Obama suur lubadus ootab tänaseni täitmist (3)

Ameerika Ühendriigid avasid Guantanamo vangla 11. jaanuaril 2002, kui sinna viidi Afganistanist esimesed terrorismis kahtlustatavad, kokku 20 meest. President oli siis George W. Bush.

Guantanamo vangla asub Kuubal USAle kuuluvas samanimelises mereväebaasis. Sellest kinnipidamisasutusest sai kiiresti USA häbiplekk. USA inimõiguslased peavad Guantanamo vanglat inimõiguste rikkumise ja põhiseadusvastase poliitika sümboliks.

Vangid lootsid Obamale

Kui 2008. aasta 4. novembri õhtul selgus, et USA uueks presidendiks saab Barack Obama, siis skandeerisid Guantanamo vangid tema nime. Kinnipeetavad teadsid, et Obamal on tõsine plaan vangla kinni panna.

Ametisoleku kolmandal päeval, 22. jaanuaril 2009 kirjutaski USA 44. president alla dekreedile, mis nägi ette Guantanamo vangla sulgemine aastaga. Sama aasta novembris tunnistas Obama, et ei suuda sellest tähtajast kinni pidada.

USA president lubas, et eeldatavalt suletakse Guantanamo vangla 2010. aastal. Möödus veel paar kuud ja Barack Obama andis uue lubaduse: vangla suletakse tema esimesel ametiajal ehk hiljemalt 2013. aasta 20. jaanuariks.

Praegu läheneb lõpule Barack Obama teine nelja-aastane ametiaeg, kuid ligemale kaheksa aastat tagasi antud lubadus on endiselt täitmata. Tõsi, Obama presidendiks oleku ajal sellesse vanglasse teadaolevalt uusi vange viidud ei ole.

Guantanamost on aastatega läbi käinud 779 vangi. Enim oli seal 2003. aasta juunis vange – 683.

Portaalis WikiLeaks avaldatud dokumentidele toetudes viidi 779 vangist vähemalt 150 Guantanamosse alusetult. ÜRO inimõiguskomisjoni ekspertide rühm soovitas Guantanamo vangla sulgemist juba 2006. aasta veebruaris.

Käesoleva aasta algul hoiti Guantanamos 105 vangi, nüüdseks on nende arv vähenenud 60le.

Neid valvab ligemale 2000 USA sõjaväelast.

Tasub meenutada, et 2015. aasta algusest elab ka Eestis endine vang, jeemenlane Akhmed Abdul Qader, kelle terrorismisüüd USA võimud tõestada ei suutnud.

Praegu ootab 20 vangi vabastamist ja ärasaatmist. Kuna kodumaale saatmisel satuks nende elu ohtu, siis otsivad USA võimud võimalusi saata vabastamise alla käivad vangid kolmandatesse riikidesse.

Pärast nende lahkumist jääb Guantanamosse veel 40 vangi. Neist kümmekond kannavad sõjakohtu otsusega mõistetud karistust või on nende protsess pooleli. Ülejäänud 30 on aga tunnistatud ohtlikuks ja USA võimud soovivad neid ilma kohtuotsuseta piiramata aja vanglas hoida.

Viimati üritas Barack Obama Guantanamo vangilaagrit sulgeda tänavu veebruaris. Ta soovis kongressilt toetust ettepanekule toimetada sealsed vangid USA vanglatesse.

Vabariiklaste kontrollitav kongress jäi aga oma varasema seisukoha juurde: raha Guantanamo vangla sulgemisega seotud kulutuste katteks ei eraldata ja julgeolekukaalutlustel ei tohi sealseid vange ka ümber paigutada USA vanglatesse.

Ja nõnda seisabki maailma mõjukaima ja võimsaima riigi president Barack Obama endiselt lõhkise küna ees. Hoolimata mitmest katsest ei ole ta suutnud ligi kaheksa aasta eest antud lubadust täita.

Endine vang: see oli maapealne põrgu

Üks esimesi Guantanamo vange oli austraallane David Hicks . Austraalias Adelaide’is sündinud ja hiljem moslemiusku astunud Hicks vahistati 2001. aasta detsembris Afganistanis, 2002. aasta algul toimetati aga Guantanamosse.

David Hicksi süüdistati terrorivõrgustiku al Qaeda väljaõppelaagrites käimises ja lühikest aega äärmusrühmituse Taliban poolel võitlemises. Hicks väidab, et pole mitte kunagi terrorismiga tegemist teinud. Ta pääses Guantanamost 2007. aastal tänu nõustumisele kohtuvälise kokkuleppega, milles end kaudselt süüdi tunnistas.

Üle viie aasta Guantanamos istunud David Hicks avaldas üleelatust mälestusteraamatu "Guantanamo: My Journey" ("Guantanamo: Minu teekond").

Kõige hullemad olid esimesed nädalad. Siis ei tohtinud Hicks magada, rääkida, end liigutada ega isegi ringi vaadata. Hirmu suurendas teiste vangide jõhker kohtlemine, mida ta pealt nägi.

Hicksi kongi või õigemini vabas õhus asunud puuri mõõdud olid kolm korda kolm sammu. Vangid tohtisid seal üksnes istuda või lamada, seejuures puuriseinast võimalikult kaugel. "Me võisime tõusta ainult siis, kui olime saanud selleks käsu, ja meie suurim patt oli vanglapuuri traatseina puudutamine," meenutab Hicks.

Puuris oli vaid kaks kaussi – ühest vang jõi, teine oli tualett. Igapäevakülalised olid skorpionid, maod ja tarantlid. Vanglapuuris oli ka poole sentimeetri paksune lamamismatt, rätik, šampoonipudel, mis lõhnas nagu tööstuslik puhastusvedelik, midagi seebilaadset ja hambapastatuub.

Hicks kirjeldab mälestustes, et Guantanamo vangidel oli ka hambahari, kuid selle vars oli kolme neljandiku võrra lühemaks tehtud. Sellegipoolest tuli vangil hambaharja peaaegu iga tunni järel (seda nii päeval kui ka öösel) vangivalvurile ette näidata. Hicksi arvates iseloomustab elu Guantanamo vanglas kõige paremini sõna "põrgu".