Kommentaar

Euroopa Inimõiguste Kohus | Omad, vähem omad, võõrad? (7)

Õhtuleht.ee, 26. oktoober 2016, 17:20
 
Euroopa Inimõiguste Kohtu Eesti kohtunik Julia Laffranque räägib oma Kreeka kolleegi Linos-Alexandre Sicilianosega, kuidas pagulaskriis mõjutab Euroopa õigusemõistmist.

Palusin oma kolleegil, Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunikul professor Linos-Alexandre Sicilianosel selgitada Õhtulehe lugejale täpsemalt, kuidas paistab pagulaskriis Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt vaadatuna. Nii hiljuti Eestit esimesel ametlikul viisidil Eestit külastanud Euroopa Inimõiguste Kohtu president Guido Raimondi kui ka kohtunik Sicilianos on mõlemad pärit riikidest, vastavalt Itaaliast ja Kreekast, kus olukord on olnud seoses põgenike massilise saabumisega eriliselt kriitiline.

Millist tüüpi kohtuasjad ja millised üldpõhimõtted moodustavad Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika sisserände ja põgenike küsimustes?

Sisserändajate ja varjupaiga taotlejate kriisil on olnud märkimisväärne mõju Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, mis omakorda avaldab mõju Euroopa Liidu ja Euroopa Nõukogu liikmesriikide poliitikatele vastavas valdkonnas.

Olukorrad, mida Euroopa Inimõiguste Kohtul on tulnud selles kontekstis analüüsida, puudutavad paljusid juhtumeid alates keelust saata isikuid sellisele maale, kus nende isikute elu või füüsiline puutumatus on ohus. Siinkohal on oluline täheldada, et otsus mitte enam saata ühtegi Süüria põgenikku oma päritolumaale sai üle-Euroopalisel tasandil alguse Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendist asjas L.M. versus Venemaa aastast 2015, mis täpsemini kohustas Vene Föderatsiooni mitte alustama väljasaatmist, sest tegemist on valimatu vägivalla olukorraga ja relvakonfliktiga ning sellest tulenevalt süüria rahva mõõtmatute kannatustega. Lisaks on Euroopa Inimõiguste Kohtule palju muret valmistanud põgenike ja asüülitaotlejate kinnipidamise legaalsusega seotud küsimused. Euroopa Inimõiguste Kohus kontrollib alati, kas vabaduse kaotusele on alternatiivseid lahendusi. Samuti nõuab Euroopa Inimõiguste Kohus, et selliste isikute kinnipidamistingimused austaksid nende isikute inimväärikust. Sama kriteerium – inimväärikuse austamine – toodi esile ka seoses põgenike toimetuleku tingimustega. Lõpuks on Euroopa Inimõiguste Kohus näidanud üles erilist tähelepanu ja ettevaatlikkust seoses kollektiivsete väljasaatmistega. Viimast küsimust käsitletakse põhjalikult Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkojas pooleli olevas asjas Khlaifia versus Itaalia.

Millised on Teie arvates Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste M.S.S. versus Belgia ja Kreeka ning Tarakhel versus Šveits tagajärjed Kreekale ja Itaaliale ning Euroopa Inimõiguste Kohtu tulevasele praktikale ?

Kohtuasja M.S.S. versus Belgia ja Kreeka otsuse määravaks punktiks on see, et kui Euroopa Liidu liikmesriigid kohaldavad Dublini määrust, siis peavad nad kindlaks tegema, et esimese riigi, kus isik varjupaika taotles, antud asjas siis Kreeka, asüüliprotseduurid annavad piisavaid tagatisi vältimaks asüülitaotleja välja saatmist päritoluriiki ilma, et eelnevalt analüüsitaks talle seal osaks saada võivaid riske. Euroopa Inimõiguste Kohus konstateeris, et Kreeka varjupaigataotlemise ja -andmise protseduurides esineb „strukturaalseid puudujääke“. Otsuse selle mõttekäigu võttis oma otsuses kohtuasjas N.S. omakorda üle Euroopa Liidu Kohus ja seda ideed peegeldab ka praegune Euroopa Liidu Dublin III määrus.

Mis puudutab kohtuasja Tarakhel versus Šveits, siis siin jätkas Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoda põhjalikult Dublini määruse mõjude uurimist, kuna see määrus kehtis Euroopa Liiduga sõlmitud assotsiatsioonilepingu vahendusel ka kohtuasja vastustajariigile Šveitsile. Selle kohtuotsuse originaalsus seisneb selles, et see võtab arvesse varjupaigataotlejate laste „erilise haavatavuse“ isegi juhul, kui need lapsed paluvad varjupaika koos oma vanematega, mitte ainult üksi. Laste vastuvõtmise tingimused peavad vastama nende vanusele selliselt, et lastes ei peaks olukord tekitama stressi ega ängistust ja nende tingimused ei tohi olla nende psüühikale eriliselt traumeerivad. Euroopa Inimõiguste Kohus, võttes arvesse pagulaste vastuvõtmise süsteemi olukorda Itaalias, kuigi olukord ei ole võrreldav Kreeka olukorraga, mida Kohus käsitles asja M.S.S. versus Belgia ja Kreeka raames, otsustas, et kui kaebajad saadetaks tagasi Itaaliasse ilma, et Šveitsi võimud oleksid saanud Itaalia võimudelt eelneva „individuaalse tagatise“, mis arvestaks pagulaste laste vanuse ja perekonna ühtsuse kooshoidmisega, kujutaks see endast Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikli 3 (piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise keeld) rikkumist. Teisi sõnu, Euroopa Inimõiguste Kohus jättis kõrvale Dublini määrusele omase „automatismi“, et tõsta esikohale see, mis on laste paremates huvides (laste huvid) Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikli 3 kontekstis.

Lõpuks, kohtuasjas Sharifi ja teised versus Itaalia ja Kreeka, tuletas Euroopa Inimõiguste Kohus meelde, et Dublini süsteemi kohaldamine peab toimuma kooskõlas Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga. Dublini määruse süsteemiga ei saa õigustada ühtki kollektiivse väljasaatmise vormi. Sellest tuleneb, et Euroopa Inimõiguste Kohus juhtis tähelepanu vajadusele mõelda Dublini süsteemi ümberkujundamisele juba enne seda, kui pagulaste kriis saavutas oma praeguse dimensiooni. Sellest ajast alates on mitmed teisedki hääled tõusnud, teiste hulgas Euroopa Nõukogu Inimõiguste volinik, et kutsuda üles Dublin II määruse „põhjapanevaks revideerimiseks“. Mulle tundub, et tegelikult tõi põgenike kriis päevavalgele puudused Euroopa Liidu määruse tekstis, mis vajab olulisi korrektiive selleks, et uuesti toimida.

Aasta tagasi peetud Rahvusvahelise õiguse Euroopa ühenduse loengus Strasbourgis nimetasite sisserändajate ja põgenike kriisi riikide ja Euroopa Liidu kompassiks. Kuidas on olukord praegu, kas Euroopa Inimõiguste Kohus on suutnud kriisiolukordi puudutavas kohtupraktikas ise kinni pidada enda loodud inimõiguste alastest põhimõtetest?

Ma tõesti arvan, et Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktika, mis puudutab põgenikke ja varjupaiga taotlejaid, kujutas ja kujutab endast jätkuvalt suunanäitajat riikidele, Euroopa Liidule ja Euroopa Nõukogule. Tegelikult on määrava tähtsusega, et ühel rahvusvahelisel konverentsil, mis puudutas põgenikekriisi ja mis leidis aset selle aasta mais Kreekas, viitasid esinejad, Euroopa Liidu Komisjoni vastutav volinik härra Ayramopoulos ja Euroopa Nõukogu peasekretär härra Jagland mitmel korral Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale selleks, et välja tuua nende vastavate organisatsioonide kohaldatavaid põhimõtteid ja poliitikaid põgenikekriisis.

Käesoleva põgenikekriisi raames on kohtupraktikaga varem väljakujundatud traditsioonilisi põhimõtteid kinnitatud ja edasi arendatud. Samal ajal seisab Euroopa Inimõiguste Kohus jätkuvalt ja pidevalt uute väljakutsete ees, mis on seotud inimeste traagiliste hukkumistega merel, ilma saatjateta alaealiste põgenike kaitsega või ka vastavalt riikide vastutusega põgenikelaagrites valitsevate raskete tingimuste eest nii nagu need eksisteerisid Idomenis (Eidomeni, Põhja-Kreekas) kuni möödunud juunini.

Euroopa Inimõiguste Kohtu roll on jääda truuks oma põhimõtetele ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooni väärtustele, pakkudes samal ajal välja realistlikke lahendusi riikidele praeguse migratsiooni ja põgenike kriisi enneolematutes tingimustes.

7 KOMMENTAARI

k
konsa 27. oktoober 2016, 13:03
Euroopa Inimõiguste Kohus | Omad, vähem omad, võõrad?
.-.-.-
peaks mainima, et Euroopa Inimõiguste Kohtu puhul on tegemist äärmuslikult GENOTSIIDSE ORGANISATSIOONIGA, nad tunnistavad KORAANI (moslemite) ÜLEMUSLIKKUST mittemoslemite suhtes
m
mister X 27. oktoober 2016, 09:24
Asi tundub üsna lootusetu, sest nii nagu meie kooliõpilastel, on ka pagulastel ainult õigused, kohustusi pole. Ei ole neil kohustust arvestada põliselanike inimväärikusega. Karistamatuse tunne on väga ohtlik.
Loe kõiki (7)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee