Kommentaar

Heljo Pikhof | Kuhu on kadunud eestlaste tolerants? (127)

Heljo Pikhof, riigikogu õiguskomisjoni esimees, SDE, 31. oktoober 2016, 17:50
Heljo Pikhof Laura Oks
Hiljaaegu kirjeldas üks ajakirjanik, kui kaelamurdvalt raske on Tallinnas korterit üürida – kui eluaseme otsijal on islamikombe kohaselt pea rätiga kaetud. Sul võib küll olla elamisluba ja väärt töökoht IT-firmas, see kõik ei loe. Üks korteriomanik või maakler lubab tagasi helistada (ega helista), teine – sõltuvalt temperamendist – kuulutab kohe, et sääraseid ta üüriliseks ei taha. Silt käigu pealt külge, ja asi ants.

Silt on suur kui valimiseelne välireklaam ja mahutab teadmatust, käibemüüte ja kinniskujutelmi sellisel mugaval hulgal, et inimene ei paista selle tagant enam väljagi. Nõnda ongi hea: ei pea teisele silma vaatama, mis võiks vahest meelde tuletada, et ka tema on luust-lihast inimene. Lahterdamise kogu mõte küllap ongi selles, et oleks kergem tõrjuda ja viha pritsida. Ja sellise vastandamise kaudu iseennast upitada ja oma sigadusi õigustada.

Augustis tähistasime kahtekümmet viit aastat iseseisvuse taastamisest. Oli palju juttu sellest, kui muinasjutuliselt on iseseisvusaastatega kasvanud Eesti inimeste keskmine palk. Mõningate kvartalite kõrvutamisel saadi tulemuseks koguni 65 korda. Kas see on peamine väärtus, mille üle uhkust tunda? Individuaalne vabadus on meil käes, ent nüüd, peremeestena omal maal, ei raatsi me seda miskipärast lubada teistele, kes meist pisutki erinevad.

Juba Eesti esimeses põhiseaduses 1920. aastast on öeldud, et „ei või olla avalik-õiguslikke eesõigusi ja paheõigusi, mis tulenevad sündimisest, usust, soost, seisusest või rahvusest“. Vähemuste kultuuriautonoomia seadusega, mis tagas rahvusvähemustele laialdased õigused omakultuuri arendamiseks, ja naistele valimisõiguse andmisega olime liberaalse, universaalsetel väärtustel põhineva ühiskonnakorralduse teerajajaid terves maailmas.

Ammuilma enne seda, kui ÜRO oma ülddeklaratsiooni vastu võttis.  
Ja muidugi on meie praeguse, 1992. aasta rahvahääletusel vastu võetud põhiseaduse nurgakiviks üleüldised inimõigused, mis keelavad diskrimineerida keda tahes tema soo, rassi, nahavärvuse, usuliste, poliitiliste veendumuste, rahvusliku või sotsiaalse päritolu pärast.
Kuhu oleme aga välja jõudnud? OECD tolerantsi-indeksi põhjal – see näitab eri riikide elanike suhtumist vähemustesse – oli Eesti viimasel kohal.

Paber kannatab kõike, mis siis veel nüüdisaja virtuaalsetest kommentaaridest rääkida! Lahtise käega ja tihti vaid kuulujuttudest kantuna kupatatakse „teiste“ alla nii naised, põgenikud, venelased, homoseksuaalid, tumedanahalised kui ka vasakpoolsed. Vähemalt tuntud riigiametnikud ja poliitikud võiksid sildistamisest hoiduda, et iseennast paremas valguses näidata.

Kuid mille tunnistajaks olime äsjase presidendiralli ajal? Presidendiks pürgijad on ometi riigi esipoliitikud. Kui muu konkurendile külge ei hakanud, kõlbasid hinnangulipikuteks ka „naine“ ja „venelane“. Üsna üksmeelse riigikogulaste toetuse saanud presidendilegi jõudis üks agar vastalisest poliitik „laarlasest eurobürokraadi“ sildi sokutada. Ju tal olid ka kindlad instruktsioonid.

Kes on siis oma, kes võõras? Tootsi kombel õunte pealt nime pakkumine ei pruugi olla nii lihtne midagi. Tipp-topp eesti keelega, ehkki Valgevene päritolu Ksenija Balta esindab Eestit olümpiamängudel, ja edukalt. Ja kes meist ei teaks Aleksei Turovskit! Moskvas sündinud zooloog on oma loodusvaimustusega nakatanud päris mitu põlvkonda eestlasi. Ilma nende ja paljude teisteta oleks eesti kultuur tükk maad vaesem. Kes võtab öelda, et tänane nooruke IT-spetsialist, kes korterihankimisega kimpus, ei too homme Eestile üleilmset tuntust või vähemalt materiaalset kasu?

Kutsumata võõrliikide eest piirid ei kaitse

Natsionalism ja populism on pead tõstmas kogu maailmas. Kõik me ümber pulbitseb. Kui ainult üht muutuste tahku mainida, siis 2015. aastal oli maailmas 244 miljonit põgenikku. Sõda, terror, poliitiline tagakiusamine, nälg ja vaesus on pannud rahva liikuma. Et ränne on võtnud kolossaalsed mõõtmed, toimus septembris esimene ÜRO rändetippkohtumine, kus kõige kõrgemal, riigipeade ja valitsusjuhtide tasemel otsiti põgenike ja migratsiooni probleemidele ühtseid lahendusi.

Ainuüksi Euroopa liidult taotles mullu rahvusvahelist kaitset 1 255 600 inimest. Kui tahes suur ei oleks ka ühe või teise rahva/riigi hirm oma juurte kaotamise pärast, džinni enam pudelisse tagasi ei suru. Meiegi oleme osa Euroopa Liidust, ja tõtt-öelda on see ainuvõimalik iseseisvuse tagamiseks. Sest mis saab ühest väikesest riigist, kes sulgub endasse, seda näitasid meile valusalt kätte 1930. aastad.

Jah, meiegi oleme mures oma identiteedi pärast. Aasta alul tehtud küsitlusest selgub, et ligi veerand Eesti vabariigi kodanikest peab ühiskondlikult suurimaks probleemiks pagulasi. Seni oleme suutnud oma talupojatarkuse järgi toimida: suuremalt suud pruukimata rändekava kohta – millest terve Euroopa lõikes on vaid murdosa täidetud – oleme väga valikuliselt vastu võtnud mõnikümmend rahvusvahelise kaitse saanud põgenikku, nad üle maa hajutanud. Tsiviliseeritud riigi väärikas kodanik ei näita kutsutud külalisele näpuga ega kleebi silte külge. „Labasus pole inimõigus,“ tuletas president Toomas Hendrik Ilves meelde ka augustis taasiseseisvumise aastapäeval.

Pagulased õpivad meil eesti keelt ja püüavad kohaneda. Just keel ja kultuur, ühtehoidmine ja väärikas peremehetunne on alus, millel püsib eestlus, mitte sinisel silmavärvil. Ega sinna saa muidugi parata, et nii mõnelgi meist läheb meel haledaks, mõeldes selle peale, et tema lapse(lapse)laps ei pruugi sündida sinisilmsena. Mõistus aga ütleb, et üleilmastumine on pöördumatu, ja teadlased teavad, et me kõik oleme kord välja rännanud Aafrikast – lohutagu see meid või mitte.

Mis puutub aga kartusesse, et sisserändajate sekka võivad end sokutada terroristid, siis Euroopa elu näitab, et tõsi ta on. Kutsumata võõrliikide eest ei kaitse ükski piir ega piirang. Siiski, minu teada on tänavu Lääne-Eestis maha lastud seitse šaakalit.

127 KOMMENTAARI

u
Uunu 4. november 2016, 00:00
fakkoff on tema õige nimi
e
Ennast kiitmast me ei väsi 3. november 2016, 10:51
eks see ole ka viide kust kohast liberastid saavad jõudu võitluses realistidega. https://www.thelocal.de/20161027/liberal-germany-stopping-europes-slide-into-barbarism
Loe kõiki (127)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee