Kommentaar

Igor Gräzin | Euroopa kristlik alus, ERMi kiuste (32)

Igor Gräzin, riigikogu liige, Reformierakond, 3. november 2016, 16:25
Pärast Eesti Rahva Muuseumi jumalateotust – Neitsi Maarja jalagapeksmise eksponaadi paigaldamist – meenus ühe palgalise liberaali ütlus Paide arvamusfestivalil: Euroopa Liidus ei peaks rääkima kristlikust traditsioonist, sest – „olgem ausad – paljukese meid siis kirikus ikka käib!“. Kuigi selles peegeldub ütleja, omaaegse kultuuriministri kultuuriline tase, kuuldub seda eksitust ka haritud inimeste hulgas ja see asjaolu vajab õiendamist. Seda enam, et on ähvardavalt kasvamas tendents öelda, et muud usulised traditsioonid, eriti aga terrorismi ja vägivallaga seonduv agressiivne islam, on euroopaliku kristlusega võrdväärne.

Mugava elu alus

Jätame kõrvale asjaolu, et kristlus nagu ka Euroopa enese islam on „omad“. Isegi objektiivselt konstateerides tuleb fikseerida ilmselge fakt: nüüdistsivilisatsiooni nii eetilises kui ka inimlik-tehnilises mõttes on loonud juudi- ja kristluse-usuline Euroopa hariduse ja tsivilisatsiooni. Ei keegi muu. Kuigi me nimetame oma numbreid „araabia numbriteks“ ja oleme kuulnud, et paber ja püssirohi leiutati Hiinas, ei juhtunud inimkonnale sellest mitte midagi: araabia astronoomia ei arenenud ei relatiivsusteooriaks ega kosmoselendudeks ja Hiina paberile pole järgnenud arendusena internetti.

Euroopa sünnitas Kolumbuse, Hiina – Hiina müüri. Tõsi: jooga, india filosoofia, indiaanlaste šamanism jne võivad olla vaimule huvitavad ja hingeülendavadki, aga selleks, et panna kokku kas või lihtlabane Toyota Camry, on vaja mitte idamaist metafüüsikat, vaid roboteid ja masinaid, mis on sündinud Euroopa mõtlemisel rajanevas teaduses ja insenerikultuuris. Jaapani vaimutraditsioon võis sünnitada kamikaze’d, aga mitte õhusõja võitjad.

Mis tahes mõtlemine väljaspool euroopalikku loogikat ei saa anda nüüdisaegset elukvaliteeti ega tehnilist taset. Saan aru, et on inimesi, kes leiavad, et hea ja mugav elu on pahe ja võitlevad küünlavalguse ning öko-asjanduse eest. Mina isiklikult eelistan sõita koju bussiga ja mitte ratsa, nagu d’Artagnan. Euroopalik mõtlemine on aga kristlik oma loogikalt, aluselt ja suuresti ka sisult. Kusjuures isegi ateism ehk aktiivne usuvastasus ja agnostika ehk mitte-uskumine on võimalikud üksnes siis, kus see, mida eitatakse, on olemas.

Seepärast on vaja teha vahet kristluse vahel kitsas ja ranges mõttes (kristlik kirik, usk Jeesusesse, tema ülestõusmisesse või usk juudi ainujumalasse) ning teisalt selle vahel, mis seda kõike ümbritseb ja sellest võrsub. Viimaste hulka kuulub muide nüüdisaegse digimaailma loomise ürgalus: loogiline süllogism ehk kui on „a“, siis järgneb „b“; kui on „b“, siis järgneb „c“; kui on olemas „a“, siis juhtub „c“. See on pärit Aristoteleselt ja edasi läbi tema võimsa koolkonna ja kristliku teadustraditsiooni tänasesse välja.

Oht tuleb islamist

Kaubandusinimesed teavad, et liberaalset turumajandust ei ole kogu maakeral olemas muidu, kui Rooma õiguse alusel. Selle tõid meieni 1000 aastaga kristlikud juristid: niinimetatud glossaatorid ja post-glossaatorid, Bologna ülikool. Muid inimesi kui munki ja preestreid nende hulgas polnud.

Tunnistamaks tänase kõrgeima tsivilisatsiooni kuuluvust kristlikku traditsiooni, pole vaja uurida seda, mida konkreetselt üks või teine kirik või ordu teaduse jaoks on teinud. Aga ajalooliselt on ometi huvitav märgata, et enamik teadlasi olid kas otse vaimulikud või aktiivsed kristlased: Newton (Cambridge), Kopernik oli dominikaani vaimulik, kes lõi   kvantitatiivse rahandusteooria ehk oli Friedmani vaimne esiisa, geneetika rajaja Mendel tegi katseid oma kloostriaias, edasi Galilei, Robert Boyle, Kepler. Descartes on kui mitte muu, siis kas või koolist tuntud x- ja y-telje väljamõtleja. Nimekirja võib jätkata: Volta, Ampere, Faraday, Maxwell, Röntgen, Pasteur. Nagu on öelnud juudi-usuline Einstein: „Kõikjal universumis kohtan ma seadusi, mille taga on keegi, kes on nad andnud.“

Kristlus nagu mis tahes muu sotsiaalne fenomen on alalises muutumises ja ega eksisteerigi institutsionaalsel tasemel millegi ühtsena. Aga olenemata inimeste isiklikest suhetest kiriklike õpetuste või nende suhete puudumisega, on ta meid ümbritseva euroopaliku elulaadi alus: teaduses, kunstis, harjumustes, väärtustes, mõtlemises, olmes. Mida ERMis ka ei arvataks, on ta osa ka eesti kultuurist.

Sellest polekski mõtet rääkida, kuna see on nii ilmne, et seda pole tavaelus märgatagi nagu õhku, mida me hingame. Kui me ei näeks seda ohtu, mida oma koha- ja paigatunde kaotanud ning maailmasse seiklema pääsenud islam meie traditsioonile võib endast kujutada. Euroopalik leplikkuse vaim on tõesti suur, aga kas ka nii suur, et minna vastu oma lõpule? Selles on küsimus.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee