öelnud, et tuleb järsult tõsta maksuvaba tulu miinimumi, mida ilmselt ka Isamaa ja  Keskerakond toetavad, siis see on samm selle poole, et neid inimesi, kes saavad vähem raha, maksustatakse vähem, mis ongi sisuliselt astmeline tulumaks. Teine küsimus on see, kas tuleb nii-öelda kaas peale panna ka väga kõrgetele tuludele – astmeline tulumaks on ka seda teinud. Me peame pigem rääkima sellest, kuidas saab kogu maksusüsteemi tasakaalu. Reformierakond on korranud, et maksudega ei mängita, ja maksusüsteem olekski nagu kivisse raiutud, samas kui rahvusvahelised eksperdid ja Eesti inimesed tunnevad, et maksusüsteem on viltu ja seda tuleb muuta.

Mis ajas valitsuse lõhki? Kas see võis olla Jevgeni Ossinovski ambitsioon osaleda valitsuse moodustamisel ja saada ehk isegi parem koht valitsuses?

Ma nii ei arva. Küsimus ei ole üldse isiklikes ambitsioonides, küsimus on selles, mis on ühiskonnas tunda alates presidendivalimistest ja mis oli presidendivalimiste varjatud põhiteema – tuntakse, et Eesti vajab mingit muutust, värsket õhku, uut hingamist. Muutuma peab teatud poliitikastiil, prioriteedid ja see suhe poliitikute ja rahva vahel, mille on 17 aastat valitsust juhtinud, ametnikke värvanud ja kõiki kohalikke omavalitsusi parteistanud Reformierakond loonud.

On alanud toiduahela lõhkumine?

See ongi demokraatia mõte. Demokraatia toimib ju niiviisi, et üks erakond on valitsuses üks või kaks ametiaega, harvem kolm, ja siis nad vahetuvad. Toimub vee ja vere vahetus, mida meil Savisaar kogu aeg takistas. Keskerakond oli ju kõikidel valimistel väga edukas, ometi polnud ta üheski valitsuses. Savisaar küllaltki diktaatorliku juhina tegi Keskerakonnast sellise partei, kellega ükski teine ei tahtnud koalitsioonis olla. Sellepärast, et oli teada, et sellest parteis valitseb Savisaare käsk ja mitte avalik demokraatlik arutelu – polnud võimalik kindel olla, kas kokkulepped kehtivad või ütleb Savisaar ei.

Nüüd, kus toimus väga selge ja avalik muutus Keskerakonnas, põlvkonnavahetus ja juhatuse suunamuutus Savisaare ümber lipitsejatest kogu erakonda esindavaks valitud organiks, toimus ka teiste erakondade ja kogu Eesti poliitilise maastiku muutus. Sai võimalikuks demokraatlik võimuvahetus, mis ei saa olla väga dramaatiline. Ma saan aru, et Reformierakond on šokiseisundis, aga need hõiked, et kui meie ei ole võimul, siis Eestit tabab katastroof, ei ole demokraatlikule korrale omased. Ei ole nii, et ainult üks partei võib valitseda.

Kas Savisaare nii-öelda tont on lõplikult mängust väljas?

Tundub küll. Keskerakonna sees on toimunud pikk evolutsioon. Oleme näinud, kuidas Ratas püüdis esimest korda, Simson teist korda uuendada Keskerakonna juhatust ja me nägime, kuidas see jõud tõusis aeglaselt ja nüüd jõudis selge enamuseni. See ei ole juhuslik paleepööre, mis on toimunud Keskerakonnas. Valitsuse lõhkiminek tuleneski vajadusest viia valitsemine tasakaalu selle poliitikamaastikul toimunud üldise muutusega. See on kooskõlas inimeste ootustega. Uues situatsioonis on ka Isamaa ja sotsid, kes leidsid väga kiirelt ühise keele. Need kaks erakonda suudavad reageerida rahva üldisele meelsusele.

Aga miks Keskerakond ja Reformierakond ei leidnud ühist keelt?

Selle peale peate ka ise natuke mõtlema. Kas see oleks olnud see muutus, mida oodatakse? On see ühine keel või Reformierakonna võimu säilitamine sellega, et Keskerakond pannakse Reformierakonna rakendisse? Uue juhatusega on Keskerakonnal käimas uuenemishoog ja nad ei taha vanadesse raamidesse surumist.

Mida püüab Taavi Rõivas saavutada sellega, et ta ei astunud kohe tagasi, vaid ootab ära umbusaldushääletuse?

Taavi Rõivase isik ei ole sugugi mitte see põhjus, miks valitsus lagunes, sest ka Ossinovski on öelnud, et Rõivas oli igati viisakas ja korrektne, aga tal puudus selles meeskonnas edasiviiv jõud, et juhtida. Tema taga olev Reformierakond ei ole enam ammu reformiv erakond, vaid reforme vältiv erakond. Rõivas ei ole oma erakonnas enam ammu ka liidri positsioonil. Seda näitas ju kõige paremini presidendivalimiste olukord, kust algas praeguse olukorra sünd, sest oli näha, et Rõivas ei ole oma erakonnas liider.

Muutus Reformierakonnas on vältimatu ka siis, kui neist saab opositsioonierakond?

Absoluutselt. Reformierakond on stagneerunud, ta on liiga kaua võimul olnud. Seda on juhtunud paljude teiste erakondadega mujal maailmas ka. Sama on juhtunud Rootsis väga pikalt võimul olnud sotsiaaldemokraatidega. Vaatamata sellele, mis vaadetega inimesed olid, tundsid nad, et muutus peab tulema ja vahepeal on vaja teistsugust poliitikastiili ja teistsuguseid inimesi, et see vesi oleks värske.

Mis on uues valitsusliidus need asjad, milles sotsiaaldemokraadid põhimõtteliselt järeleandmisi ei tee?

Mina ilmselt ei ole selles läbirääkimiste meeskonnas ja seda on vara arutada. Mis on täiesti selge, seda on öelnud nii sotsiaaldemokraadid kui ka Keskerakond, et põhiteemadeks on julgeolek, inimeste heaolu, Eesti ühiskonna sidusus, inimeste materiaalsete võimaluste terav lahknemine, ääremaastumine. Sotsiaaldemokraadid on klassikaliselt solidaarsuse ja sidususe eest seisev erakond, Keskerakond on vähemasti deklareerinud seda sama. Kui Isamaa tahab tagasi tulla oma rahvuslike väärtuste juurde, siis ka nende huvides on, et kogu Eesti peab üheks saama ja inimesed peavad kaasatud olema. See on tähtsaim, mis neid kolme võiks ühendada – et Eesti areng saaks ühtlasemaks. Eesti ei tohiks olla esirinnas suurima ebavõrdsuse poolest.

Kujutame ette sellist stsenaariumit, et Ratas jätaks koostööleppe Ühtse Venemaaga puutumata, kuigi see on külmutatud seisus, ja Ossinovskist saaks samas välisminister. Kas see võiks olla selline valitsus, mis paistab väljapoole venemeelsena?

Venemeelsusega on selline lugu, et see peab olema faktiliselt järele uuritud, proovitud ja Eesti puhul kindlasti ka järele valvatud. Kui me vaatame Keskerakonda, siis on täiesti selge, mis vahe on Savisaare ja Yana Toomi tegudel ja neil, kes Savisaare vastu nii-öelda üles tõusid. Siin ei ole põhjust küll Ratast süüdistada, et ta oleks kuidagi eriliselt venemeelne.

Mis puudutab seda lepingut, siis Ratas on ju kogu aeg teatanud, et seda ei täideta, see on külmutatud ja seni kaua, kui suhted Venemaaga on nagu nad on, siis ei kavatse keegi seda ka täita. See on tema seisukoht, mitte see seisukoht, mille järgi on käitunud Savisaar, tema jüngrid ja Yana Toom. Savisaar ju alles käis Moskvas ja keegi ei teadnud, mida ta seal tegi. Ma olen täiesti kindel, et Jüri Ratas selliseid samme tegema ei hakka. Mis puudutab Ossinovskit, siis tema läänes haritud ja väga liberaalse, läänemeelse ning demokraatliku maailmavaatega inimesena, on väga Venemaa tänase poliitika vastu. Temalt ei oota venemeelsust ka Venemaal mitte keegi.

Brüsselis ei või tekkida sellist ettekujutust, et Eesti võimalik uus peaminister on Putini parteiga seotud Venemaa mõjuagent?

See on poliitilise võitluse ilming, et püütakse selliseid silte kleepida. Seda pori loopida on lihtne. Ma arvan, et Jüri Ratasel on kõik võimalused tegudega näidata, et see nii ei ole.

Mulle väga meeldis, mida ütles Isamaa esimees Margus Tsahkna, et ilma Isamaata tõelist isamaalist valitsust teha ei saa. Ma arvan, et Isamaast tuleb selles valitsuses valvekoer. See on hea just väljapoolt vaadates, sest Isamaa on mingis mõttes lakmus, et see valitsus ajab igatepidi Eesti asja ja ei tee mingeid salasobinguid.

Jaga artiklit

20 kommentaari

O
ori  /   15:52, 10. nov 2016
orjanduslik kord on ikka parem!
K
Kommunist: Kommunismi ega sotsialismi ei tule.   /   01:26, 10. nov 2016
Marju Lauristin: Kommunismi ega sotsialismi ei tule.
Lõpuks mõistis ka tema seda.

Päevatoimetaja

Silja Ratt
Telefon 51993733
silja.ratt@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis