1
foto

Ansambel Metsatöll on taaselustanud Valter Ojakääru kirjutatud loo „Oma laulu ei leia ma üles“. Bändi trummar Marko Atso kuuleb Valter Ojakääru surmast ajakirjanikult ja edastab bändipoolsed kaastundeavaldused omastele. Lugu jõudis trummari sõnul Metsatöllu repertuaari täiesti juhuslikult.

„Meil oli kunagi juttu, et see on ilgelt lahe lugu. Bänd oli mingil kontserdil seda laval ka niisama jämminud. Siis, kui mind veel seal bändis polnud,“ räägib ta. „Ühel hetkel võtsime vastu otsuse, et salvestame uuesti oma plaadi „Terast, mis hangund me hinge“ ja ma käisin üksipäini stuudios trumme lindistamas. Ühel hetkel hakkas mul selle loo alguses olev põhiline riff peas kummitama. Mängisin trummide osa klikitakti järgi kiiresti sisse,“ meenutab Atso, et lugu hakkas tema peas kohe kõlama täpselt nii, nagu see praegu kõlab. Mees mõtles, et kui sellest saab midagi, on tore, kui ei saa, mis seal ikka. „Siis keevitasime sinna ka ülejäänu stuudios juurde, endiselt isegi teadmata, kas sellest midagi saab. Viimasel hetkel otsustasime, et vahet pole, paneme selle lisalooks plaadile. Natuke naljakas äkki on, aga las olla.“

Kui plaat valmis, saatis Atso selle muusikakriitik Koit Raudsepale. „Ütlesin talle, et vali üks singel välja ja pane raadiosse, ma ise ei oska valida. Koit helistas tagasi ja ütles, et „Oma laulu ei leia ma üles“ on täiesti kindlalt singel ja läheb juba nagu soe sai.“ Marko sõnul oli lugu lausa nii popp, et esimesel nädalal müüdi ära juba 4000 plaati.

Kui hakati tegema sarja „Tuulepealne maa“, käis keegi – Atso enam ei mäleta, kes – tema juures ja ütles, et neil on sarja jaokos vaja muusikaplaati. „Ma andsin Metsatöllu oma ja see lugu sai tunnusmuusikaks.“ Atso räägib, et pärast seda kirjutas Metsatöllule ülitänulik Valter Ojakäär, kes tänas, et mehed selle laulu üles soojendasid.“Ta ütles, et pole elu sees ühegi loo eest nii palju honorari saanud,“ naerab Atso. „Me tänasime teda vastu, sest abi oli ju mõlemapoolne.“

Atso ütleb, et Ojakäärult nad loo taastegemiseks luba ei küsinud. „Panime autori nime lihtsalt plaadile kirja. Äkki nüüd peab luba küsima, aga siis ei pidanud ja ükskõik, kes võis teha ükskõik  kelle lugu.“ Atso sõnab, et selle loo jõudmine nende repertuaari oligi läbinisti juhuslik. „See lihtsalt tuli mulle pähe ja hakkasin seda ümisema.“

„Oma laulu ei leia ma üles“ on ka töllu fännide üks lemmikumaid laule meeste repertuaarist. „Keegi eriti hästi just ei vaata, kui me seda kontserdil ei möngi,“ naerab Atso, kuid lisab, et mängimata jääb see enamasti ruumipuudusel. „Kui on väiksem lava, siis me seda ei mängi ja oleme paar korda tegemata jätnud. Selleks tuleb kaasa võtta üks spetsiaalne känd. Seal loos kasutame kannelt ja känd on selle statiiv, aga võtab väga palju ruumi ära,“ paljastab ta.

Jaga artiklit

5 kommentaari

L
Laulu autorilt küll  /   07:49, 30. okt 2016
midagi selle vastu polnud, et need mehed tema laulu esitasid. Sõnade autorilt pole ka nurinat kuulda selle esituse vastu ütlemist pole kuulda olnud. (!Õhtuleht")
See laul sobib neile esitajatele, pole häda midagi. Ootamatusena tuli see esitus ehk seetõttu, et esmaesitaja oli naissolist.
R
Robi  /   05:42, 30. okt 2016
kas see võrrimeeste bänd ikka veel eksisteerib?

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis